Aasta võrkpallur Kertu Laak: koondise ooterežiimil olemisest, tippliigaga harjumisest ja isiklikust arengust

Kolmandat aastat järjest Eesti parimaks naisvõrkpalluriks valitud Kertu Laak mängib klubivõrkpalli juba teist hooaega Itaalia kõrgliigas Reale Mutua Fenera Chieri naiskonna ridades. 23-aastase diagonaalründaja roll on sel hooajal muutunud märksa suuremaks ja Laak on vahetusest sekkudes mitu mängu võidukursile tüürinud. Kohilast sirgunud Laak rääkis usutluses volley.ee-le maailma ühe tugevama liiga tasemest, jutuajamisest treeneriga, koondise ooterežiimil olemisest ja paljust muust.

Kertu, kas aasta parima tiitel on justkui rutiiniks muutumas, nii noorelt juba kolmas?

Ei, kindlasti mitte! (naerab) Kindlasti ei ole see minu jaoks iseenesestmõistetav, eelmine hooaeg oli mul ka pika vigastusepausiga ja meil on häid tüdrukuid veel, kes mängivad näiteks Prantsusmaal põhikuuikus jne. Ma ei olnud üldse kindel selles, et mind valitakse.

Tõsisemalt ka. Sul on hea periood Itaalias käsil, oled oma võimalused suurepäraselt ära kasutanud. Kas sa oledki suure sammu edasi teinud ja sellised esitused on loogilised?

Hetkel on meil keeruline periood, sest mänge on hästi palju olnud, oleme koroona tõttu ära jäänud kohtumisi nüüd mänginud. Seetõttu on põhimängijate koormus väga suureks läinud ja nad on natuke väsima hakanud. Olen valmis olnud, et võin rohkem võimalusi saada. Pärast jõule ei olnud mul tunnetus kõige parem ja siis rääkisime ka mingi aeg treeneriga, et mänguaeg mänguajaks, aga just trennides see kvaliteet, mis ma annan, aitab võistkonda väga palju edasi. See jutuajamine ühendas kuskil ajus midagi ära, hakkasin trennis rohkem mingitele asjadele keskenduma ja kui mänguaega sain, siis oli hea keskendumine juba trennidest kaasa tulnud ja suutsin vahetusest tulles kohe mängu sisse elada.

Kas tunned, et oled nüüd nö päris valmis maailma ühes tugevamas liigas mängimiseks? Oled korralike punktiskoore pakkunud, ilmselt tunned ennast üsna mugavalt platsil?

Terve hooaeg põhikoosseisus alustada oleks teine asi. Kui ma vahetusest tulen, siis mind ei tunta veel nii hästi kui meie põhidiagonaali. Aga kindlasti olen võrreldes eelmise hooajaga rohkem harjunud nii klubi süsteemiga kui ka liiga tasemega. Oskan valida neid hetki, kus võtta rohkem riske ja kus rohkem kindla peale mängida. See oskus on kindlasti arenenud.

Füüsiliselt olen kindlasti sammu edasi teinud, nägin ka suvel sellega päris kõvasti vaeva ja ka kevadel koroonapausi ajal. Pisut olen edasi läiud kõiges. Suvel koondises panime rohkem kaitsemängule rõhku, klubis oleme proovinud blokiga tegeleda. Diagonaalründajana peab rünnak olema mu tugevam külg, aga blokis oleme palju tööd teinud ja ise näen endal seal jätkuvalt kõige rohkem arenemisruumi.

Oled mänginud Eestis, seejärel Soomes ja seejärel kohe Itaalias. Mis on kõige suuremad erinevused Itaalia liiga ja nende liigade vahel?

Kõik elemendid on tugevamal tasemel siin, alustades mängueelse skautinguga ja lõpetades üldise tasemega. Mängijad on ka individuaalselt võimekamad ja lihtsaid vigu tehakse väga palju vähem. Mäletan, et kui ma tulin siia, siis kõige raskem oli harjuda sellega, kuidas mänguks valmistuti, taktikaline pool. Infot oli nii palju ja viskas peas mingi hetk asjad ikka täitsa segamini. Nüüd olen sellega ka harjunud.

Füüsiliselt on Itaalias samuti väga võimsaid mängijaid. Ega sa ise ka muidugi mingi papist tüdruk pole!

Jah, nii on. Kui me näiteks Conegliano vastu mängime, siis Egonu (Conegliano naiskonna ja Itaalia koondise diagoaal Paola Egonu-toim) vastu pole väga vahet, millise taktika sa võtad, ta lööb oma punktid ikka ära. Isegi mänguks valmistudes räägitakse meile, et temale pole väga mõtet keskenduda, püüame teised kuidagi kinni saada.

Koondisega on ses mõttes olnud keeruline aeg, et olete koguaeg pidanud ootel olema, kas EM-valikturniir toimub või mitte. Nüüd on see maikuusse lükatud. Kuidas sellega toime tuled?

Ega see väga tore pole olnud. Eriti neile, kes väljas mängivad, sest koondisepausi ootame me kõik alati väga. Seetõttu oli kahju, et augustis koondisetsükkel lühemaks jäi ja talvel üldse ära jäi. Oleks vähemalt korra kojugi saanud, aga no mis teha. Kevadel läheb üsna kiireks, sest ettevalmistuse aeg jääb ilmselt lühikeseks ja mõned mängijad tulevad koduklubidest ära viimasel hetkel. Aga on nagu on ja seis on kõigile võrdne.

Kui palju kodumaal toimuvat jälgida jõuad?

Ikka jälgin, vaatasin ka naiste karikafinaali kordusest. Välismaal mängivate koondisekaaslaste tegemisi vaatan samuti ja suhtleme pidevalt. Koondisele mõeledes on olukord üsna hea, sellest on ainult kahju, et TalTech/Tradehouse ei saanud Soome liigat mängida. Aga usun, et koondislastel on ühes klubis koos ikka parem koos mängida ja treenida. Ja hea on näha, et noortekoondis suudab neile ka konkurentsi pakkuda ja on samuti tublid.