Ülo Palk 85: võrkpalliagronoom, kelle käe all on võrsunud mitmed tulevased meistrid

14. veebruaril tähistab oma 85 aasta juubelit teenekas treener Ülo Palk, kelle kuulsaimad õpilased on olnud Viljar Loor ja Andres Karu.

Põltsamaalt pärit Ülo Palgi sõnul nakatus ta spordipisikuga kohaliku kehalise kasvatuse õpetaja eestvedamisel.

Põltsamaa poistel juba kehalisest tegevusest puudus ei olnud. „Ümbruskonnas oli suviti 7 või 8 võrkpalliväljakut ja nii me seal õhtuti palli mängisime, „võitja lauas“ süsteemiga,“ meenutab Ülo Palk ja lisab, et vabal ajal täiendati enda tehnikaoskusi Aleksander Rünga legendaarset „Võrkpalliõpikut“ sirvides.

„Ajasime seal sõrmega järge ja proovisime ise kõike järgi teha,“ ütleb ta. Jõudumööda muutus Ülo Palk võrkpallimängus järjest osavamaks ja 1955. aastal Tallinnas võistlustel olles jäi ta silma ka kohalikule treenerile Raimund Pundile, kes kutsus teda oma treeninggruppi.

Tõsi, Pundiga kohtumine leidis aset see koolinoorte spartakiaadi kergejõustikuvõistlustel, kus nooruke Ülo saavutas tulemusega 6.17 kuldmedali. Talendikale spordimehele pööras tähelepanu ka Tallinna Kalevi peatreener Ivan Dratšov, kes võttis nõtke Põltsamaa võrkpallitalendi kaasa ka mitmele tippturniirile.

„Dratšov koos toonase spordijuhi Johannas Nittimiga kutsusid mind kõvasti pealinna mängima ja treeneriks,“ sõnab ta.

Viljar Loor sai söödu korralikult kätte

Tallinnasse Ülo Palk veel ei läinud, küll aga viis paberid Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonda. Tõsi, viimase hetkeni plaanis ta astuda EPA-sse agronoomiat tudeerima, ent seesama korüfee Aleksander Rünk keelitas teda ikkagi treenerikutset eelistama.

Ülikooli lõpus 1959. aastal jäi äsja ülikooli lõpetanud noor spetsialist tööle Tartusse, kuigi Nittim ja Dratšov jätkasid tema pealinna meelitamist. Emajõe Ateenas võttis Ülo Palk enda käe alla lõpetama hakanud Hugo Huimerinna paar gruppi ja töö läks käima. Just nendel päevadel tuli Ülo Palgi treeninggruppi tema kuulsaim õpilane, hilisem olümpiavõitja Viljar Loor. „Käisin Tartu 7. keskkoolis poisse trenni värbamas ja nägin seal Viljar Loori,“ meenutab ta. Tõsi, Viljari ema oli spordikoolis raamatupidaja ning oli koridoris Ülo Palgil juba varem nööbist kinni võtnud ja palunud trenni kutsuda oma mõlemad pojad, Viljari ja Helduri.

„Loor sai söödu korralikult kätte ja ruttu arenes tal ka jõuserv,“ kõneleb juubilar. Pärast kümmet aastat tööd Tartus kolis Ülo Palk Viljandisse, kus parematele palgatingimustele lisaks pakuti ka kõigi mugavustega korterit.

Samal ajal peibutas isegi Võru võrkpallimaestro Jaan Gutmann Palki Võrru tulema ja laual oli ka Kohtla-Järve variant, ent noor treener jäi Viljandi otsusele kindlaks.

Viljandis ja Tallina kaudu tagasi koju

Et samal 1968. aastal tuli Tallinna Kalev Nõukogude Liidu meistriks, valitses vabariigis võrkpallibuum ja treeninggrupid olid lastest pungil. „Viljandis tuligi kohe kokku tore kamp,“ kiidab ta algust Mulgimaal. 1955. aastal sündinud poiste liidrina tegutses hilisem juunioride Euroopa meister, sidemängijavirtuoos Andres Karu ja edu ei lasknud ennast kaua oodata.

Meeldejäävaks võistkonnaks oli Ülo Palgi sõnul 1963. aasta poiste tiim, kust said tuule tiibadesse hilisemad koondislased Peeter Alvre, Urmas Piir ja Aivar Linsi. Nendega seostub ka üks Ülo Palgi meeldejäävamaid turniire, kui Kohtla-Järvel toimunud koolinoorte spartakiaadil alistati suurfavoriit Võru, eesotsas Jaanus Lillepuu, Parri Kruuda ja Tõnu Kelderiga.

1978. aastal kolis Ülo Palk koos perega lõpuks Tallinnasse ja asus tütarlaste juhendajana tööle TSIK-is. „Seal mulle väga ei meeldinud, ei sobinud mulle see laste agiteerimine TSIK-i tulema,“ ütleb ta otse. Kümmekond aastat hiljem liikus ta TSIK-ist Lasnamäe sportmängude kooli treeneriks, mis oli juubilari hinnangul „mutta astumine“. „Väga viletsad treeningtingimused olid seal.“

Hing tõmbas aga tagasi koduradadele ja aastast 1996 on juubilar elanud Põltsamaal. Alguses töötas spordikoolis direktori ja treenerina ning hiljem ka kohalikus ametikoolis kehalise kasvatuse õpetajana.

Võrkpalliga on tegelenud ka tema pojad Andrus ja Urmas. Veteranide võistlustel siiamaani mängiva Urmase kaudu on hetkel Põltsamaal pensionipõlve pidav Ülo kursis ka värskete võrkpalliuudistega. Hea meel on juubilaril ka Urmase tütre Freia Liisa üle, kes vanaisa rõõmuks on koputamas Eesti noortekoondise uksele.

Eesti Võrkpalli Liit soovib juubilarile kogu võrkpallipere nimel jätkuvat õnne, jõudu ja tervist!