U16 ja U18 EVF-i karikavõistlustel osales kokku 103 tütarlaste ja 47 poeglaste võistkonda
U16 EVF-i karikavõistlustel lõi kaasa 54 tütarlaste ja 23 poeglaste võistkonda, U18 EVF-i karikavõistlustel osales 49 tütarlaste (10 finaalturniiri) ja 24 poeglaste võistkonda.
Pärnus toimunud U16 vanuseklassi tütarlaste esimesel finaalturniiril krooniti EVF-i karikavõitjaks Tartu Katoliku SK I võistkond Viljandi Spordikooli ja Selver Tallinna ees. Esimese finaalturniiri sündmustega saab tutvuda siin.
U16 poeglapsed mängisid Tartus ja esikohale tuli Selver Tallinna I võistkond, kellele järgnesid SK Tats/Rae spordikool ja Saaremaa spordikooli esindusvõistkond. Tutvu turniiri käiguga siin. Kõikide finaalturniiride paremusjärjestusi saab näha siin.
Rakveres toimunud U18 tütarlaste esimesel finaalturniiril krooniti EVF-i karikavõitjaks Selver Tallinna I võistkond Olerex Tartu I ja Rae Spordikooli ees. Esimese finaalturniiri sündmustega saab tutvuda siin.
U18 poeglapsed võistlesid Võrus ja esikoha võttis Selver Tallinna I võistkond, kellele järgnesid Selver Tallinna II ja Võru Spordikooli esindusvõistkond. Tutvu turniiri käiguga siin. Kõikide finaalturniiride paremusjärjestusi saab näha siin.
Avo Keel: noorteklassis on tähtis mängulugemise oskus
Endine Eesti ja Läti koondiste peatreener, Cronimet liiga tegevjuht Avo Keel osales nii U16 kui ka U18 EVF-i karikavõistlustel Saaremaa poiste meeskonna treenerina. Ta tunnistab, et ei ole ammu noorte võrkpalli jälginud, ent seda huvitavam on tema jaoks olnud vaade sellesse maailma. “Hästi palju oleneb U16 klassi tulemus sellest, milline on noore võrkpalluri individuaalne mängulugemise oskus ja nutikus,” rõhutas Keel võrkpalli IQ vajalikkust.
Tartus toimunud U16 turniiril oli Keele sõnul tasavägine ja vaid Selveri esindusvõistkond oli tema sõnul teistest füüsiliselt ja materjalilt üle. “Ülejäänud võistkonnad olid kõik võrdsed, just hea mängu lugemise ja terasusega võidetakse selles vanuseklassis mänge,” sõnas Keel ja tõi näiteks Kaspar Pomerantsi juhendatava Rakvere spordikooli võistkonna, kes jäi küll – nooremate poistega mängides – esimeses finaalgrupis viimaseks, aga kelle mängijad näitasid üles kadestamisväärset mänguvaistu ja nutikust.
Ka Saaremaa oli Keele sõnul Rakverega “püsti hädas.” “Nad lugesid väga hästi mängu, olid kiire mõtlemisega ning hästi südid, korvates nõnda füüsilise allajäämise meile,” kommenteeris Keel.
Keele sõnul leidub igas võistkonnas 2-3 sellist hea platsivaistuga noorvõrkpallurit, kelle mängulugemisoskus räägib kõrgest intelligentsusest ja annab lootust neid ka tulevikus kõrgel tasemel mängimas näha: “füüsiline üleolek ei ole selles vanuses kõige olulisem.”
Erinevatest elementidest torkas Keelele silma hea kõrgete pallide realiseerimine, tema sõnul minnakse rünnakule korrektse tehnika ja pika hoovõtuga. Ka servi üldpilt oli tema sõnul pigem positiivne. “Mitmed mängijad lõid tugevat hüppelt servi.”
Samas oli puudujääke keskelt kiire tempotõstete realiseerimisega, vaid vähesed võistkonnad suutsid tõusvat õiges tempos lüüa, paljud püsisid ikka veel meetrise aeglase tõste juures. Samuti näeb kogenud treener puudujääke blokeerimise korrektsuses ja lihtsate pallide mängimises: “seda võiksid küll juba 14- ja 15-aastased mängijad osata.”
U18 vanuseklassis nägi Keel juba klass paremat mängu, mis on tema sõnul loogiline. “17-aastane ongi juba füüsiliselt võimekam, platsil oli rohkem mängulisust,” ütles Keel ja lisas, et nähtu tundus talle “rohkem päris võrkpallina.”
Keele hinnangul peaksid noormängijad selles vanuses hakkama tasapisi küpseks saama. “Mõni otsustab maailmas juba 19-aastasena OM-i kuldmedalite saatust,” tõi ta näite.
Samas on Keele sõnul raske loota, et Eesti-suguses väikses riigis koputab iga aastakäik kohe EM-i finaalturniiride uksele, nagu juhtus eelmisel aastal 2007. aastal sündinud poiste koondisega. “Kusagilt lugesin, et riigi rahvaarv peaks olema umbes 5 miljonit, et midagi pidevalt peale tuleks.”
Korraldusliku poole pealt tõi Keel mõttekohana välja vanemate mängijate kasutamise U16 vanuseklassis kohtunikena. “On andeksantav, kui noored kogenematud kohtunikud teevad vilistades aeg-ajalt vigu, ent samas on ka noorsportlased kuus kuud treeninud, tööd teinud, näinud vaeva ja kui nad kohtuniku tahtmatute eksimuste tõttu medalist või võidust ilma jäävad, jätab see ka neile sügava jälje.” “Äkki seda võiks treenerite kogu arutada?,” leidis ta.
Samas oli tema hinnangul tore näha ka teravaid noori kohtunikuhakatisi, kes teadsid kõiki reegleid ja oskasid asetusi lugeda. “Sealt võib tulevikuks häid vilemehi tulla. Kuidas siin kuldset keskteed leida – siin on mõtteainet.”