Šveitsi võrkpallimeeskonna kapten: armusin Eestisse koheselt

Meie võrkpallisõpradele tuttav sidemängija Reto Giger ootab põnevusega EM-matši Eesti ja Šveitsi vahel.

Autor: Märt Roosna

Giger tõstis Saaremaa Võrkpalliklubis ründajatele palle ette hooajal 2019/2020. Kuna too hooaeg pandeemia tõttu katkestati, siis Eesti meistrikuld ta auhinnakapis puudub, kuid mäletatavasti jõudis tol väga ladusalt tegutsenud Saaremaa Challenge Cupil veerandfinaali. Seal tuli neile vastu ülivõimas Milano Powervolley eesotsas hollandlasest punktikahuri Nimir Abdel-Aziziga.

„Katsun sellest hooajast alal hoida üksnes positiivseid mälestusi,” lausus 32-aastane Šveitsi koondise kapten, kes enne Saaremaale tulekut mängis ühe aasta Poola meistriliigas Radomi eest. „Armusin Eestisse koheselt, kui saabusin. Mul on Eestis endiselt head sõbrad, näiteks Märt Pajusalu. Aasta tagasi külastasin uuesti nii Eestit kui ka Saaremaad. Mulle tõesti väga meeldis see koht, meeldis see võrkpall, oli imeline hooaeg, väga hästi oli kõik organiseeritud, õhustik äärmiselt sõbralik, hea toit, kena väike linnake. Lihtsalt see lõpp oli väga halb – koroonaviirus… Kahju, et me ei saanud hooaega korralikult lõpetada.”

Pärast seda on Giger mänginud taas kodumaal, kandes Schönenwerdi särki. Ta ei ole enam päris professionaalne võrkpallur, vaid töötab poole kohaga IT-turvalisuse valdkonnas. Kuna mehel on nüüd perekond, peab ta rohkem mõtlema ka raha peale („Võrkpalliga Šveitsis rikkaks ei saa.”), algaval hooajal töökoormus kasvab veelgi. Lõviosa šveitslasi ongi koduliigas pallivad poolprofessionaalid, välismaal leiba teeninud mehi on kolm.

Šveitsi rahvusmeeskonna jaoks oli juba EM-finaalturniirile jõudmine väga suureks saavutuseks. „See oli tohutu kordaminek, kuna jõudsime viimase 50 aasta jooksul esimest korda EM-ile. Oleme seda momenti kaua oodanud. Viimati mängis Šveitsi meeskond EM-il 1971. Toona ei pidanud kvalifitseeruma, piisas üksnes registreerumisest. Seekord pääsesime esmakordselt sportlikul moel. Meie jaoks oli see tõesti väga-väga suur asi,” tunnistas Giger.

Kuidas Šveits siis valikturniirist läbi murdis? Kuuest mängust võideti viis: Bosnia ja Hertsegoviinat 3:1 ja 3:0, Albaaniat 3:1 ja 3:0 ning Rumeeniaga mängiti 3:2 ja 2:3.

Millised on ootused finaalturniiril? „Kui võrrelda teiste alagruppidega, siis meie oma on kõige tugevam. Itaalia ja Serbia on kahtluseta väga kõvad meeskonnad, ka Saksamaa, Eesti ja Belgia on heal tasemel. Ma arvan, et meist paremad, aga eks me näe, kuidas me esineme ja kas meil õnnestub kedagi üllatada. Kahtlemata oleme me autsaiderid.”

Nagu Eestigi ei ole ka Šveits veel sel EM-il ühtegi geimi võitnud. Serbialt saadi geimides 19, 16 ja 19 punkti, Saksamaalt 14, 16 ja 21.

Eesti või Šveits avab oma võiduarve pühapäeval, kuna siis minnakse Anconas omavahel vastamisi. „Ma arvan, et Eesti on kõikidest nendest võistkondadest tõenäoliselt meile kõige lähemal tasemelt,” arutles Giger. „Ka edetabelis oleme me üsna lähestikku. Kindlasti läheme võitma ja võib-olla suudamegi üllatada. Meil ei ole halb meeskond.”

Eesti mängijaid teab Giger sisuliselt kõiki. „Tean peaaegu kõiki Eesti mängijaid, isiklikult tunnen mõnda. Sellest ajast, kui ma mängisin Eesti liigas, mängisin ju Treiali ja Jussiga (Henri Treial ja Johan Vahter – toim) koos. Ja sai mängitud ka osade meeste vastu. Mõnda tean rahvusvahelise liigavõrkpalli jälgimisest, näiteks Renee Teppanit.”