Merle Keerutaja 60: Viljandi võrkpallipärl jätkab säramist
31. juulil tähistab oma 60 aasta juubelit Viljandi tunnustatud treener Merle Keerutaja.
Viljandist pärit Merle Keerutaja lapsepõlvekodus sport esiplaanil ei olnud. “Isa tegeles natuke kergejõustiku ja rahvatantsuga, ema pigem ei sportinud üldse,” meenutab juubilar, kes ise lapsena värskes õhus liikumist nautis. “Suvel mängisime rahvastepalli ja lätsu, sõitsime ratastega ning hüppasime keksu, talvel omakorda kelgutasime, suusatasime ja uisutasime.” Nagu toona ikka lastel kombeks oli.
Võrkpallitreeningule sattus tänane juubilar juhuslikult naabritüdruku utsitamisel. Esimene treener Teet Tibar andis lastele kätte õige suuna, oli rahulik ja kannatlik ning õpetas ka mängu analüüsima. “Just Teedult sain endale võrkpallipisiku, see mäng ja ka treeningud hakkasid mulle kohe meeldima.”
Tublit Viljandi ründajat märgati ka pealinnas ja peatselt asus ta õppima Tallinna Spordiinternaatkooli (TSIK), kus treeninguid viisid läbi Ellen Liik ja Ülo Palk. Seal, vabariigi paremikuga treenides, õppis ta – enda sõnul – pingutama ja võitlema.
Dilemma õigusteaduse ja võrkpalli vahel
Pärast TSIK-I lõpetamist seisis Merle Keerutaja teelahkmel, ega suutnud otsustada, millise elukutse kasuks otsustada. Esmaemotsioonide ajendil andis ta dokumendid sisse Tallinna Majanduskooli õigusteaduste erialale, ent peatselt võttis ta need sealt välja. Merle oli hakanud valikus kahtlema, võrkpall veetles endiselt ja ta otsustas nö aja maha võtta.
Aasta hiljem oli selgus majas – ta astus Tallinna Pedagoogilisse Instituuti kehalise kasvatuse õpetaja ja võrkpallitreeneri erialale ning kuigi kool jäi vahepeal pooleli, lõpetas ta oma õpingud hiljem Tartu Ülikoolis.
1985. aastal võttis juubilar vastu Viljandi spordikooli toonase direktori Olaf Vaheri kutse tulla kodulinna tütarlaste võrkpalli arendama. Tõsi, vahepeale olid mahtunud kahe lapse sünnid ja alles 1988. aastal sai Merle täispurjedel võrkpallitreeneri leiba maitsma hakata.
Viljandi spordikooli õppealajuhatajana töötas toona Reet Alasi, kes hoidis juubilari sõnul treeningtööl hoolikalt ja tähelepanelikult silma peal. Lapsi pidi olema gruppides seadusega ettenähtud arv ja võistlustulemusi tuli noorel treeneril sageli õppenõukogu ees põhjendada.
Etteheiteid ei olnud, sest vabariiklik edu ei lasknud ennast kaua oodata. Kuigi treeningud toimusid toona erinevates linna koolivõimlates, tegi Merle Keerutaja oma tööd suure kire ja entusiasmiga.
Viljandi võrkpallipiigade jätkuv edu
Kohati tuli lausa hoogu tagasi tõmmata, sest TSIK-i koolist saadud ettekujutust, et päeva peab mahtuma kaks treeningut, oli Viljandi argipäevas raske järgida. “Vähemalt koolivaheaegadel treenisime mitu korda päevas, lapsed tulid treeningutele hea meelega,” meenutab ta oma esmaste edusammude nurgakivisid.
Ambitsioonika noortetreenerina unistas juubilar sellest, et kasvõi mõni tema õpilastest jõuab välja Eesti noortekoondisse. Täna on kõik tema unistused kuhjaga täitunud ja Viljandi võrkpallipiigad aastast aastasse Eesti noortekoondiste tugisambad.
Paljud on jõudnud välja ka vabariigi rahvuskoondisesse. Mari-Liis Graumann, Karen Kotlov, Annika Antonova, Pirgit Purju, Siret Rits, Katrin Kõverjalg, Loore Mengel, Maarja Kerner, Kristiine Miilen, Janelle Leenurm on vaid mõned nimed, kes juubilari kuldse puudutuse saatel meie võrkpallimaailma on rikastanud.
Kui mõõta Merle Keerutaja edukust U20 Eesti meistrivõistlustelt võidetud medalite arvuga, siis 26-st Viljandi spordikooli võrkpallilennust kahekümne kahel korral on tema hoolealused tulnud koju medaliga. “U14, U16 ja U18 vanuseklasside kohta ei ole ma arvestust pidanud,” tõdeb Merle ise tagasihoidlikult.
Merle Keerutaja on juhendanud ka Eesti neidude koondisi ja kuulunud EVF-i kutsekomisjoni. Ta on valitud kahel korral Viljandi parimaks õpetajaks ja seitsmel korral Viljandimaa parimaks treeneriks.
Käesoleva aasta veebruaris autasustas president Alar Karis Merle Keerutajat Valgetähe V klassi teenetemärgiga.
Eesti Võrkpalli Liit soovib juubilarile kogu võrkpallipere nimel jätkuvat õnne, jõudu ja tervist!