Meelis Arumeel 75: Schenker liiga tuli meil tõesti hästi välja

6. mail tähistab 75 aasta juubelit teenekas võrkpallisõber, omaaegse Schenker liiga idee algataja ja nimisponsor Meelis Arumeel. Hingelt autoinsener, südamelt võrkpallisõber.

9-aastasena Tallinna kesklinnast Nõmmele kolinud ja Kivimäe kooli õppima asunud Meelis Arumeele peres oli sporditegemine au sees. Ta isa oli mitmekordne Eesti meister suusatamises ja tädi Ellen Arumeel tuli kahel korral Eesti meistriks võrkpallis. “Ise olin ma kooli ajal väikest kasvu ja nõrguke,” tõdeb ta ja lisab, et sellest hoolimata harrastas ta usinalt hoovisporti, käis vabal ajal looduses uitamas ja sõitis jõudumööda ratast.

Kiili lähedal Kurna kandis, tänase Ikea juures, vanavanematel külas olles kiikas Meelis Arumeel esimesel võimalusel mõisa suurele võrkpalliplatsile, kus igal õhtul käis – juubilari sõnul – “kõva madistamine.” Uudishimulik nooruk pääses mõnel õnnelikul võimalusel ka ise mängima, kuid enamuse ajast oli ta lihtsalt pallipoiss. Aga ala hõng jäi talle ninasõõrmetesse.

Hing ihkas mootorite maailma

Kõige rohkem tõmbas teda aga mootorite maailma poole. “Mul oli juba kooli ajal kange tahtmine autosportlaseks saada,” ütleb juubilar. Kui ta pärast Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi lõpetamist suunati tööle Eesti Energia autobaasi, tundus talle, et taevas on langenud maa peale. Kollektiivis oli musta asfaldi maagia au sees ning igasugused vigur- ja ökonoomsussõidud, autoorienteerumised ning rallid olid töötajate hulgas väga popid.

1970. aastal võitis Meelis Arumeel Eesti meistritiitli veoautode rallikrossis, ent süda ihkas veelgi enamat. 1972. aastal istus ta koos oma pikaajalise ja ainsa paarimehe Olavi Ellermanniga juba kiiremasse ralliautosse ning edukas tandem – piloot Ellermann ja kaardilugeja Arumeel – oli sündinud.

Aastatel 1972 kuni 1979 võitsid nad mitmeid Eesti meistritiitleid ja 1978. aastal ka Nõukogude Liidu meistrivõistluste pronksi. “Stardis oli 40 ekipaaži,” meenutab ta toonase tähetunni tihedat konkurentsi.

1979. aastal otsustas tänane juubilar piltlikult öeldes kombinesooni varna riputada, sest “reaalne elu kutsus.”

“Miks ei võiks Eestis olla Schenkeri nimeline võrkpalliliiga?”

Töömeheaastad möödusid Meelis Arumeelel lisaks Eesti Energiale ka Vihuris ja Harju KEKis, kuni lõpuks jõudis ta välja Balti Transpordi nimelisse firmasse. Eesti Vabariik oli äsja taasiseseisvunud ja see oli üks esimesi mitteriiklikke organisatsioone logistika alal, Meelis Arumeel aga selle firma esimene töötaja. “1. mail 1992 alustasin,” mäletab ta eredalt esimest tööpäeva.

Kui erinevate ärivangerduste tõttu firma küll rootslastele, küll soomlastele edasi müüdi, jõudis see lõpuks austerlase Gottfried Schenkeri 1931. aastal loodud väärika rahvusvahelise kontserni kätte. “Muide Schenker korraldas 1939. aastal baltisakslaste kolimist Eestist tagasi emamaale,” teeb juubilar korraks hariva haagi kaugemasse ajalukku.

Aastate jooksul laienes AS Schenker Arumeele juhtimisel Lätti ja Leetu, kattes ära terve Baltikumi. Juubilar tunnistab, et sajandivahetusel käis jõukal ettevõttel ukse taga arvukalt sponsorraha küsijaid. “Mul oli aga kombeks, et toetasin oma ettevõtte töötajaid, kes midagi tõsisemalt tegid,” alustab Meelis Arumeel legendaarse Schenker liiga loomise lugu.

Juhuslikult töötas Schenkeri Tartu kontori juhatajana tänase võrkpallikoondislase Kristo Kollo isa Kaarel ja isegi Kristo teenis nooremana taskuraha öövahina Schenkeris töötades. Ja Meelis Arumeel hakkas Kaarel Kollo kaudu üha rohkem huvi tundma, mis täpsemalt ikka Eesti tippvõrkpallis toimub.

Tõsi, oleks võinud toimuda rohkemat, sest saali Eesti meistriliiga mänge vaatama minnes jäi Arumeelele silma, et publikut saalis lihtsalt ei olnud. “Mõtlesin, et mis jama see on, reklaami ei tehta ja tribüünid on tühjad. Korra TAK-i saalis oli ainult kolm inimest vaatamas,” meenutab juubilar, miks ta otsustas suunata lõviosa oma ettevõtte sponsorrahast võrkpalli.

Alguses löödi käed Mati Merirannaga ja Rakveres hakkas mängima Kaubaliinide nimeline meeskond ning siis juba küpses plaan kogu liigale Schenkeri nimi anda. “Tegin Võrkpalli Liidule vihje, et tulen ja toetan, aga liigast peab saama Schenkeri nimeline.”

EVF-i peasekretäriks oli toona Henn Vallimäe ning juhatuses Aadu Luukas ja Urmas Sõõrumaa. “Istusime koos ja küsisin neilt, et kui Ameerikas on Coca-Cola võidusõidud, siis miks ei võiks Eestis olla Schenkeri võrkpallisari?”

Jäi pensionile – lõppes ka Schenkeri ajajärk võrkpallis

Meelis Arumeele sõnul ei olnud EVF-i otsustajate jah-sõna üldsegi nii üksmeelne. Pigem kõheldi, et kas ikka tasub liigale uus kirju kuub anda? Lõpuks ütles – juubilari mäletamist mööda – Aadu Luukas, et teeme ära.

Aasta oli 2005, Schenker liiga oli sündinud ja lõpp, nagu öeldakse, on ajalugu. Kõik ei võtnud uue nimega tulijat sugugi nii avasüli vastu. Juubilari sõnul ei maininud Eesti ajakirjandus kahe esimese aasta jooksul kordagi Schnenkeri nime, räägiti vaid umbmääraselt Eesti võrkpalliliigast.

Kui toonane liiga tegevjuht Karol Paas plaanis kampa võtta ka lätlased, rääkis Meelis Arumeel lõunanaabrite Schenkeri juhiga, kes samuti oli valmis omalt poolt liigasse raha panustama. “Leedulased kaasa ei tulnud, seal läks kõik korvpalli.”

Läti direktor oli hiljem Meelis Arumeele sõnul rahulolevalt öelnud, et kui ta lõi sisse interneti otsingumootoritesse Schenkeri nime, tuli 90% välja võrkpall – see talle meeldis. Schenker liiga nime all tegutses Balti võrkpallisari kuni 2014. aastani, aasta varem oli teenekas võrkpallisõber jäänud pensionile ja allkirjastanud viimase asjana veel järgmisekski hooajaks koostööleppe. Aga uuel juhtkonnal olid juba teised prioriteedid.

Vaatab telerist kõiki võrkpallimänge

Täna on Meelis Arumeel Schenker liiga elukaarega väga rahul – jälg ongi olnud muljetavaldav. “See tõesti kukkus hästi välja,” ütleb ta ja kinnitab, et käis ka ise toona igal võimalusel saalis mänge vaatamas.

Liiga tõi Meelis Arumeele sõnul hoogu juurde, arenesid noored Kreek, Pupart, Toobal. “Vaata, kuhu nad tänaseks on jõudnud.” Võrkpalli jälgib Mr. Schenker Liiga tänaseni hoolega. “Telerist ja Postimehest vaatan kõik liigamängud ära,” tunnistab ta ja tõdeb uhkusega, et võrkpalliplatsidel müttas ta veel harrastusmängijana kuni 70. eluaastani.

Oma “mängijakarjäärist” toob juubilar välja Schenkeri kontserni rahvusvahelise siseturniiri, mille Eesti võitis. “Olin sidemängija,” tutvustab ta uhkena oma ampluaad. Praegu naudib teenekas spordisõber ja võrkpalligurmaan pensionäri rahulikult kulgevat elurütmi. “Elu on nagu lasteaia lapsel – kui on ilus ilm, lähen välja, kui mitte, olen sees ja teen vahele lõunauinaku,” muheleb ta.

Alles paar päeva tagasi tegi ta 50-kilomeetrise rattaringi ja loodab peagi uuele sõidule minna. “Pensionile ei tohi enne jääda, kui ei ole teada, mida sa järgmised kaks-kolm aastat tegema hakkad,” naerab 2010. aastal presidendilt Valgetähe IV klassi teenetemärgi saanud Meelis Arumeel.

Ja tema juba teab seda. Nokitseb kodus ehitustöid teha, spordib ja vaatab võimalusel telerist võrkpalli. Selline ta juba on – hingelt autoinsener, südamelt võrkpallisõber.

Eesti Võrkpalli Liit soovib juubilarile kogu võrkpallipere nimel jätkuvat õnne, jõudu ja tervist!