Mart Tiisaar ja Kusti Nõlvak: vabatahtlikkuse ja heaolu printsiip on meile väga olulised olnud

Rakvere Futures by Viaston MK-etapp jääb viimaseks ühiseks turniiriks Eesti kauaaegse esiduo Kusti Nõlvaku ja Mart Tiisaare jaoks. Vaatasime kaheksa aastat Eesti vollefänne rõõmustanud Tiisaare ja Nõlvakuga tagasi nii võitudele ja kaotustele, rannavõrkpalluriks olemise plussidele ja miinustele kui lahkasime viimaks koduse MK-etapi toimumist.

Rakvere Futures by Viaston MK-etapp on kõigile pealtvaatajatele tasuta. Otsepilti näeb Delfi kogupaketi tellimusega. 

Kui praegu tagasi mõelda, siis kust tuli julgus ja tahtmine kaheksa aastat tagasi ketsid varna ja jalad liiva sisse pista?

Mart: Kaheksa, isegi peaaegu üheksa aastat tagasi tuli soov proovida rannavõrkpalli. See soov oli hästi tugev, sest rannavõrkpall meeldis mänguna väga. Minul olid saalivõrkpallis tol hetkel kahetised tunded. Elu ja korraldus, mis tol hetkel olid, nii hullult ei paelunud ja rannavõrkpall paelus – seda meeldis mulle vaadata ja mängida rohkem, asja ellu viimine tundus hästi ahvatlev. 

Kui tuli välja, et Kustil olid sarnased mõtted, siis oli julgust selline samm teha, sest otseselt tuge ees ei olnud. Õnneks oli Rivo [Vesik] nõu ja jõuga abiks ning julgustas kõvasti. Kui sellist julgustust poleks olnud, siis poleks julgenud ka saalist ära minna.

Kusti: Julgus tuli teadmatusest, mis ees ootab. Tahtmine tuli mängust ja elustiilist, mis inspireeris.

Kuidas te üksteist paarilistena üldse leidsite?

Mart: Olime koos mänginud pikalt, äkki neli aastat saalis TalTechi tiimis ja ka koondises. Olime head sõbrad, rääkisime palju ja vaatasime koos rannavõrkpalli, ei pidanud üksteist kaugelt otsima. 

Kusti: Olime tõesti saalivõrkpalli koos mänginud ja rannavolle meeldis mõlemale ning tundus, et sobime liiva peal kokku küll. Mõlemal oli ka sellist ettevõtlikkust ja enesearengu soovi, et selline katsumus ette võtta.

Kuidas enda ühise karjääri kokku võtaksite?

Mart: Alguses läksime aasta aastalt väikeste sammudega kogu aeg paremaks, aga sisuliselt polnud midagi sirgjoonelist – oli igasugu keerdkäike ja spiraale. Võib-olla spiraal kirjeldabki seda kõige paremini, kui tegelesime ühe asjaga, teise asjaga, siis läksime jälle esimese asja juurde tagasi ja niimoodi tegutsesime aastaid. Igal juhul oli väga põnev.

Üles-alla käimisi oli kindlasti sisemiselt rohkem. Ühel hetkel oli selgem pilt, kuidas edasi minna ja mida peaks tegema, teinekord oli pilt väga hägune ja üldse ei teadnud, mida teha ja kuidas peaks edasi minema. Sirgjoonelised need aastad kindlasti ei olnud.

Kusti: Meie areng oli järjest ülespoole viiv, iga aastaga saime paremaks ja targemaks. Aga päris sirgjooneline ta ikka ei olnud, palju oli ümber õppimist, uute asjade rakendamist, mille tõttu tegime vahepeal mõned sammud tagasi.

Kui palju teie tiim kaheksa aasta jooksul muutus?

Mart: Alguses olime kahekesi, siis võtsime suhteliselt alguses Indrek Verro punti. Mingi hetk võttis ta meist pausi, sest nägi, et ei osanud meiega edasi minna. Nagu enne mainisin, siis see on üks hägusatest aladest. Vahepeal proovisime Argo Araku abi, aga siis jätkasime Indrekuga ja peaaegu lõpuni niimoodi me purjetasime. 

Tiim püsis aastate jooksul suhteliselt sarnane, suuri muutusi ei olnud, aga sisuliselt oli muutusi jälle väga palju – alustasime kahekesi, lõpuks oli meid juba ka perede mõttes koos abikaasade ja lastega viis. Ka see oli väga suur muutus. Meie mäng, eesmärgid ja suhtumine muutus aja jooksul üksjagu. Rannavõrkpalli teekond on ikka väga intensiivne ja seal toimuvad suured arengud, muutused, kohanemised ning sellepärast peab tiim palju muutuma.

Kusti: Tiim muutus küll, oli erinevaid treenereid ja abistajaid. Indrek Verroga töötasime kõige pikemalt. Temaga üheskoos arenesime palju. Karjääri algusaegadel õppisime palju ka välismaa treeneritelt ja mängijatelt, kui Eestis talvel treenida ei saanud. Suhteliselt uue spordialana ei ole Eestis palju spetsialiste, kelle käest nõu küsida. Rivo Vesik on meid palju aidanud. Väga palju oleme ikka koos teiste koondistega laagerdanud ja teiste lähenemisi näinud ja kogeda saanud. Selles mõttes on kogemustepagas päris lai.

Aga rannavolle on selles mõttes teistmoodi spordiala, et lõpuks oleme ikka kahekesi väljakul oma põhitegevuse juures ja samamoodi tegime kõik tähtsad otsused algusest lõpuni ikkagi kahekesi.

Millised on kõige eredamad mälestused?

Mart: Ikka on kuidagi head tulemused eredad mälestused. Eriti eredad on Jurmalas peetud Challenge taseme etapp, kus me teiseks tulime, ja ka Elite 16 etapp, kui omad olid kohal ja sealne kaasaelamine üldse – kes otsustasid alles hommikul, et meil on hästi läinud, sõitsid kohale, vaatasid mänge ja elasid kaasa. Koduse etapi tunde jättis, see oli väga võimas ja äge. Muidugi oli ka King Of The Courti võit tore.

Kusti: Esimesed MK-etapid on hästi meeles. See ärevus ja hirm mängida teisel pool maakera maailma tippude vastu asendus mingi hetk lihtsalt põnevuse ja tänutundega selle võimaluse eest. Hiljem lisandus ka meisterlikkuse saavutamise soov. 

Rohkem on meeles ikka need turniirid, kus oli rohkem kaasaelajaid. Rannavolle mängimine MK-karussellis on suhteliselt üksik tee, omasid väljaku ääres on ca ühel-kahel turniiril aastas. Seda enam see korda läks, kui neid oli.

Aga valusaimad mälestused? On need kaotused, vigastused või hoopis midagi muud?

Mart: Valusaid kaotusi on olnud küll ja veel. Kohe meenub, kui olime umbes aasta tagasi Ostravas Elite 16 etapi kvalifikatsiooni teises ringis 14:11 kolmandat geimi juhtimas, aga me kaotasime selle mängu ja põhiturniirile ei jõudnud.

Kunagi ammu olime Sydneys, mäletan, et meil oli kolme tärni etapil võimalus jõuda poolfinaali, mängisime Grimaltide [Tšiili mängijad Marco ja Esteban Grimalt] vastu ja meil oli kuus või rohkem matšpalli kasutada, aga me ei jõudnud poolfinaali. Siis tundus, et maailma ainus võimalus poolfinaali jõuda on nüüd möödas ja enam kunagi sellist võimalust ei teki.

Valus mälestus on veel see, kui mängisime Jurmalas pääsu eest veerandfinaali, oli matšpall ja lõpuks saime teada, et matšpalli ajal tegid vastased neli puudet. Video pealt oli näha, aga mitte keegi ei märganud – meie ei märganud, vastased ei märganud, kohtunikud ei märganud, publik ei märganud. Vastased mängisid oma nelja puutega palli ära, meil oli veel enda matšpall lüüa, me ei lahendanud seda ära ja nad võitsid selle mängu. Pärast oli videolt seda natuke valus vaadata küll. 

 Tavaliselt on need asjad nii, et kui see parasjagu juhtub, siis on tunne, et rohkem sellist võimalust ei teki, aga aeg läheb edasi, tulevad teised tulemused ja valu ununeb ära, selles mõttes on hästi. Niimoodi pole ükski kaotus kripeldama jäänud, et vot, see oli nüüd see koht, kus kadus kogu elu parim võimalus. Et viimane hooaeg niimoodi allamäge läks, sellest on küll kahju.

Kusti: Minu jaoks olid need olümpialt eemale jäämise hetked. Ja mõned pere juurest pikemalt eemal olemise valud.

Kui palju oli neid hetki, kus mõtlesid oma peas, et nüüd aitab? Kas jagasite neid mõtteid omavahel?

Mart: Tean, et kuskil keskosas oli Kustil selline konkreetne mõte. Arvas, et enam me ei mängigi. Kuna paremaid variante ei tulnud, siis ta vaikselt ikkagi jätkas ja olukord läks helgemaks.

Vabatahtlikkuse ja heaolu printsiip on meile väga olulised olnud, seda olen märganud. Sul peab olema hea meel palli mängida, võistlustel käia, sa pead oma tegevuses õnnelik olema. Kui läheb pingutamiseks või midagi on vastukarva, siis esiteks on pikkadel reisidel käimine ja panustamine suur piin, aga siis ei tule ka tulemusi. Kui üks oleks öelnud, et ma enam ei taha, siis mõlemal oli alati võimalus pardalt maha astuda, see polnud tabuteema.

Alati on nii, et kui kuskil on käärid vahel, siis seda on meil võistkonnas tunda ja sellistest asjadest peab rääkima. Ma ei usu, et keegi on salaja suutnud lõpetamise üle mõelda, see paistaks kohe välja. Viimasel aastal oli meil omavahel neid jutuajamisi, kas ja kuidas seda aastat teha, rohkem. Siis me ei mõelnud, et see viimane aasta on, aga hakkasid tekkima erisused ja mõlemale tundus, et nii ei peaks edasi minema.

Kusti: Minul oli neid hetki küll ja alati oleme neid omavahel jaganud ka. Suures pildis oleme andnud üksteisele vabadust otsustada ja teha nii, nagu sisetunne ütleb. See töötas tegelikult päris hästi.

Mis lahutas teid maailma absoluutsesse tippu kuulumisest?

Mart: Seda vastust, kuidas viimane samm maailma tippu teha, näeme Kustiga kardinaalselt erinevalt ja see võib olla ka üks põhjus, miks meil lõpus olümpia-aastat lahendades erinevad vaated tekkisid. Kuna vaated erinesid, siis oli veidi kemplemist, kelle suunas astuda ja kuidas kompromisse teha, aga see ei lõppenud nii hästi. Tavaliselt kui see vaade on sama, siis juhtuvad imed.

Kusti: Minu hinnangul olime kohati seal, aga sinna püsima jäämiseks oleks tulnud olla oma mängus palju stabiilsem.

Mis on rannavõrkpalluriks olemise suurimad plussid ja miinused?

Mart: Plusse on palju, miinuseid ka natuke. Plussidest alustades on mäng äge, tervislik – keha peab palju paremini vastu kui mõnel muul spordialal. Inimesed, need seltskonnad, kes seal sees on ja tuuri mängivad, on hästi lahedad. See oskus on äge – mulle väga meeldib rannavõrkpalli õppida, seal on oskusi, mida omandada ja see on hästi huvitav.

Suurim miinus on see, et peab väga palju reisima ja see muutub lõpuks kurnavaks. Mõnele üksikule tuuril see väga meeldib, aga enamik, kellega ma räägin, on nõus, et need reisid lõpuks ikkagi väsitavad. Miinus on ka see, et hakkama saamise osa on päris ebastabiilne, enamasti hästi tulemusest sõltuv. Kui sul läheb hästi, siis läheb hästi, kui sul läheb kehvasti, siis sul lähebki kehvasti ja võib väga kiiresti kuskilt kõrgelt alla kukkuda. Võib kaduda nii huvi kui rahaline tugi ja võimekus, see on raske pool. Muus osas on rannavõrkpall jätkuvalt kõige atraktiivsem spordiala, mida ma tean.

Kusti: Suured plussid on see kokkuhoidev punt maailma parimatest mängijatest, kellega koos on üle maailma võimalik reisida, treenida, mängida ja seda läbi läbi elada. Samuti annab see tohutu võimekuse pinge all toime tulla, sest kaalul on alati väga palju ja sinu tegevusest sõltub väga suur osa tulemusest. Lisaks ka ettevõtja pilguga kogu tiimi süsteemi töös hoida ja arendada.

Miinusteks on pidev kodust ära olemine, millega tegelikult harjub. Eesti spordifännide jaoks on maailmakarika rannavolle tegelikult ikka üsna tundmatu ja kauge. Vaja oleks rohkem koduseid rahvusvahelisi turniire, et kodupublik saaks rohkem aimu ja kontakti mängijatega. Ja muidugi raskendab rannavõrkpalluri teed asjaolu, et kogu meie koondiste ja tugisüsteem on alles välja ehitamisel. Hetkel on palju iseseisvalt põlve otsas nikerdamist ja asjadega, millel on sportimisega vähe seost, tegelemist, kuid mida peab ka tegema. Loodetavasti läheb see osa peagi paremaks.

Mida soovitate noortele, kes kaaluvad mõtet aastaringselt vaid rannavollele keskenduda?

Mart: Soovitan noortel, kes tahavad aastaringselt rannavõrkpalli mängida, igal juhul proovida, sest seal seal ei ole saalivõrkpalliga võrreldes midagi kardinaalselt erinevat. Pole nii, et kui mängid aasta-kaks ainult rannavõrkpalli, siis pole enam tagasiteed, kindlasti on.

Mina näen, et see tooks ainult kasu. Esiteks, kui sul on kõhkluse moment sees, et kas sa tahaksid randa või saali mängida, siis kui sa ei julge seda sammu ära teha, mängid võib-olla terve elu saalivõrkpalli, aga kõhklusmoment jääbki sisse. See võib ka saalis tulemust pärssida, kui mõelda, et äkki oleks rannas need asjad sel hooajal paremad olnud. Võimalused on vaikselt tekkimas, võib vabalt proovima minna, sest oskustepagasit ja teatud aspektides füüsilist võimekust saab noor niikuinii juurde. Kui ei meeldi või on liiga raske hobi, on alati võimalus tagasi minna ja see pole raisatud aeg, vaid lihtsalt natuke teistmoodi arendatud aeg. Veel on positiivne, et siis on teada, et rannavõrkpall ei sobinudki, saalivõrkpall on ikka minu ala ja siis on võib-olla ka saalis kõhkluste-kahtlusteta lihtsam edasi liikuda.

Kusti: Minu hinnangul on vajalikud kaks asja – väga palju tahtmist ja häid abistavaid inimesi enda ümber. Ülejäänuga saab hakkama. Kui kellelgi on tõsisemaid rannavolle mõtteid ja küsimusi, siis minu käest võib julgelt küsida. Aitan hea meelega.

Kusti, Sina oled sel suvel Eesti rannavolle karikasarjas juba venna Karl Stammiga kaasa löönud, aga Mart, mis on Sinu selle suve plaanid?

Kusti: Vennaga mängimine oli suur rõõm. Eestis mängimisel on omad võlud.

Mart: Plaanin rohkem puhata nii vaimu kui füüsist, teha ka trenni, aga mitte väga hullult plaane paika panna. Võib-olla mängin kuskil, võib-olla ei mängi. Kui keegi mind kutsub, siis võib-olla mängin, aga tahaksin ühel suvel nautida natuke vabamat graafikut, olla rohkem perega ja teha trenni nii, et ma ei pea seda ajastama. Siis on jõudu jälle jätkata, kui tundub, et on intensiivsemat perioodi vaja vastu võtta. 

Kusti, oled öelnud, et ei välista saalivõrkpalli juurde naasmist. Kas tuleviku osas on midagi vahepeal selgemaks saanud?

Minul on plaanid üsna selged ja need tulevadki avalikuks peale Rakvere MK-d.

Mart, kas liival jätkamine on kindel ja kas järgmine paariline on silmapiiril?

Mina jätkan kindlasti rannavõrkpalliga. Paarilise osas on kuulujutte olnud.

Mis tunded teid valdasid, kui esmakordselt kuulsite, et Eestis korraldatakse MK-etapp?

Mart: Kõige esimene tunne oli, et lõpuks ometi. Juttu on olnud juba aastaid, et tahaks teha ja peaks tegema, aga nüüd, ütleks, on viimane aeg, Eestile on MK-etapp hädavajalik. Meil on juba nii palju paare, kes MK-tasemel mängida tahavad ja kellele see Futures turniir on kasulik. 

Ses osas on aeg selle korraldamiseks mõistlik, sest varem olime ainult meie ning Liisa [Remmelg] ja Heleene [Hollas], aga nüüd on juba meestest kaks paari, naistest kaks paari, kes kindlasti MK-d tahavad mängida. Üliäge ja ma olen väga tänulik, et see on ära tehtud ja arvan, et tuleb äge üritus. 

Tase on ka väga okei, korralik Futuresi tase. Meie eesmärgid lõppesid olümpiatsükliga ja selleks etapiks me koos trenni otseselt ei tee. Minu eesmärk on see, et naudiksime seda etappi, et meil oleks tore koos mängida, et kogu see teekond saaks hästi positiivse lõpu. Sellist sooja lõppu, sooja tunnet loodan sellele Rakvere etapile. Ja et pealtvaatajatel oleks tore meid mängimas vaadata.

Kusti: Lõpuks ometi! Tase on täiesti korralik ja eesmärgiks on mängida kodupubliku ees oma parimat rannavõrkpalli.

Eesti võrkpalli toetavad:
Peatoetaja: