Laimons Raudsepp 70: kui sünniksin uuesti, valiksin ikka võrkpalli

25. juulil tähistab 70 aasta juubelit teenekas treener Laimons Raudsepp, kelle sõnul on tema pika karjääri saladuseks perekonna jäägitu toetus.

Põlise tallinlasena alustas juubilar sportimist kõigepealt Jüri Põldoja käe all tennist mängides. Võrkpalli juurde jõudis ta Tallinna Keskrajooni spordikoolis Anne Merikülli ning hiljem juba Tallinna „Kalevis“ Juhan Kalamäe ja Ivan Dratšovi juhtimisel.

“1969. aastal kutsus Dratšov mind esmakordselt äsja Liidu meistriks tulnud Tallinna Kalevi treeningutele,” meenutab juubilar oma tippsportlase teekonna algust. Mängijana jõudis Laimons Raudsepp võita 7 Eesti meistritiitlit, tulla kahekordseks üleliiduliseks maaspordiühingute meistriks ja saada rinda Nõukogude Liidu meistersportlase märgi. “Kõik need tiitlid tulid nagu iseenesest. Kui teised minu ealised käisid tantsimas, tegin mina trenni,” ütleb ta ja lisab, et peab oma mängijakarjääri tipphetkeks 1977. aastal Tallinna Kaleviga Nõukogude Liidu Kõrgliigasse tõusmist.

Treeneritööd alustas Raudsepp mängimise kõrvalt 1969. aastal Juhan Kalamäe asendajana. “Teiste hulgas andsin seal trenni hilisemale juunioride maailmameistrile Jüri Rohilaidile,” ütleb ta uhkusega.

Juhtis Kalevi Nõukogude Liidu Kõrgliigasse

Kõrgemal tasemel alustas Raudsepp treeneritööd 1978. aastal, kui Ivan Dratšov kutsus ta algselt enda kõrvale õpipoisiks ning andis 1981. aastal üle ka peatreeneri rolli ambitsioonikas ja noorenduskuuri läbinud Tallinna Kalevis. TSIK-ist tulid noored ja andekad mängijad eesotsas Avo Keele, Jaanus Lillepuu ja Parri Kruudaga ning tulevase tippmeeskonna vundament oli valatud.

1985. aastal Tallinna Kalevi Nõukogude Liidu meistriliigasse juhtinud Laimons Raudsepp meenutab tänaseni uhkusega toonase Eesti NSV Spordikomitee juhi Mati Margi sõnu, et Eesti spordi lipulaev on võrkpall. Juubilari sõnul oli Kõrgliiga päevil Eesti esindusklubi koosseisus umbes 30 mängijat – kogu toonane vabariigi paremik.

Kaheksakümnendate aastate olulise tippsündmusena peab ta 1989. aastal Eesti koondise reisi Kanadasse, kus alistati 3:2 maailma eliidi hulka kuulunud võõrustajate koondis. “Vancouveri ajaleht kirjutas, et väike Eesti võitis suurt Kanadat.”See oli uhke tunne – tribüünidel lehvisid sinimustvalged lipud ja saalis olid neid toetamas häälekad väliseestlased.

“Kuni 90-ndate aastate alguseni toimis Eesti võrkpall väga hästi,” usub juubilar ja lisab, et toona muuhulgas tema initsiatiivil loodu Tallinna Volleklubi oli tänase rannavollebuumi omamoodi teerajaja.

Osalemine Maailmaliigas oli karjääri tipphetk

90-ndate aastate alguses siirdus juubilar esimese Eesti treenerina soomlaste meistriliigaklubi Vammalat, hiljem treenis ka Salo Viesti klubi. Samal ajal juhendas ta ka Eesti koondist. Üle lahe veedetud aastatest jääb meelde Soome parimaks treeneriks valimine ja härrasmeestreeneri tiitel.

Välismaa karjääri kroonijuveeliks oli töö Soome rahvuskoondise teise treenerina, legendaarse venelase Vjatšeslav Platonovi abilisena. “Klappisime nii tööalaselt kui ka eraeluliselt,” ütleb ta ja meenutab heldimusega osalemist Maailmaliigas ja Euroopa meistrivõistlustel. “Igal treeneril ei ole antud võimalust töötada Platonovi-taolise korüfeega.”

Maailmaliigas osalemist peab Raudsepp üheks oma karjääri tipphetkeks. “Need rituaalid, see atmosfäär…,” õhkab ta ja meenutab, kuidas ta Kuubas mängides surus ka kohaliku parteijuhi Fidel Castro kätt.

Ja El Comandate ei ole ainus riigijuht, kellega ta kohtunud on. Tervitusi on ta vahetanud nii Soome endise presidendi Mauno Koivistoga kui ka praeguse riigipea Sauli Niinistöga. Viimane oli Salo linnavolikogu esimehena tulnud Salos tänaval Raudsepale vastu, surunud käe pihku ja öelnud puhtas eesti keeles: “tere, eesti treener.”

Teiste hulgas aitas Raudsepp tuule tiibadesse Soome tituleeritumale mängijale ja praegusele Venemaa koondise peatreenerile Tuomas Sammelvuole, kes 16-aastasena tema treeningutele saabus.

Pere toetus on kõige alus

1997. aastal Eestisse naastes asus ta tööle EVF-i peasekretärina ja jätkas ka kodumaa koondise eesotsas. Tema peasekretäri-aastatesse jäi muuhulgas ka Eesti kuldse juunioride koondise – Argo Meresaar, Kert Toobal, Jaanus Nõmmsalu jt. – osalemine Tais peetud MM-i finaalturniiril ning projekti “Eesti võrkpall 2008 aasta olümpiale”-käivitamine. Täna tõdeb juubilar, et osaliselt see õnnestuski – Kristjan Kais ja Rivo Vesik pääsesid rannavõrkpalluritena Pekingi olümpiale.

Raudsepa juhtimisel käivitati 90-ndate lõpus ka treenerite koolitustoimkonna töö, mille vilju maitseb Eesti võrkpall siiamaani.

Üheks meeldejäävaimaks perioodiks oli Raudsepa jaoks kindlasti Tallinna Sylvesteri klubi loomine ja arendamine. “See oli Eesti võrkpallile suur asi, toonase Sylvesteri omanike toetus jätkub kaudselt siiamaani,” on ta veendunud. Raudsepp oli ka võrkpallikallakuga laste võrkpallilaagrite korraldamise pioneer. “Paljudest toonastest laagrilistest on tänaseks saanud kas tipptasemel mängijad või treenerid.”

Pikal võrkpalliteel on juubilari sõnul ülioluline olnud abikaasa Ene ja kahe tütre toetus. Seda toonitab ta korduvalt. “Olen kuuekordne vanaisa,” on ta silmnähtavalt uhke oma kokkuhoidva pere üle.

“Mul on olnud au treenida olümpiavõitja Viljar Loori ja Euroopa meistrit Jaanus Lillepuud,“ toob ta välja ning lisab, et võrkpall on olnud kogu ta elu. “Kui sünniksin uuesti, valiksin ikka võrkpalli.”

Pragu töötab Laimons Raudsepp Lasnamäe spordikompleksi direktorina ja ei ole unustanud ka oma vana armastust – treeneritööd. Ta jätkab juba paarkümmend aastat kestnud Swedbanki harrastajate võistkonna juhendamist.

Eesti Võrkpalli Liit soovib juubilarile vabariigi spordisõprade nimel palju õnne ja tervist!