Koondise pesamunad Kangro ja Kibbermann: läbi pisarate iidolitega koos mängima

Eesti võrkpalli rahvusnaiskonna ridades on hetkel Valgevenes Euroopa meistrivõistluste valikturniiril ka 16-aastane Kadri Kangro ning 19-aastane Karolina Kibbermann. Koondise kaks kõige nooremat liiget rääkisid oma võrkpalluriteest, hirmudest ja rõõmudest.

Kui Kibbermann on koondises juba „vana“ olija, sest sai esimese kogemuse juba eelmise peatreeneri Andrei Ojametsa käe all, siis Kangro on eliitseltskonnas esmakordselt.

Millal ja kuidas teie võrkpalluritee alguse sai?

Kadri: Minu onutütar mängis võrku ja seeläbi tekkis huvi ning läksin juba esimeses klassis võrkpallitrenni Tartu Kalevisse Riina (Kuuse) juurde. Seitsmendas klassis pääsesin noortekoondisesse ja siis tuli juba Audentes.

Karolina: Minu teekond algas päris hilja, olin juba põhikoolis kui esimest korda Piritale Laos Lukase juurde trenni läksin. Kuna mu isa on samuti võrkpalli mänginud, siis mõtlesin, et vaatan siis ka ära, millega tegu. Algul mulle väga ei meeldinudki ja lõpetasin pärast esimest hooaega ära, aga Marily Lassi tõttu tulin ikka tagasi. Ma ei teagi, mis mulle ei meeldinud, tol hetkel vist oli tennis südamelähedasem ja mõtlesin, et käin pigem tennises edasi. Mina olin tegelikult ise Marily võrkpalli juurde meelitanud ja tema meelitas mu hiljem omakorda trenni tagasi.

Kaks aastast olin Lukase juures ja siis liideti meie grupp Sten Esna omaga ning edasi oli tema mu treener. Mina Audenteses ei õppinud, aga treenisin noortekoondise liikmena korra nädalas nendega koos.

Audentes ja noortekoondis on kohad, mis peaks Eesti täiskasvanute koondistele järelkavu tootma. Mida teie tuleviku osas mõtlete, kas teis on soovi sportlaseks saada?

Kadri: Vaatab, mida tulevik toob. Kindlasti tahan edasi mängida ka pärast Audentese lõpetamist, näiteks Tartusse ülikooli minna ja selle kõrvalt mängida. Ja kui mingi võimalus peaks avanema kunagi, siis miks mitte ka välismaale mängima minna.

Karolina: Ma pole kunagi väga tõsiselt mõelnud, et hakata täiskohaga profisportlaseks ja kohe pärast keskkooli näiteks välismaale minna. Mind hirmutab see mõte, et niimoodi üksinda minna võõrasse riiki. Aga kui peaks kunagi tekkima võimalus, siis miks mitte proovida, ma ei taha ka öelda, et ei tahaks seda proovida. Toredam oleks muidugi minna nii, et keegi Eestist veel tuleks kuskile lähedale mängima, kui kasvõi ühes riigis saaks mõne sõbraga koos mängida. Aga ma hetkel ei tea täpselt, mida pärast kooli lõpetamist edasi teen (Kibbermann lõpetab sel aastal gümnaasiumi-toim). Aga kindlasti mängin ma võrkpalli edasi, ilmselt nii kaua, kuni tervis lubab. Ükskõik, millisel tasemel.

Kes teie kui pesamunade eest koondises kõige rohkem hoolitsevad ja toetavad?

Kadri: Kuna ma olen libero, siis kõige rohkem suhtlen vist Kristi Nõlvakuga. Tema aitab mind nõu ja jõuga. Aga tegelikult on kõik väga toetavad.

Karolina: Eks vanemad olijad teavad, et alguses on siin natuke hirmus olla ja on igati toetavad olnud. Koondis on praegu ikka võrreldes oma tavapärase klubiga täiesti teine maailm välistreenerite ja Eesti parimate mängijatega. Aga et ma klubihooajal ka TalTechis olin, siis olen rohkem Julli (Julija Mõnnakmäe) ja Nettega (Peit) suhelnud.

Mida te kõige rohkem koondisesse tulles pelgasite?

Kadri: Mõnede koondisest loobunud mängijate jutud hirmutasid ära, et koormused on nii suured. Aga mina ei saa öelda, et oleks nii hull siin, kannatab ära selle koormuse küll.

Karolina: Mina olen oma perekonnaga väga lähedane ja selline memmekas. Kogu perekonna suhtes memmekas, mitte ainult ema suhtes (naerab-toim). Seetõttu pelgasin, et kuidas ma suudan neist ja ka sõpradest nii pikalt eemal olla. Nüüd ongi elu selline, et on klubihooajal trenn ja kool ja siis suvel koondise laagrid ja vaba aega on väga vähe. See ongi olnud mulle kõige keerulisem vaimselt olnud, et neist eemal peab olema.

Ja alguses, kui mina koondisesse pääsesin – see oli veel Andrei Ojametsa ajal – siis esimesed poolteist nädalat, kui ema mind autoga trenni viis, siis ma viis minutit autos nutsin enne trenni, sest kõik oli nii hirmus. Ma olin siis ainult neli aastat võrkpalli mänginud ja polnud isegi teadlik, kes kõik seal koondises on – ei teinud näiteks vahet õdedel Peitidel ja see kõik tundus nii hirmus. Mõtlesin, et kuhu ma lähen niimoodi! Teadsin rohkem vist ainult Julli ja Ojametsa (naerab-toim). Aga õnneks see aeg läks kiirelt üle.

Peatreener Lorenzo Micelli teeb ka kohati ikkagi trennis kõva häält. Kuidas te sellega hakkama saate?

Kadri: Vahepeal ikka on veidi ehmatav, aga üritan üle olla sellest ja hakkama saada.

Karolina: Mind ta pole suutnud veel murda, olen üsna paksu nahaga selles osas, et nutma pole hakanud. See hetk, kui ta kõva häält teeb, olen ma juba ise ka aru saanud, et olen midagi valesti teinud ja siis ma üritan mõista anda, et sain juba aru ja püüan korrigeerida, aga et kui sa tahad, siis sa võid veel kurja häält teha (naerab-toim). Mingitel hetkedel on ikka natukene hirmutav, aga ei midagi katastroofilist.

Kadri: On ka hullemaid treenereid kui Lorenzo, tema on isegi üllatavalt rahulik meiega.

Kui teil mingi mure on, kas julgete treeneritega sellest rääkida?

Karolina: Esimesel aastal ma julgesin ainult Mihkliga (mänedžer Mihkel Sagar) rääkida, sest tema oli see, kes koondisse kutsus ja et ta oli mulle juba varasemalt võistlustelt tuttava nöoga, siis oli nii kõige julgem. Mihkel sai aru, et oleme noored ja natuke hirmunud. Aga mingi hetk ta ikkagi suunas, et mingeid asju tuleks otse treeneriga rääkida.

Kadri: Minul pole veel siin mingeid suuri muresid olnud, väikeste küsimustega lähen ikka Mihkli juurde ja vigastustemuredega Pepe (füsioterapeut Giuseppe Pigliacampo) juurde.

Millised on teie tugevused ja nõrkused võrkpallurina?

Kadri: Mulle on öeldud, et mu jalgade liikumine on hea, kiire.

Karolina: Nõrkuseks ilmselt vähene kogemus, näiteks Kadri on minust juba kaks korda kauem võrkpalli mänginud. Tulin ja olin kohe sidemängija ning nii ongi jäänud. Mul on veel niipalju õppida, kõik on väga kiiresti toimunud, olen vähe saanud asju proovida ja kogeda.

Tugevuse poole pealt, siis treener Sten Esna on öelnud, et minu iseloom sobib sidemängijaks. Mul on piisavalt häält, et platsil asju korraldada. Eks koduklubis käitun ma rohkem nagu õige sidemängija peaks – siin koondises ei julge ma veel midagi väga öelda. Ja suudan ka mängu ajal piisavalt taktikaliselt mõelda ja mängu juhtida.

Kadri: Mina olen seevastu saanud selle ajaga kõik kohad ära mängida – tempost liberoni. Eks see tuleb ka mängu lugemisel kasuks.

Karolina, sina käisid siin Valgevenes ka tähtsas mängus juba platsil. Läksid servima, nägu naerul, aga mis su sees sel hetkel toimus?

Pärast mängu keegi küsis, et skaalal 1-10, kui palju ma kartsin. Ma vastasin, et kuskil 5-6, sest mul oli eelmise aasta sõprusmängudest juba mingi kogemus all. Läksin ju kohe servima ja mõtlesin õudusega, et kuidas ma pallile üldse pihta saaksin, et see kasvõi küünarnukiga üle võrgu läheks! Jull küsis pärast mängu ka, et kuidas oli ja vastasin, et mul käsi ikka värises korralikult (naerab-toim). Tõstmist ma ei kartnudki, seal oli mul luba rahulikult kõrgeid palle tõsta, aga servimist kartsin küll.

Kadri, kui sina mängudeks valmistud, kuidas end vaimselt valmis sead, sest koondises võid ju ühel hetkel ka platsile pääseda?

Kadri: Ega ma kuidagi täpselt selleks ei oskagi valmistuda. Isegi liigamängus (Audentese SG/Noortekoondise ridades), kui meid ootas kohtumine TalTechiga, siis teadsin nädal aega ette, et mina mängin, aga platsil ikka jalg värises kuni teise geimi lõpuni. Aga ma leian, et see närvis olek isegi tuleb kasuks, siis võtad end kuidagi rohkem kokku ja pea töötab hoopis selgemini.

Kas teil oli koondises mõni mängija, keda olite varem imetlusega telekast vaadanud ja kellega nüüd koos treenite?

Karolina: Julli olin enne koondisesse tulekut mängimas näinud, Kristit (Nõlvak), Anut (Ennok) ja õdesid Kullerkanne (Liis ja Kadi) ka. Jullile vaatasin ma ikka väga alt üles, sest enne koondisesse tulekut olingi teda ainult televiisorist näinud ja see tundus nii imelik temaga ühes garderoobiski olla! Ma polnud kunagi arvestanud, et selline asi võiks üldse kunagi juhtuda.

Kadri: Väiksemana, kui tahtsin rohkem ründaja olla, siis jälgisin eelkõige Kristiine Miilenit ja Kertu Laaki. Aga hiljem olen ikka Kristi Nõlvaku tegemisi kõige terasemalt vaadanud. See, kuidas ta trennis ja mängudel pingutab – see on lihtsalt next level! Ta on nii südamega mängus sees! Ja meestest ikka ka liberod, Rait Rikberg muidugi.

Karolina: Kuna minu isa oli ka sidemängija, siis alguses vaatasime ikka meeste mänge rohkem ja eks me neid sidemängijaid kõige rohkem jälgisime – vendasid Toobaleid näiteks.

Kumb Toobal siis paremini tõstab – Kert või Andres (koondise abitreener)?

Karolina: Sellele küsimusele ma vist ei tohi vastata (naerab)! Ma igaks juhuks jätan vastamata.