Juubilar Helju Sutt ammutab elurõõmu võrkpallist ja mererannast
17. jaanuaril tähistab oma 80 aasta juubelit teenekas Pärnu võrkpallitreener Helju Sutt.
Põlise pärnaka Helju Suti, toonase Raadiku, lapsepõlv möödus vaid paari bussipeatuse kaugusel praegusest Pärnu spordihoonest, Riia maantee vahetus läheduses Köie umbtänavas. “Nagu tollele ajale kombeks, mängisime rohkem õues kui toas,” kõneleb juubilar ja lisab, et toonastest mängukaaslastest kasvasid hiljem välja tublid spordiinimesed.
Enne legendaarse võrkpallitreeneri Bernhard Lõhmuse juurde trenni minekut mängis ta õe Tiiu kombel korvpalli. “Veel seitsmendas klassis olin paras lühike punn, siis hakkasin kasvama,” ütleb ta täna.
Koidula tänava vanas spordikooli võimlas toimunud võrkpallitreeningutel hakkas tarmukale spordipiigale kohe meeldima. “Ega ma väga rünnata osanud, aga servisin ja hanitasin osavalt,” hindab ta – kohati ehk liigagi kriitiliselt – oma toonast mängutaset.
Ometi märgati tema võrkpallitalenti ka kaugemal ja juba paari aasta pärast tõmbas ta Riias toimunud Balti matšil selga Eesti noortekoondise vormi. Palliplatsil oli Helju Sutt mitmekülgne nagu köögikombain – tegi kõike, mis vaja. “Koondises olin sidemängija, aga Pärnus ründaja – kompott missugune!,” muheleb ta ise.
“Ega ma pehmeke treener ole olnud”
Andekat võrkpallurit pani tähele ka Tartu spordihing Aleksander Rünk, kes kutsus ta ülikoolilinna õppima ja mängima. Paraku lahkus Rünk ootamatult teispoolsusesse ja Tartusse minek jäi noorel pärnakal ära. Aastatel 1962-1976 kuulus Helju Sutt Tallinna Kalevi nime kandvasse Eesti koondnaiskonda. Pealinna ta ometi elama ei kolinud, vaid liikus Pärnu ja Tallinna vahel.
1963. aastal saadud Nõukogude Liidu meistersportlase märk andis toonaste reeglite järgi ka keskerihariduse ja noor võrkpallur sai hiljem tööle hakata ka treenerina. “Natuke kahetsen, et edasi ei õppinud, aga eks ma olin lihtsalt liiga õhinas.” Pärnu võistkonna kaptenina võitis ta kolm korda Eesti meistritiitli ja tuli kolm korda Eesti karikavõitjaks.
1975. aastal kutsuti Pärnus pikaaegselt töötanud treener Rein Kukk Tallinnasse ja vaja oli kedagi asemele võtta. Kohalike spordijuhtide pilgud pöördusid Helju Suti suunas. Nii see treeneritöö algas. Ajutiselt, nagu ta ise arvas. Esimesena võttis ta enda käe alla poistegrupi, kuhu kuulusid teiste seas ka Andrei Ojamets, Mehis Merilaine, Raul Reiter, Roman Kolosov ja Kulno Nauts. Teada tuntud võrkpallipersoonid tänaseni.
“Ega ma treenerina pehmekene olnud. Olin neile nagu isa ja ema eest, õpetasin laagrites pesu pesema, distsipliinist kinni hoidma ning kella tundma, ägedad poisid olid.” “Ägedad poisid” liikusid õige pea Johannes Noormäe käe alla ja Helju Sutt hakkas tegelema tütarlastega. Pärnu legendaarne treeneriteduett Noormägi-Sutt oli sündinud.
Õpilaste tänu teeb südame soojaks
Peatselt poolesaja treeneriaasta jooksul on kulda ja karda Helju Suti auhinnakappi kogunenud aukartustäratavalt palju. Tema käe all on Pärnu naiskond mitmel korral tulnud Eesti meistriks ja ta ise on kaasa löönud ka Eesti koondise treenerite tiimis.
“Medaleid ma välja ei too. Kõige tähtsam on see, et kõikidest minu trenni lastest on saanud väga tublid inimesed, keegi ei ole põhja läinud,” ütleb teenekas treener ja lisab, et Berni – Bernhard Lõhmuse – käe all omal ajal saadud võrkpalliarmastuse on ta ikka tahtnud oma õpilastele edasi anda. “Korra ühel koosviibimisel Andrei Ojamets ja Mehis Merilaine tänasid mind, et olen õpetanud neid ala armastama. See oli soe tunne.”
Andekaid õpilasi on Helju Sutil alati olnud. “Üksvahe oli lausa viis minu trenni tüdrukut Anu Karavajeva juhendatavas Eesti koondises,” ütleb ta ja lisame siia, et ka praeguses rahvuskoondises leiab ühe tema trenni piiga, Laura Partsi.
Ja muidugi teeb juubilarile head meelt oma tütar Anna-Liisa, kes lisaks pikale ja edukale mängijakarjäärile sammub nüüd ka treenerina ema jälgedes. Võrkpalliarmastus on ka siin edasi kandunud.
“Mõistus ei logise ja käed jalad liiguvad – töötan edasi”
Ligi pool sajandit treeneritööd on juubilarile andnud kuhjaga elurõõmu, tervist ja õpetanud palju noorte hingeelu kohta. Veel tänagi ei raatsi ta auga väljateenitud pensionipõlve veeta, vaid jätkab väikeste Pärnu tüdrukute utsitamist uute võitude ja unelmate suunas. “Mul on algajate grupid, just sellistele lastele olen ma väga vajalik. Mõistus ei logise ja käed jalad liiguvad, miks mitte,” sõnab ta heatujuliselt.
Treeneritööst vabal ajal on juubilaril alati meeldinud sõrmed mulda panna ja aiatöid teha. “Pingete maandamiseks, sest treeneritöö on ju ränk.” Samuti naudib ta õhtuti raamatute lugemist, erilised lemmikud on tänapäeva Eesti autorite romaanid ja ajalooteosed.
Ja muidugi jääb alati temaga armastus Pärnu – kodulinna, mille Vapimärgi kavaler ta 2004. aastast on – ja Pärnu ranna vastu! “Olen tõeline mereinimene, just merest ammutan jõudu, siiamaani kõnnin iga päev rannaliival.”
Eesti Võrkpalli Liit soovib juubilarile kogu võrkpallipere nimel jätkuvat õnne, jõudu ja tervist!