Jaanus Lillepuu 60: Kirumpää küngaste vahelt võrkpallimaailma tippu

14. mail tähistab oma 60 aasta juubelit 1987. aasta Euroopa meister Jaanus Lillepuu.

Võru lähedalt Kirumpäält pärit Jaanus Lillepuu tunnistab, et teed võrkpalli juurde oli kodulinnas üsna lihtne leida. “Palju aitas kaasa see, et talvel ei olnud tookord lund, vastasel korral oleks mind tõenäoliselt suusatrenni viidud. Enne kooli veetsin kõik talved suuskadel, tõsi, pigem oli see selline Kirumpää lossimäest alla sõitmine ja suuskade murdmine, mitte sõit punktist A punkti B,” meenutab juubilar, kes võrkpallitreeningutega alustas juba esimeses klassis Aksel Saali käe all.

“Hästi palju poisse oli alguses kohal, rivi oli maru pikk. Üleviskamist mängiti, madala võrgu peal 2-2 vastu ja 3-3 vastu. Parri Kruudaga alustasime koos, Tõnu Kelder tuli nõksa hiljem, tema tuli Antslast ja patsutas nagu rohkem korvpalli,” kõneleb Lillepuu.

Aksel Saal oli poistele treenerina autoriteet, kes õpetas ABC üsna ruttu selgeks. “Tänu temale need oskused tulid. Kõike tehti hästi ja südamega. Kusagil B-klassis tuli ÜKE juurde, üle tõkete hüpped ja trepijooksud. Saime aru, et teisi asju tuleb ka teha, ei tasu viilida. Kui see kohale jõudis, siis sealt hakkas tulema, sest ainult pallipatsutamisest jäi väheks.”

Jaanus Lillepuu oli esimene Aksel Saali kuldsest võistkonnast, kes Tallinnasse spordiinternaatkooli (TSIK-i) läks. “Tookord käis üldse TSIK-i ja muude spordikoolide vahel suur võitlus, et kas lasta lapsi sinna või mitte. Võrust pigem ei tahetud sinna lasta. Mina läksin 10. klassis pärast esimest veerandit. Avo Keel oli käinud ühe ringi TSIK-is ära, tema tuli juba tagasi Võrru, aga 10. klassis istusime juba kõik – mina, Kruuda, Keel ja Kelder – seal Tallinnas.”

Kaleviga Nõukogude Liidu kõrgliigasse

TSIK-i ajal tuli ka esimene kutse Nõukogude Liidu juunioride koondisse: “esimene laager oli koos vanemate, Aare Salumaa vanusegrupiga, Togliattis, treeneriks oli Juri Furajev. Ega sellist asja küll ei olnud, et kellelegi alt üles vaadata, kõik olid omasugused kutid. Koos minuga oli seal ka Parri Kruuda.”

Laimons Raudsepa juhitud Tallinna Kalevisse pääses Lillepuu 1982. “Tegelased, kes seal olid, olid ikkagi noored, aga eks meeste hulgas oli kõik hoopis teistmoodi. Alguses olid ka tulemused ikkagi vähe kahvatuvõitu. Liider ma ei olnud, aga pääs põhikoosseisu oli lihtne küll.”

1982. aastal krooniti Lillepuu Lääne-Saksamaal juunioride Euroopa meistriks. “Põhirivaalid olid tšehhid, kellega läksime algfaasis kokku ja võitsime puupüsti rahvast täis väikses umbses saalis 3:2. See oli üks elu raskemaid mänge. Peale selle on mul veel ainult ühel korral olnud jalgades krambid ja see oli üks nendest. Üks geim kestis ligi tunni. Edasi oli juba lihtne, tšehhid lagunesidki pärast seda ära – üks mäng otsustas.”

1985. aastal tõusis Tallinna Kalev lõpuks Nõukogude Liidu Meistriliigasse – see oli juubilari sõnul kõikide unistuste täitumine. “Hoopis teine tunne oli, kasvõi need võistkonnad kelle vastu mängid – AKSK, Leningradi Avtomobilist, meie jaoks võistkonnad, kes on kõikaeg tipus olnud. Lisastiimul oli tohutu, kuidagi tuli hästi hakkama saada. Hea meel oli selle üle, et kui Tallinnas oli etapp, siis miilitsad tulid enne seda autogrammi võtma, see tegi südame soojaks.”

1987. aastal riputati Belgias Lillepuule kaela EM-i kuldmedal. “Küllap see tiitel oligi minu karjääri tipphetk.”

Kuus hooaega Itaalias

Pärast hooaega Riia “Radiotehnikises” siirdus Lillepuu esimese eestlasena välismaale, Itaalia A1 liiga Bologna meeskonda. “See oli närviline aeg. Kalevi Kanada reisist jäin teadlikult kõrvale, et hoida asja kuumana teisel rindel. Lisaks sellele hakkas põlv ka häda tegema – mingit sellist hirmu hakkamasaamise osas, et maailma tugevaim liiga, mis nüüd saab, ei olnud. Mängijad, kes seal mängisid, olid tuttavad juba varasemast, nendega oli mängitud ja võidetud, mis seal ikka nii üle mõistuse saab olla.”

Seltskond, kuhu Lillepuu sattus, oli muljet avaldav: “Itaalia koondislane Andrea Zorzi, kogu see põlvkond Cantagalli, Bernardi, Tofoli – see seltskond. Kõige kõvemad olid toona Ravenna, – kuhu toodi USA-st Steve Timmons ja Karch Kiraly – Parma ja Milano, kes võitlesid tiitli eest.”

Avahooajal jäi Bologna A1 liigasse püsima, ent teisel aastal kukkus välja. Järgnesid aastad Itaalia A2 liigas, Mestres ja Vadagnos. “Esiliiga tase oli laialivalguvam, aga liiga tipp oli tihe. Lõpuks olime esimesed, kes ei tõusnud, mängisime üleminekumängudel, aga jäime napilt välja. A1 tagumine ja A2 esimene ots ei erinenud. Eks need kõik aastad olid mõnes mõttes erinevad, stabiilsusest nendel aastatel rääkida ei saa.”

Punkti oma Itaalia karjäärile pani Lillepuu Sitsiilias Catanias. “Ütleme nii, et seal ei olnud midagi, mis laabus. Põhi ja lõuna on Itaalias kaks eri maad, Catania üllatas juba varasemalt seal mängimas käies paljude asjadega. Kui lennujaamas tulid reisijate alasse, siis seal olid liivakottidest kindlused, millel kuulipildujatega sõjaväelased. Liikluspolitseil oli klaasist putka, mis oli kuuliauke täis. Lõpus tulin ise sealt ära. Võistkond tehti selleks, et saada kätte regiooni toetused. Ja teine eesmärk, et võimalikult vähe seda raha välja anda. Sellest tulenes igapäevane elu, alates sellest, kuidas see võistkond komplekteeriti – mina olin ainus nurgaründaja, ülejäänud olid sided või tempomehed ja lõpetades treeningute kvaliteediga. Kui saali ei saadud, siis otsiti uut saali samal õhtul linnapeal ringi, vaadati, kus uksed lahti on. Palgaraha jäigi sealt saamata. Tulin poole hooaja pealt ära.”

Mängib võrkpalli siiamaani

1995. aastal liikus Lillepuu pärast kuut Itaalia aastat Soome. “Soome mineku põhilükkajaks ja motivaatoriks oli Achilleuse kõõluse vigastus, mis ka viimasel Catania hooajal segas ja häiris. Ma ei tahtnud selle pärast lõpetada – et see oleks sunnitud käik. Kui lõpetada, siis enda valitud hetkel. Olin Perttelis kaks aastat, esimesel aastal võitsime hõbeda.”

Oma viimase hooaja Eesti meistriliigas tegi juubilar 41-aastaselt. Pika karjääriga peab vist rahul olema? “Peab olema, ega siin ei ole mõtet nutta, et kui oleks olnud nii, oleks midagi teisiti olnud. Mida vähem vigastusi, seda suurem oleks valikuvõimalus olla.”

Karjääri meeldejäävaimateks hetkedeks peab Lillepuu EM-idel mängimist, nii juuniorides kui ka täiskasvanutes. “Meeldisid ka need mängud, mida mängisime Balti matšil Soomes, Soome Rootsi ja Lääne-Saksamaaga, keda võitsime. Ja võib-olla kuidagi tolleaegse rivaalitsemise ning kõrge taseme ja meeletu publiku tõttu on meelde jäänud ka Liidu koondise USA turnee, kus ma küll mängida ei saanud, aga sain kõrvalt vaadata, kuidas mängud kulgesid ja kuidas sellesse publik suhtlus – need olid väga erilised hetked.”

Jõudumööda jätkab juubilar pallimängu siiamaani, veteranide sarjades kaasa lüües. “Füüsiliselt ma ei saa väga kaua paigal olla, hakkab paha, kui ei liiguta ennast – see ongi ainuke põhjus. Võrkpall annab füüsilise koormuse, teisest küljest aitab kõrvade vahel lõõgastuse anda, ei mõtle teistele asjadele.”

Eesti Võrkpalli Liit soovib juubilarile kogu võrkpallipere nimel jätkuvat õnne, jõudu ja tervist!