INTERVJUU | Läti olümpiapronks peab Vesikut maailma üheks parimaks treeneriks ja tunnistab, et Läti rannavolles võiks olla parem süsteem

Jānis Šmēdiņš (34) räägib Läti rannavolle rõõmudest ja muredest, meenutab, kuidas üritas värvata Rivo Vesikut ning tunneb rõõmu Mart Tiisaare ja Kusti Nõlvaku edusammude üle.

Autor: Märt Roosna

Volley.ee vestles Roomas toimuval rannavolle MM-il koos Aleksandrs Samoilovsiga palliva Jānis Šmēdiņšiga laupäeval vahetult pärast lätlaste teist alagrupimängu. Kui esimeses alistati 2:0 (17, 16) austerlased Huber – Dressler, siis teises saadi raske 2:1 (-22, 15, 13) võit Iraani duo Salemi – Vakili üle. Tee 1/16-finaali on 10 aasta eest Londoni olümpial pronksi võitnud ning EM-il kaks hõbedat ja ühe pronksi teeninud Šmēdiņšile ja ta paarilisele valla.

„Ikka võib rääkida, lähme lihtsalt varju,” pani lätlane ette. Roomas on õhusooja stabiilselt 33-34 kraadi ja pilvenutsakaid sõuab taevas haruharva – energiat ei tohi niisama pillata.

Teil on kahest mängust kaks võitu, võib vist turniiri algusega rahule jääda?

Jah, muidugi. Võidud ei tule kergelt, aga võit on võit. Kaotasime järjest kuus eelmist matši. Ja see kahandab enesekindlust. Me ei suutnud mänge ära lõpetada, Jurmalas juhtisime itaallaste vastu otsustavas geimis 14:12, meil oli kolm matšpalli, kuid kaotasime. Jah, sellised asjad mõjutavad enesekindlust, aga nüüd oleme saanud kaks võitu, homme on puhkepäev, usun, et järgmine kohtumine tuleb meie poolt juba parem.

Suutsite te välja nuputada kaotuste seeria põhjuse?

Oleme üritanud seda põhjust välja selgitada. Võib-olla pole meil olnud piisavalt palju sparringupartnereid. Treeningutel oleme teinud kõik samamoodi nagu varem. Ilmselt on asi lihtsalt mõnes väikeses detailis, mis peavad paika loksuma.

Rannavõrkpall on äärmiselt mentaalne?

Jah, kindlasti, nüüd on ju kõik tiimid tasemelt üsna sarnased. Ka need Iraani tüübid, nad ei käi küll MK-etappidel, kuid kui välja tulevad, siis võitlevad südilt kõigiga, pole sugugi lihtne. Tase on superühtlane, sa ei saa minna platsile suhtumisega, et küll võidame. Pead võitlema, oma head mängu näitama, vähemalt 90 protsenti oma tasemest välja mängima, siis võid võita. Kui oma taset välja ei mängi, on sul kohe suured probleemid.

Millise eesmärgi olete MM-iks seadnud?

Keeruline öelda. Läheme samm-sammult, suhtumine on, et iga mäng võib jääda viimaseks. Keskendume järgmisele mängule ja vaatame, kui kaugele jõuame. Tavaliselt kui ütled mingi eesmärgi välja, siis see ei täitu. Tuleb mängu nautida, teha vähe vigu ja tulemus tuleb siis ise.

Olen väga imetlenud Läti rannavõrkpalli. Väikese riigi kohta väga kõvad tulemused! Mis selle taga on, kuidas olete nii häid tulemusi saavutanud?

(Naerab) Ma ei tea, meil on ju tegelikult kaks head tiimi. Okei, ka noored tulevad nüüd üsna kenasti üles…

No ikka rohkem on ju olnud kui kaks head tiimi. Olümpial teeniti neljas koht nii meeste kui ka naiste hulgas ja hästi on mängitud ikka juba pikemat aega.

Meil on ainult kolm tiimi, mis mängivad rahvusvahelisel tasemel. Üks üsna hea naiste paar ja kaks, nüüd siis kolm meespaari, mis osalevad MK-sarjas. Nüüd tulevad ka noored peale. Kristians Fokerots, kes mängib koos Edgars Točsiga, on alles 17-aastane. Nüüd hakkas ta mängima MK-sarja, ees peaks ootama särav tulevik. Ardis Bedritis ja Arturs Rinkevics harjutavad koos meiega ja neil on käsil esimene aasta MK-sarjas. Nad peavad koguma kogemusi. Sama lugu nagu eestlastega, neil võttis päris palju aega, aga nüüd näitavad nad juba päris häid tulemusi. Olen nende üle väga õnnelik.

Vahemärkus: Fokerots on koos Rinkevicsiga jõudnud U22 EM-il finaali, mis toimub pühapäeval.

Kas Läti rannavolles saab rääkida süsteemist?

Ma ei ütleks seda. Kui võtame Hollandi või mõne teise riigi, siis neil on väga hea süsteem. Meil… Meil on paar klubi, mis valmistavad mängijaid ette, on mõned sisehallid. Meil on head treenerid ja tasapisi ehitatakse seda üles. See töö on käinud kaheksa aastat, nüüd alles hakkavad tekkima sealt esimesed mängijad. Pean silmas meeste tasemel, noorteklassides on meil igal aastal keegi olnud, tulevad saalimängijad ja võtavad medaleid. Aga pole kerge teha sealt see samm meeste tasemele.

Hollandlased tegid oma süsteemi kaheksa aastat tagasi ja ainuüksi sel aastal on neli tiimi saanud medali. Üks tiim Future turniiril, üks või kaks Challenge tasemel ja Brouwer – Meeuwsen Elite 16 turniiril. Neil on hea süsteem, igas vanusegrupis 6-8 mängijat, nad on koos nagu rahvuskoondis. Lätis sellist süsteemi pole, pigem eratiimid, mida siis klubid aitavad. Hollandi koondises ei saa mängijad küll palka, aga kõik nende kulud kaetakse.

Kas Lätis on rannavolle ja saalivõrkpalli vahel kõva konkurents? Eestis on olnud aastaid asi saalivõrkpalli poole selgelt kaldu.

Meil sama. Peaaegu kõik kutid tulevad saalist, ka see noor tüüp Fokerots, mina samuti, okei, Sašaga (Aleksandrs Samoilovs – M. R.) on vähe teine lugu, mu partner tulid rannavõrkpalli otse korvpallist. Aga nagu ütlesin, siis kõik ülejäänud on tulnud saalist. Nüüd on kaks noort, kellega koos treenime, kohe algusest peale mänginud vaid rannavõrkpalli. Nemad polegi kunagi saalivõrkpalli mänginud.

Mainisid Tiisaart ja Nõlvakut. Nende kohta võib vist öelda, et nad on jõudnud uuele tasemele?

Kindlasti. Kõige tähtsamad on tulemused. Tean neid kutte vist kaheksa aastat või kauem. Eelmisel aastal hakkasid nad näitama tulemusi, enne seda võitlesid pigem koha eest põhiturniiril. Nüüd on teinud sammu edasi ja hakkavad võitlema medalite eest. Minu arvates on nad jõudnud õigesse vanusesse, et hakata tulemusi tegema. Nad on tippvormis, neil on juba palju kogemusi, nüüd suudavad nad näidata parimat mängu ja nagu näinud oleme, siis võivad võita peaaegu igat tiimi.

Eesti koondisel on nüüd Rivo Vesiku näol peatreener. Kas usud, et ta suudab anda meie rannavõrkpallile suure tõuke?

Rivo on hea treener. Ka meie tahtsime teda oma juhendajaks mõne aasta eest. Aga ta oli Venemaa koondises ja me ei suutnud venelaste pakkumisega mõistagi võidelda ja eks loomulikult valis ta parima diili. Minu arvates on ta maailmas üks paremaid treenereid, kuna ta on ise mängija olnud, ta on väga nutikas, tunneb mängu läbi ja lõhki. Usun kindlasti, et ta annab Eesti mängijatele tõuke, ta ju juhendab ka naisi. Teil on ju palju päris häid saalivõrkpallureid, tuleks mõned võtta ja kohandada rannavolle jaoks. Eks see võtab aega. Jah, mõni suudab tulemusi saavutada ka ühe-kahe aastaga, aga see on üks tuhandest. Tuleb olla kannatlik ja tööd teha. Vaja on olla kogu aeg võitluses. Pole hea, kui on vaid üks hea tiim, vaja oleks tugevat sparringut ja võitlust treeningutel.

MM-ile pole lubatud osalema venelastest tiitlikaitsjaid Oleg Stojanovskit ja Vjatšeslav Krassilnikovi. Mida sa sellest arvad – ebaõiglane või mitte?

Jah… Nad mõlemad on mu head sõbrad. Ma ei taha poliitikat siia sisse tuua, olukord on hullumeelne, ka nende jaoks. Minu arvates muidugi peaksid nad siin mängima, aga… Me kõik teame, mis maailmas toimub – see on karm. Kõik vene sportlased on sanktsioonide all. Mul on nende kuttide pärast kurb meel. Mul pole mängijate kohta küll midagi halba öelda. Mis puudutab sealseid valitsejaid, siis sellega on muidugi teised lood, aga nemad on küll toredad, alati sõbralikud ja abivalmis. Saame hästi läbi. Muidugi on raske, kui tuleb MM ja sa ei saa oma tiitlit kaitsma tulla. Kõige hullem ongi see, et nende jaoks on kätte jõudnud parimad aastad. Nad on tippvormis, tulid ka olümpial teiseks, kogu see olukord on täiesti hull.