Hillar Karm: mäng algab pallinguga, võitmine pallingu vastuvõtust

Eesti Spordiajaloo Seltsi juhatuse liige, võrkpalliveteran Hillar Karm kirjutab eelkõige noortele suunatud arvamusloos servist ja servi vastuvõtust. 

Viimastel aastatel olen käinud vaatamas paljusid Tallinnas toimunud tiitlivõistluste, Balti liiga, Eesti meistrivõistluste ja karikavõistluste mänge ning olen tähele pannud, et nii Eesti klubimeeskondadel kui -naiskondadel, noorte võistkondadest rääkimata, on raskusi pallingu eduka vastuvõtmisega ja palli sidemängijale võrgu äärde täpse suunamisega.

Kui palling tuleb mängija ette, siis saadakse see ikka kätte, kui pall jääb ettepoole  kaugemale, siis viskutakse plärtsti kõhuli maha. See on palli päästmine, mitte sidele võrgu äärde täpne kätte mängimine. On ütlematagi selga, et kui mängijal on liikumise alustamiseks sobilik jalgade asend ja hea mängulugemise oskus, siis ei olegi vaja plärtsti kõhuli viskuda.

Olen märganud, et enamus pallingut vastuvõtvad mängijad seisavad suures harkseisus, keha raskus võrdselt mõlema jala täistallal ja käed toetuvad natuke kõverdatud põlvedele. See on puhkeasend ning sellest asendist ei olegi võimalik välkkiirelt liikumist alustada. Väljaku otsast tehtud tv-kaadrite kordustest on seda väga hästi näha. Mitte ei suuda mõista, miks mängijad nii teevad ja kes neid nii on õpetanud? Kus on treenerite silmad?

2018. aasta oktoobrikuus käis meie treeneritele koolitust läbi viimas endine tippmängija Giba (Gilberto Amauri de Godoy Filho), Rahvusvahelise Võrkpalli Föderatsiooni (FIVB) sportlaskomisjoni president. 20 aastat Brasiilia koondises mänginud mehe auhinnariiul on väga aukartust tekitav: seal on 44 tiitlivõistluste ja suurturniiride medalit, sealhulgas kolm MM-tiitlit, OM-kuld ja kaks OMi hõbemedalit ning kaheksa esikohta maailmaliiga mängudelt.

Giba ütles, et oma esimesest võrkpallitrennist saadeti ta ära koju sõnadega: “Võrkpallurit sinust ei saa, mine koju!” Ometi tegi väga tõsine töö enese  arendamisel mehest siiski maailmakuulsa tippmängija, kes jõudis 200 miljoni elaniku hulgast siiski Brasiilia koondisse.

Meie treeneritele esinedes rõhutas Giba: “Mängija tuleb panna mõtlema, vaja on vastase tegevus ette ära arvata. Väga tähtis on mängijate mentaalne pool ja mänguks keskendumine. Treener peab olema ühtlasi mentor, kelle panus  võistkonna edukas esinemises on ülioluline. Nii võib suhteliselt nõrgem võistkond võita ka tugevamat, kui tal on hea psühholoogiline ettevalmistus. Seepärast tuleb juba noorest east alates selgitada mängijatele keskendumise tähtsust. Igale mängijale peab treener lähenema idividuaalselt.”

Hiljutine  TalTehi (3:1) võit Selveri üle on justkui eespoolöeldu kinnituseks.

Eesti võrkpalli akadeemilise isa, Tartu Ülikooli sportmängude kateedri juhataja  Aleksander Rünga (minu ülikooliõpingute aja treeneri) õpilasena mäletan selgelt tema õpetust – et kaitsemängu situatsioonis oleks mängija justkui kuuma pliidi plaadi peal, millel ei saa rahulikult paigal seista, keha raskus võrdselt mõlemal jalal ja kannad korraga maas, vaid tuleb võtta madalam asend ja tammuda jalalt jalale.

Umbes sedasama rääkis ja näitas maailmakuulus Giba ise ette ka 2018. aastal Audentese spordisaalis toimunud treenerite koolitusel: algasendis on mängija mõlemad jalad keha all, jalad on põlvest veidi kõverdatud, üks jalg on teisest pisut eespool ja keha raskus põhiliselt eesoleval jalal, tagumise jala kand ei ole põrandal. Sellisest asendist saab liikumise alustamiseks teha kiiresti vajalikus suunas sammu ja palling edukalt vastu võtta ning sidemängijale suunata. Giba näitas ette liikumist ja  jalgade tööd ka võrgu ääres blokki hüppamisel: kolme tsoonist rünnaku blokeerimisel – samm paremale või samm vasakule ja üleshüpe, nurgalöögi blokeerimiseks pikk ristsamm nurga suunas ja üleshüpe. Kõik peab toimuma ilma liigsete sammudeta.

2004. aastal Käärikul treenerite koolitusel esinenud Nõukogude Liidu koondise omaaegne peatreener, eelmise sajandi üks parimaid treenereid Vjatšeslav Platonov (1939 – 2005), kellega ma tegin pikema intervjuu Spordilehele, ütles treeneritöö iseloomustamiseks aegumatud ja kuldsed sõnad: “Treener peab olema suur psühholoog, veelgi enam, ta peab olema nagu hüpnotiseerija, kes oskab mängijad ja võistkonna  algavaks võistluseks psühholoogiliselt ette valmistada.” Ta rõhutas veel, et iga ründaja peab  löögile minnes ja löögi ajal suutma ära tajuda, kus on blokk ja siis suutma palli blokist mööda lüüa ehk et mängijal peab olema hea perifeerne nägemine.

Seega – jalgade õige lähteasendi, hea mängulugemise oskuse ja reaktsioonikiiruse omamisel on võimalik kõik pallingud ja ka ründelöögid edukalt vastu võtta ja pall sidemängijale täpselt kätte mängida. On ütlematagi selge, et ilma korraliku palli vastuvõtuta ei ole võimalik üldse edukat rünnakut alustada. Näiteks Vjatšeslav Platonov nõudis pallingu vastuvõtul ja sidemängijale suunamisel poolemeetrilist täpsust.

Sidemängija peab liiga palju jooksma

Kahjuks peavad meie tänased sidemängijad väga sageli pallingu kehva vastuvõtu tõttu palli platsi peal taga ajama. Ja millist kombinatsiooni sellisel juhul üldse on võimalik mängida? Nii saab ainult kõrge palli nurka üles upitada, kuhu siis vastane korraliku kolmemehe bloki kenasti vastu seab. Mis sellise rünnaku tulemus on, pole raske ära arvata.

Seetõttu on sidemängijatel suhteliselt vähe võimalusi esimese tempo rünnakute alustamiseks. Lisaks nõuab esimese tempo rünnak väga head koostööd ja teineteise tunnetamist side ja ründaja vahel. See nõuab ründajalt kiiret ja kõrget hüppevõimet või eelistatavalt võimalikult pikka kasvu, väga õiget ründelöögi sooritamise tehnikat ja kiiret löögikätt.

Näiteks Tartu Bigbanki 19-aastane Alex Saaremaa, kes septembris toimunud Tallina karikavõistluste finaalmängus Selveri meeskonna vastu ründas esimeses geimis 80-protsendiliselt ja oli blokis tartlaste edukaim ning aitas Tartul esimese geimi võita. Kuid kahjuks vigastas siis väikest sõrme ja pidi mängust lahkuma, misjärel Tartu kaotas kolm geimi järjest.

Selveri koolipoisil, 17-aastasel Marx Arul on piisavalt hüppekiirust ja -kõrgust ning väga kiire löögikäsi. Ta peab ründelöögil käe küünarnukist sirgeks saama, nii läheb kõrgemale ka palli tabamise punkt ja siis, kui ranne korralikult pallile peale saada, hakkavad punktid iseenesest tulema. Mängus Saaremaaga (eeldatavalt kõige parem võistkond) oli tema rünnaku efektiivsus 67% (võistkonna kõrgeim) ehk 12 löögist 8 olid punktiväärilised ja eksimusi oli ainult üks.

Väike soovitus treenerile – anna Marx Arule kätte tennisepallid ja las ta imiteerib võrgu peal tempomehe ründelööke nende viskamisega 1,5-2 meetri sisse nii, et tennispall põrandalt saali lakke põrkab. Käe töö ründelöögi sooritamisel omandab automaatsuse ju suure harjutamiskordade tulemusel. Loomulikult tuleb arendada ka hüppevõimet, sest esimene tempo peab kas kohapealt või ühe sammu hooga kiiresti ja kõrgele hüppama.

Olen veendunud, et kui Marx Aru enesega kõvasti tööd teeb, siis on meil tulevikus temporündaja kohal võimalik näha Ardo Kreegi koopiat. Olen Kalevi spordihallis näinud, kuidas Ardo Kreek on mängueelse soojenduse ajal löönud paari meetri sisse sellise pommi, et pall põrkas maast spordihalli laeni. Miks ma sellest räägin? Sellepärast, et olen näinud palju kõvera käega ründelööke, mis kahjuks ei ole tulemuslikud ja punkti ei too. Tundub, et mõni mees vist ei saagi kätt löögil korralikult sirgeks. Ilmselt on tegemist treeneri tegemata jäänud tööga ründelöögi tehnika õpetamisel noorele mängijale.

Löögil peab käsi olema küünarnukist sirge ja ranne peab palli katma ja ülevalt alla suunama, veelgi parem on, kui randmega saab pall blokist paremale või vasakule suunata. Kui käsi on küünarnukist sirge, siis ei löö mängija mitte kunagi kätt võrku, löögu ta nii kõvasti kui üldse jaksab. Esimese tempo õnnestunud ründelööke on kaitsel väga raske, kui mitte võimatu üles tuua. Öeldakse ka, et esimese tempo rünnak on mängu võitmise võti.

Meenutus TSIKist

Võib ilma igasuguse kahtluseta öelda, et 1970-ndatel aastatel võis Tallinna Spordiinternaatkooli (TSIK) füüsika- ja matemaatikaõpetajat Raimund Pundit (1923-2007) pidada ilma kahtluseta Nõukogude Liidu ja miks mitte ka maailma üheks paremaks noortetreeneriks. On lausa uskumatu, et näiteks hooajal 1968-69 mängis TSIK-i noortemeeskond ühtekokku 92 (!) mängu ja võitis need kõik (!), kusjuures võeti osa ka Eesti täiskasvanute meeste meistrivõistlustest. 1973. aastal võitsid TSIK-i noormehed Eesti täiskasvanute karikavõistlused. Pundi võiduretsept oli lihtne: “Mitte eksida! Tuleb teha paremini kui vastane, tuleb mängida nii, et vastane eksiks.” Mäletan hästi treeneritööd alles alustanud Pundi nõudmisi ajast, mil kuulusin ise 17-aastaselt Eesti noortekoondisse Nõukogude Liidu koolinoorte spartakiaadil. Hästi meil ei läinud, jäime seitsmendaks.

Pundi kasvandikud, TSIK-i võrkpallinoormehed tulid kolm korda Nõukogude Liidu noortemeistriteks (täiskasvanud mehed vaid 1968. aastal) ning Eesti noormehed kuulus järjepanu Nõukogude Liidu koondistesse ja tuldi nii maailma- kui ka Euroopa meistriteks. Eesti noormeestest üks andekaim oli pärnakas Avo Tasane (pikkus  189 cm, hüppevõime 105 cm!), kes kuulus Liidu koondise põhikoosseisu sidemängijana. Samal aastal mängis põhikoosseisu veel teinegi eestlane Viljar Loor (1953-2011)  ja nii võitsid meie noormehed  1971. aasta Euroopa meistivõistlustelt kaks kuldmedalit. Viljar Loorist kujunes hiljem Eesti kõigi aegade kõige edukam võrkpallur.

Eesti võrkpallikohtunike akadeemiline isa Mati Koorep mäletab seoses Avo Tasasega üht väga omapärast seika, mis räägib Tasase erakordsest meisterlikkusest sidemängijana.

1978. aastal toimus Kalevi spordihallis Eesti meistrivõistluste mäng Pärnu Kolhoosidevahelise Ehituskontori (KEK) ja Tallinna Pedagoogilise Instituudi  (TPedI) meeskondade vahel. Mängu esimene kohtunik oli Mati Koorep. Mängueelse soojenduse ajal astus Koorepi juurde Pärnu KEK-i sidemängija Tasane ja ütles: “Mis sa siin niisama seda soojendust ikka vahid. Parem veame kihla Armeenia konjaki peale, et ma võin tõsta palli tsoonist kolm minu selja taga oleva antenni tipu otsa.”

Selle peale kostis Koorep, et ühe korra võib ju nii ehk kobistada küll. Oma ettepaneku kinnituseks lubas Tasane kolmest katsest vähemalt kahel korral tõsta palli oma selja taga oleva antenni tipu otsa. Koorep, kes teadis väga hästi, kuivõrd hea on Tasase sööduoskus, oli siiski kindlalt veendunud, et nii täpselt selja taha antenni tippu palli sööta on peaaegu lootusetu üritus ja nõustus kihla vedama.

Lahendus jättis kõik juureolijad sõnatuks – Tasane seisis võrgu ääres tsoonis kolm, seljaga antenni poole. Väljaku vastaspoolelt pallis Heigo Nikolai, pallingu võttis vastu Uno Õuekallas ja suunas palli kolmandasse Tasasele. Koorepi ja kõigi hallis viibinute imestusel ei olnud otsa ega äärt, sest Tasane tõstis palli kõigil kolmel üritusel täpselt oma selja taga oleva antenni tipu otsa. Uskumatu, kuid on ometi tõsi.

Treener Ivan Dratšov (1921-1989) ei vaja keskeas võrkpalluritele tutvustamist. Tema treeneritöö tähetund saabus 29. augustil 1968, kui Tallinna Kalev alistas Moskvas AKSK meeskonna ja kalevlased krooniti Nõukogude Liidu võrkpallimeistriteks. See oli saavutus, millele võrdset ei ole Eesti võrkpalluritel olnud ei varem ega hiljem. Siinjuures on tähelepanuväärne, et teel meistritiitlini võitis Kalevi meeskond kaheksa kuud kestnud hooaja vältel viimased 14 mängu järjest, kusjuures vastasteks olid ju Liidu kõige tugevamad meeskonnad.

Mis oli see, mis tegi tol ajal Tallinna Kalevi meeskonna peaaegu, et võitmatuks? Eesti meeskonna mängutaktika motoks oli – esimene üles, mis tähendas rünnakut esimeselt tõstelt, kombinatsioonide sooritamise kiirust ja pettelööke. Kalevi mängutaktika  aluseks oli pallingu ideaalne vastuvõtt ja palli täpne suunamine võrgu äärde sidemängijale. Selline taktika võimaldas Kalevi meeskonnal loominguliselt ja ebastandartselt rünnata ning vastasele oma mängu peale suruda ja nõnda mäng võidusadamasse tüürida. Tollased Liidu meistrid mäletavad, et treeningutel harjutati väga palju (mitte suures harkseisus seistes nagu praegu) just pallingu vastuvõttu ja täpset sidemängijale suunamist. Selliselt omandati pallingu vastuvõtul kindlus, mis võimaldas meeskonnal treeneri taktikat edukalt elluviia ja vastased põlvili suruda. Pole kahtlust, et sarnane taktika tooks edu ka tänastele võistkondadele.

Hea nooremapoolne võrkpallisõber, tuletasin sulle meelde möödaniku treenerite ja mängijate mõningaid tegevusi ja ilusaid saavutusi. Õppige nendest ja tehke järele, tehke paremini ja mängige nii, et sunnite vastase eksima. Öeldakse ju, et kes minevikku ei mäleta, ei oska tulevikku ehitada.

Autor: Hillar Karm, Eesti Spordiajaloo Seltsi juhatuse liige, võrkpalliveteran.