Hiiumaa võrkpalliturniir 65! „Võrkpallurite suvepäevad on valmis algama“
13. augustil Kärdla staadionil 65. korda toimuv Hiiumaa võrkpalliturniir on tänapäeva harrastuspallurite hooaja oodatuim sündmus. Võrkpallurite suvepäevad, nagu pikki aastaid turniiri korraldanud Ene Mänd tabavalt ütleb.
Eestis on kaks spordivõistlust, mis nagu Piibelehe ja Vestmanni kombel vaidlevad selle üle, kumb võib ennast vabariigi vanimaks nimetada – Võrus toimuv Jaan Gutmanni nimeline võrkpalliturniir ja Hiiumaa võrkpalliturniir. Asja otsustavad ajalooraamatust vastu vaatavad kuivad faktid – hiidlased lükkasid oma võrkpallivankri veerema 1958. aastal, ühe suve võrra varem kui võrukad.
Mõtte algatajaks oli tollane Hiiumaa “Jõu” rajooninõukogu esimees Ülo Remmelkoor, kes tuli oma ettepanekuga ajalehetoimetaja Meeri Arsenjeva juurde. “Viimane oli sõjajärgsetel aastatel töötanud Pärnumaa spordikomitee esimehena ja ettepanek meeldis talle väga,” on ajalooürikutes kirja pandud.
Ajalehe “Nõukogude Hiiumaa” toimetus lasi pealinnas valmistada seest kullatud hõbekarikad, mida 1958. aasta augustikuu viimasel nädalavahetusel hakkasid taotlema viis meeskonda ja ainult kaks naiskonda. Tänaseni kestev võrkpallitraditsioon oli loodud. Avaturniir lõppes kohalike Sõru Kaluri meeskonna ja Võistluse kolhoosi naiskonna võiduga.
Lembit Sauer – mees nagu orkester
1972. aastast alates Hiiumaal spordijuhina tegutsenud võrkpallientusiast ja hilisem turniiri korraldaja Ene Mänd meenutab veel tänagi nostalgiaga oma noorusaegu, kui ta koos oma trennikaaslastega 1967. aasta paiku pargi muldväljakule üles rivistus. “Kogenud mängijatega platsile pääsemine oli minusugusele keskkoolitüdrukule suur asi,” tunnistab ta. Toona hoidis turniiri korraldamisel kätt pulsil kohalik võrkpallientusiast Lembit Sauer; paljude arvates Hiiumaa oma Jaan Gutmann.
Nagu oma Võru kolleeg, oli ka Lembit Sauer turniiri ajal mees nagu orkester – trimmis võrke, silus platse, pumpas palle. “Lembit viis suviti läbi tütarlaste võrkpallitreeninguid, tema need turniiridel osalevad naiskonna koolitas ja treenis,” ütleb Ene Mänd ja lisab, et Lembit oskas kohalike parteituusade ja otsustajatega suheldes õigeid niite tõmmata. “Ta ütles õige sõna õiges kohas.”
Kiita olid treener-Lembitu tulemused ka võrkpalliväljakutel. Tema õpilane Rein Lees koputas esimese hiidlasena vabariigi noortekoondise uksele. Ja eks kiita sai ka Ene Mänd ise – 1968. aastal tunnistati Ene, toonase neiupõlvenimega Kerves, Hiiumaa esinduse parimaks naismängijaks. Sama tiitel kuulus meeste poolel Aare Toomlale.
Tõeline rahvaüritus suitsulesta ja grilllihaga
Samal ajal kui Ene Mänd naasis 1972. aastal, pärast Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonna lõpetamist kodusaarele, tegi võrkpallimängus esimesi samme tema õpilane, tänavuse turniiri peakorraldaja ja teenekas treener Siiri Sülla.
1975. aastal marssis Kärdla naiskond koduväljakul maruliselt kaasa elanud publiku ette ja oma debüüdi mängijana tegi ka nooruke Siiri. “Isegi kohalikus ajalehes oli pärast meie võistkonna pilt,” muheleb praegu Palade kooli kehalise kasvatuse õpetajana töötav sportlikult vitaalne pedagoog.
1979. aastal Tartus treenerina ülikooli lõpetanud Sülla sõnul on toonaseid aegu tänastega võrreldes muutunud tase. “Praegu on Hiiumaa turniir rahvaliiga kaliibriga ettevõtmine, vanasti olid kohal aga kõik vabariigi tipud,” ütleb Siiri Sülla ja lisab: “eks me karjas neid mängijaid suu ammuli vahtisime.”
Muutunud on – ajale kohaselt – ka kogu turniiriga kaasnev aura. Kui praegu elavad võistkonnad sageli mööda saart laiali hotellides-motellides, siis veel kümmekond aastat tagasi, rääkimata 70-ndatest, elati ühiselt telklaagris, grilliti liha ja suitsetati lesta. Suheldi ja loodi uusi tutvusi. “Seltskondlikku tegemist oli rohkem,” kinnitavad Ene Mänd ja Siiri Sülla, kaks kanget Hiiu naist, nagu ühest suust.
Turniir on kogu saare auasi
1976. aastal loodi Hiiumaal spordikool ja selle direktoriks sai Ene Mänd. Koostöö turniiri toetanud kohaliku lehega oli viljakas ja tihtipeale kogunes kodulehe kogu kollektiiv koosolekutele arutama kõike turniiriga seonduvat.
Mõeldi, kes paneb võistkonnad kokku, kes kutsub kohtunikud ja kelle vastutusse kuulub auhindade küsimus. Hiiumaa võrkpalliturniir oli – ja on siiamaani – kogu saare auasi. Visiitkaart, kui moodsamalt öelda.
Ene Mänd võttis peakorraldaja vastutuse enda õlule 1990-ndate aastate alguses. Riigis oli raske aeg, aga võrkpall elas ja hingas saarel edasi. Peakorraldaja mantlit kandis ta 2009. aastani, andes selle Siiri Sülla õlgadele, kes turniiri siiamaani elus hoiab. Tõsi, Sülla on korralduskomitees üht või teistpidi tegev olnud 1989. suvest saadik.
Täna seisab tema kõrval noorema põlvkonna kandva jõuna Kadi Kiiver. Tubli ja entusiastlik Hiiumaa spordisõber, kes ka ise kunagi Hiiu lehes on töötanud. Tema koos peakohtunik Mati Kiiveri, väljakumeistri Reiko Sahteli, peasekretäri Kati Barinovi ja mõistagi peakorraldaja Siiri Süllaga moodustabki vollemusketäride tiimi, kes ka tänavust, 65. aasta juubeliturniiri, juhivad.
Turniiri fenomen on meeskonnatöö
“Hiiumaa turniir fenomen ongi meeskonnatöö,” rõhutab ka Ene Mänd kaaslaste tähtsust ja tunnistab: “tohutult on korraldamist, üksi ei tee siin midagi.” Ka varsti peatselt pool sajandit turniiriga seotud olnud Siiri Sülla annab mõista, et korraldustöö käib aastaringselt. “Aga see kõik on nii tore – meil on Kärdlas tõeline võrkpallipidu,” ütleb ta.
Parimatel aastatel osales turniiril rohkem kui 60 võistkonda. “See oli hullumaja,” vangutavad korraldajad päid. Tänavu astub Kärdla staadionile 40 rahvaliiga tasemel võistkonda – rohkem lihtsalt ei mahu – et päeval võistelda ning õhtul koos muljeid vahetada ja miks mitte tantsugi vihtuda.
Sest selline on Hiiumaa võrkpalliturniir. Või nagu ütleb Ene Mänd: “need on võrkpallurite suvepäevad – nii me seda turniiri kutsume.”
Palju õnne, Hiiumaa võrkpalliturniir!