Eesti meeskond osaleb rahvusvahelisel ranna istevõrkpalli võistlusel Sloveenias
Eesti meeskond osaleb 27.-29. juulini Sloveenias Ljubljanas toimuval rahvusvahelisel ranna istevõrkpalli võistlusel.
See on esimene kord, mil sellise tasemega jõuproovil kaasa tehakse, varasemalt on eestlased mänginud rahvusvahelistel Balti liiga turniiridel Lätis, samuti on osaletud Invictus Games´il saalivõrkpallis.
Eesti meeskonna koosseis: Margus Hoop, Egerd Erreline, Tarmo Lepik, Marek Piirimägi.
Võistkonna kapten Margus Hoop rääkis enne turniiri antud intervjuus, milliste eesmärkidega Eesti võistlustulle läheb ning kuidas on kulgenud ettevalmistus.
Margus, milliste ootuste ja lootustega te võistlustele lähete?
Oleme eelnevatel aastatel osalenud Läti korraldatud 3×3 ranna istevõrkpalli võistlustel. Seekordne osalemine Sloveenias on esimene võistlus, mille korraldab ParaVolley Europe oraganisatsioon. Ootused ja lootused on tagasihoidlikud, pigem on uudistamine, et milline on 3×3 istevõrkpalli tase teistes Euroopa riikides, millised riigid osalevad, kuidas ning millised on tingimused erinevates riikides, et tegeleda ranna istevõrkpalliga. Selline väike (väga väike) mõte on paraolümpiamängud. Minule teadaolevalt soovitakse ranna istevõrkpalli 2028. aastal Los Angeleses paraolümpia kavva võtta. Kui see nii saab olema, siis eesmärk on olemas, mille poole rühkida. 7 aastat peaks olema piisav aeg, et vormi saada.
Kõik võistkonna liikmed on osalenud Invictus Gamesil saalivõrkpallis, kuidas rannavolle erineb ja kumb keerulisem on?
Lätis ja ka Eestis teeme peamiselt trenni/mänge presentkatte peal, mis on paigutatud liiva peale või siis lihtsalt mingi pinnase peale. Kasutame presentkatet, kuna seal on nii meil kui Lätis jooned peal ning ei saa liivaseks. Võistlustel peaksime olema puhtalt liiva sees. Ehk liikumine on raskendatud, midagi libistada ei saa nagu saalis põrandal. Samas külili kukkumine on pehme. Rannavolles on kindlasti puuteid kõigil mängijatel rohkem. Ühe pallivahetuse ajal saavad kõik kolm mängijat enamasti puute teha. Saalis, kus mängijaid on 6, siis (püütakse mängida) mängitakse süsteemi, kus juhtub, et teatud positsioonidel ei saagi palli puutuda. Kuna puuteid on rohkem mängija kohta rannavolles, siis intensiivsus on suurem võrreldes saaliga. Ja rannavolles teeb mängu keeruliseks ka selline aspekt, et ala, kuhu palli lüüa on 4x4m, samas saalis on see 6x5m. Jah, saalis on mängijaid ka rohkem, aga neid “auke” on saalis ka rohkem.
Kui palju te selleks võistluseks koos treenida olete saanud?
Alates juuni keskpaigast oleme saanud 1-2 korda nädalas kokku (va jaaninädal). Pae Spordikompleksis on vana tenniseväljak, aia sees, kuhu oleme loonud ühe väljaku presentkattega. Teine väljak jõudis ka kohale, aga see on veel üles panemata. Samas hetkel suurt tungi 3×3 mängimisele ei ole, seega ühe platsiga saab hakkama. Kaisteväelastel on ka võimalus kasutada kaitseväe territooriumil asuvat liivaplatsi. See suvine aeg on keeruline aeg treenimiseks – on puhkused ja paljud pole linnas, on muud tegevused. Trenne saame teha ning nii palju on olemas, et saab võistkond vs võistkond teha. Rannas on selles osas lihtsam, et minimaalne vajadus on 6 inimest, et kaks võistkonda välja panna.
Kirjelda palun veidi, keda üldse lubatakse mängima (puude astmed jms), saan aru, et kohapeal toimuvad veel ülevaatused ja kontrollid.
Oleneb sellest, millisel tasemele mängida. Kui mängida klubi tasemel mänge, siis saavad mängida kõik. Näiteks oleme osalenud Taanis, Soomes, siis seal ei ole tähtis, kas on füüsiline puue või mitte. Ja selliseid võistlusi korraldatakse üle Euroopa – Soome, Norra, Tšehhi, Serbia, Läti..
Rahvusvahelistel võistlustel on kaks kategooriat – füüsilise puudega või siis isikud, kes vastavad minimaalsetele füüsilise puude nõuetele. Füüsilise puudega kõige lihtsam variant – sul on nt ühe jala amputatsioon – klass selge ja korras. Siis on isikud, kellele mingil põhjusel on vähenendud liigeste liikuvus, on vähenenud lihasjõud, jäsemete erinev pikkus. Meie, Eesti, oleme dokumendid esitanud ühte süsteemi, aga süsteemis ei ole meile pandud ametliku klassifikatsiooni. Kui see oleks fikseeritud, siis oleme terves maailmas klassifitseeritud ning saame rahvusvahelistel võistlustel käia muretsemata, kas keegi vastab kuskil mingitele nõuetele.
Sloveenias kohapeal tehakse meditsiiniline ülevaatus, vaadatakse meie dokumendid jms üle. “Õnneks” meil on kaks amputatsiooniga meest – nendega on lihtne. Sloveenia võistluse klassifikatsioon on muidugi selline, mis kehtib ainult sellele võistlusel ja meie õnneks on lubatud üks terve isik ka mängima. Meil üks mees on selline piiri peal selle minimaalse füüsilise puude nõuetega. Sloveenias saame (olen üpris kindel) kõik neli meest võistlema ning geimide alguses on võimalik ka vahetustega mängida.
Üldiselt ranna – 3×3 – mängimisega on see pluss, et seda on võimalik mängida kahes variandis – püsti ja istudes. Lisaks on mõnus, et ei ole vaja nii palju mängijad kui saalis. Ehk võistkondade kokku saamine peaks olema lihtsam. Hetkel on meil treener/mentor/õpetaja meie enda süsteemis töötav Meelis Stamm, kes meiega treeninglaagrites tegeleb. Ja oleme püüdnud leida ka laagritevälist aega, aga kuidagi ei õnnestu klappima saada neid aegu.