Avo Keele psühholoogilised nipid, uus vaade ja ees ootavad põnevad ajad
Nii Eesti rahvusmeeskonnas kui mitmetes klubides peatreeneri ametis olnud Avo Keel on alates sellest kevadest esmakordselt pika karjääri jooksul abitreeneri rollis.
Praegune peatreener Alar Rikberg kutsus kogenud Keele meeste koondisesse appi ja endine sidemängija võttis pakkumise vastu. Tegelikult oli tal plaan seda ametit proovida juba eelmisel hooajal Pärnus, ent siis segas kaarte Soome kõrgliiga naiskonna Arctic Volley pakkumine.
“Selles mõttes ei olnud mul ka koondisesse tuleku osas palju mõtlemist, sest olin selle otsuse oma peas juba ära teinud. Olin tegelikult juba Toomas Jasminiga sel teemal ka rääkinud, et Pärnus võiksid rollid vahetusse minna, aga siis tulid soomlased oma pakkumisega ja et ma ju naisi polnud ka kunagi treeninud, tegin selle tembu ka ära,” meenutab ta.
Eesti rahvusmeeskonna juures teise rolliga harjumine pole seetõttu raskusi valmistanud, et ta oli selle enda jaoks ära mõtestanud. “Võrkpalli sees olen ma nii kaua olnud, et oskan end vastavalt häälestada. Kui tunti, et mind vaja on, siis ma püüan anda, mis mul on. Eks minu puhul on oluline, et olen lisaks ka pika mängijakarjääriga ja tunnetan seetõttu ehk teatud asju teisiti, kui treener, kel seda pagasit pole. Siiani on peatreeneriga kõik arutelud olnud sellised, et ka minu arvamus kuulatakse ära, eks see on juba Alari otsus, kui palju ta sealt praktikasse võtab.”
Koondise trennides on Keelt esialgu harjumatu uues rollis vaadata. Ta sekkub siiski aegajalt treeningprotsessi ja selgitab mängijatele üht-teist, kui selleks vajadust näeb.
Praeguses Kuldliigas mängivas meeskonnas on mitmeid mehi, kellega Keel pole varasemalt üldse kokku puutunud. Küsides hüpoteetiliselt, kelle mängustiil talle nö uutest nägudest sümpatiseerib, toob treener mõned nimed välja. “Noor tempomees Marx Aru on küll nooruse tõttu vahel ehk liiga emotsionaalne, aga mulle ta meeldib. Ta on selline vend, kes vahel lööb ehk saali ukse ka pauguga kinni ja teinekord on sellist suhtumist vaja. Liberotest pole midagi rääkida, sest Silver on mulle väga hästi tuttav (just Keel tõi Maari kunagi Pärnu meeskonda-toim) ja Jussi (Johan Vahter-toim) tasemega olen samuti kursis olnud, kindlasti õiged mehed siin koondises. Diagonaalidest Valja (Valentin Kordas-toim) on selline kõva töömees ja kõva võitleja, igas meeskonnas võiks üks selline mees olla. Sidedest on mulle ehk enim meeltmööda Renet Vankeri mängustiil, ta on parajalt nahaalne ja kindlasti ka Belgias arenenud. Välishooajaga on füüsiliselt mehisemaks muutunud Stefan Kaibald, kelle mäng on ka läinud mõtestatumaks ja küpsemaks,” analüüsib Keel.
Pingelisemad ajad tulevad suve teises pooles
Võrkpallis mängib teatavasti suurt rolli ka mängijate psühholoogiline tugevus. Selles vallas sai Keel Soomes veedetud aastaga kõvasti targemaks, sest Rovaniemi naiskonna juures töötas terve hooaja ka psühholoog, kes suhtles mängijatega, vaatles trenne ja sai Keelega ka tihedalt kokku, et talle oma tähelepanekud edasi anda.
“Temalt sain tõesti ka vajalikke näpunäiteid, kuidas mingite mängijatega mingites olukordades käituda. Näiteks oli üks mäng liiga liidriga, kus jäime geimidega 0:2 taha. Soomes on pärast teist geimi 20-minutiline paus ja nii saab riietusruumis pikad jutud räägitud. Seal oli mul kaks põhimängijat (kelle mäng oli kehv), kellest ühe puhul oli psühholoog öelnud, et sul on kaks varianti, mis võivad tema puhul toimida. Üks neist oli nö käredam jutt, et ehk see tõmbab ta käima. Seal oli minu poolt ikkagi päris kõva “raputus” lõpuks ja oli ka pisaraid, aga tagasi platsile minnes oli tema mäng nagu öö ja päev ning lõpuks me selle kohtumise võitsime. Toimis,” toob ta näite.
Rääkides rahvusmeeskonnas praegu olevate meeste vaimsest tugevusest, on hetkel veel vara suuri järeldusi teha, ütleb ta. “See periood ei ole veel nii nugade peal, panused pole nii suured. Seetõttu ei ole veel ka väga keerulisi pingeolukordi olnud. Usun, et suve teine pool toob ses osas mingi pildi, sest siis läheb kõik nii-öelda teravamaks, tulevad mingid mehed juurde, tekib tugevam konkurents ja pinged kasvavad EMiga seoses ka kindlasti suuremaks. Siis saab näha, kuidas keegi käitub ja kes on tugevam, kes hakkab kuskilt natuke lagunema.”
Kui mõned Eesti koondise eelmised, välismaalastest juhendajad rääkisid, et tihti jääb platsil emotsionaalsusest puudu, siis Keel ses osas probleemi ei näe. Kogenud juhendaja on seda meelt, et treener peab lähtuma sellest, millised mängijad tal parajasti kasutada on. Nii mängulise poole pealt kui isikuomadustelt. “No näiteks Silverilt ei ole ju mõtet nõuda mingit tohutut emotsionaalsust, sest ta pole selline inimene ja ei muutu selliseks kunagi. Tema tugevused on mujal. Praegu ma ei näe küll, et oleks koondises emotsionaalsusega mingi probleem või puudujääk, on piisavalt häälekaid mehi samuti,” kinnitab ta.
Juba täna õhtul tuleb koondis väljakule, kui algusega kell 20.10 kohtutakse Tamperes Soomega. Otsepilti näeb ETV2 ja ERRi spordiportaali vahendusel.