Avo Keel 60: sõnakas liider nii palliplatsil kui ka selle ääres

1. oktoobril tähistab 60 aasta juubelit kauaaegne Eesti koondise mängija ja meeste rahvuskoondise peatreener Avo Keel.

Võrust pärit Avo Keele lapsepõlv möödus õues aktiivselt liikudes – sõideti ratastega, mängiti rahvaste- ja jalgpalli ning üle vaibakloppimise puu ka võrkpalli. Talviti käidi aga üle Tamula järve suusatamas ja mäest alla laskmas.

Et Avoga elas samas paneelmajas ka kohalik võrkpallimaestro Jaan Gutmann, siis ei olnud mingi üllatus, kui viimane ühel päeval aktiivse spordipoisi enda juurde trenni kutsus. „Aasta võis siis olla 1971, esimese nädala käisin trennis nii, et vanemad üldse ei teadnudki,“ meenutab juubilar oma võrkpalluritee algust.

Jaan Gutmanni käe alt liikus Avo Keel aga üsna ruttu noore ja tarmuka, äsja ülikooli lõpetanud Aksel Saali treeninggruppi. Just Avo Keel oli üheks põhitegijaks meeskonnas, kellele vabariigi noorteklassis peagi vastast ei olnud. Lillepuu, Kruuda, Salumaa ja Kelder on nimed, mis võrkpallisõpradele pikemat tutvustamist ei vaja.

Sidemängijaks hakkas Avo Keel enda sõnul „loomulikku teed pidi“ – nii lihtsalt kujunes. 9. klassi läks Avo Keel juba õppima TSIK-i, kus treeneriks oli Raimund Pundi. Tallinna Kalevi esindusmeeskonda kerkis ta keskkooli viimases klassis, debüüdiks sidemängijaroll kodusel populaarsel „Vana Tooma“ võrkpalliturniiril.

Nõukogude Liidu esiliiga ja kõrgliiga püssirohtu nuusutanud Avo Keel hakkas 80-ndate aastate lõpus huvituma ka Eestis uudsest alast – rannavollest, kus tema paariliseks oli Kaido Kreen.

Koos Kreeniga võitis ta 1989. aastal Nõukogude Liidu meistrivõistlustel hõbemedali ja aasta hiljem ka kulla. Meeskonna liivane teekond kulmineerus 1996. aastal Atlanta olümpial 17.-24. kohaga.

90-ndate aastate alguses siirdus Avo Keel pallima Soome – nende aastate üle on ta enda sõnul äärmiselt tänulik. Soome perioodi tippajaks jäi juubilarile Rovaniemi periood – nagu ta seda ise 90-ndate lõppu nimetab. „Jõudsime esiliigast lõpuks välja Soome meistrivõistluste medalini,“ sõnab ta.

1999. aastal naasis tänane juubilar Eestisse, asudes mängima ESS Pärnu võistkonnas, kõrvuti andeka noore põlvkonnaga, kuhu kuulusid teiste hulgas ka Argo Meresaar, Raimo Pajusalu, Jaanus Nõmmsalu ja Rivo Vesik.

Juubilari pikk mängijakarjäär lõppes 2004. aastal, pärast seda kui ESS Pärnu pääses wild cardiga Meistrite Liigasse ja pidas alagrupiturniiri tuhandete spordisõprade ees Tallinnas Saku suurhallis.

Treeneriteele kutsus juubilari tänane EVF-i juhatuse liige Tarmo Keskküla, kes pakkus autoriteetsele ja sõnakale endisele sidemängijale Tallinna Selveri peatreeneri kohta.

Kui klubi tasandil sisseelamisega uude ametisse probleeme ei olnud, siis samal aastal Eesti meeste rahvuskoondist tüürima astudes oli dilemmasid rohkem. „Olin enamuse mängijatega koos platsil olnud ja järgmisel hommikul oledki korraga nende treener – see ei olnud kerge,“ kõneleb ta.

Tema käe all jõudis Eesti rahvuskoondis kahel korral, 2009. ja 2011. aastal EM-i finaalturniirile. „Esimesel aastal olime kõik rohelised, teine kord olid olukorrad ja eesmärgid selgemad,“ ütleb Avo Keel, kelle teine EM kulmineerus alagrupis võiduga Portugali üle.

2014. aastal meie rahvuskoondise teatepulka Gheorghe Cretule üle andes ta enda sõnul pettumust ei tundnud.

2017. aastal võttis tänane juubilar vastu uue väljakutse, asudes lõunanaabrite lätlaste rahvuskoondise etteotsa. Tõsine töö tipnes 2021. aastal, kui Tallinnas toimunud EM-il võideti avamängus Eesti koondist. „See oli väga magus võit, oma koer hammustab ikka kõige valusamalt,“ võtab ta selle teema kokku iidse vanasõnaga.

Tänavusel hooajal astus 22 korda Eesti tiitlivõistlustelt treenerina medali võitnud juubilar taas ootamatu sammu, asudes Soome liigas mängiva Rovaniemi naiskonna juhendajaks. „Mõtlesin, et teen enne pensionile jäämist ikka kõik tembud ära,“ muheleb ta.

Tõsi, Rovaniemi eksootikaga on ta juba tasapisi taas harjunud. „Teisel siinoleku päeval kõndis linnas põhjapõder vastu, pidasin auto kinni ja tegin pilti,“ räägib ta.

Avo Keel peab ennast õnnelikuks inimeseks. „Minu hobist on saanud töö, mida teen pensionini jäämiseni,“ sõnab ta ja toob välja oma edu suurima saladuse: „Selleks, et olen saanud käia mööda maailma ringi, eputada ja suled kohevile ajada, on vaja kodust tuge,“ kiidab ta oma kindlat seljatagust.

Just abikaasa Kai ning lapsed Kati, Martti ja Markus on need kaljuseinad, kelle najale ta iga ilmaga on saanud toetuda.

Kui Kati ja nüüd ka Martti on juba tippvõrkpalliga lõpparve teinud, siis Markkus toimetab koondise tasemel edasi. „Eks ma hoia ikka tema mängudel silma peal,“ ütleb uhke isa.

Üks asi on juubilaril veel südamel. Kirgliku metsamehena on tal meeles, et tema juubelipäeval, 1. oktoobril, algab Eestis jahihooaeg. „Olen jahimeeste peale kade, õnnitlen neid kõiki selle tähtsa päeva puhul,“ saadab ta omakorda tervitused kõikidele Eesti küttidele.

Eesti Võrkpalli Liit soovib juubilarile kogu võrkpallipere nimel jätkuvat õnne, jõudu ja tervist!