Aksel Saal 80: paipoistest häid võrkpallureid ei saa
8. aprillil tähistab oma 80 aasta juubelit teenekas Võru võrkpallitreener Aksel Saal.
Antslast pärit Aksel Saal alustas Võrus võrkpallitreeningutega 1971. aastal, pärast Tartu Riikliku Ülikooli lõpetamist. “Meie kehalise kasvatuse õpetaja Aksel Kersna pani meid hästi palju kergejõustikuga tegelema, aga mina tahtsin ka palli mängida,” on teenekas treener ise meenutanud.
Võrru kutsus teda teenekas võrkpallimaestro Jaan Gutmann, kes oli ülikooli dekanaati saatnud kirja, et juhul kui tudeng Saal valib kergejõustiku – just nii ta kirjutas – asemel oma erialaks võrkpalli, sooviks ta noormehe enda juurde kutsuda.
“Parajasti oli Gutmanni kõrval töötanud Heino Soome läinud sõjaväkke ja Võrul oli treenerite osas mõõn käes,” on Saal ise meenutanud oma treeneritee algust, lisades, et Kreutzwaldi kodulinna meelitamiseks lubati noorele võrkpallispetsialistile lausa oma korter anda.
Tõsi, see lubadus täideti alles hiljem, alguses elas Saalide noorpaar praeguse spordikooli lähedases puumajas, kus talvehommikuti oli nii jahe – see on ta enda mälukild – et lahustuv kohvgi võinuks tassis ära külmuda.
Verivärsket treenerihakatist sellised pisiasjad ei seganud, pulbitsev energia soojendas ta südant ja paunas peituv marssalikepike innustas imetegudele. Ja imesid Võru võrkpallis juhtuma hakkas.
“Heino Soomest jäi maha kolm kõva gruppi, ise võtsin juurde 1962/63 sündinud poisid,” meenutab Aksel ise.
Just sellest kujunes noore treeneri jaoks tõeline laulupidu. Avo Keel, Jaanus Lillepuu, Parri Kruuda, Aare Salumaa, Tõnu Kelder – tõeline tipptegijate paraad! Juba järgmisel kevadel võitsid needsamad poisid C-klassis Eesti karika ja perspektiivikas punt jäi silma ka teistele juhendajatele.
Hiljem moodustasid just nemad selle legendaarse Tallinna Kalevi, kes 1985. aastal Moskvas peetud üleminekumängudel alistas Kiievi Lokomotiivi ja tõusis Nõukogude Liidu kõrgliigasse.
Kuldse puudutusega maestro
Kui praegu tuleb Saali sõnul nagamanne trenni meelitada, siis 70-ndatel ja 80-ndatel oli probleem nende väljakult eemale hoidmisega.
“Poisid olid toona väga ägedad. Ise õmblesid endale vajadusel põlvekaitsmedki. Kui ütlesin, et homme trenni pole, siis küsisid nad kohe, et miks. Et nemad tulevad igatahes kohale. Eks pidin siis minema minagi. Nad lihtsalt tahtsid heaks saada. Kuna tegelesin fotograafiaga, siis nad palusid, et tee kiirkaadritega pilte ja vaatame, kuidas on löögikäsi või söödu ajal sõrmed,” on Saal meenutanud.
Üks tähelepanek on Akslil veel. “Paipoistest häid võrkpallureid ei tule.” Võrkpalliringkondades räägitakse siiamaani lugu kriteeriumitest, mille järgi Aksel vanasti oma gruppi mängijaid valis. “Saalil oli rivis nelikümmend poissi, kellele ta ütles, et need, kes korra on elus akna sisse visanud, saavad jääda, ülejäänud võivad endale mingi muu ala valida.” Küllap valisidki.
Pensionipõlve pidav Aksel Saal on tegus ja tarmukas tänaseni. Talvel suusatab Haanjas pikki distantse ja suvel toimetab oma koduaias Kosel. Elab kaasa Võru võrkpalli uuele tõusule ja jälgib ka Eesti koondise tegemisi. Ja hoolitseb selle eest, et temale nii südamelähedane Jaan Gutmanni nimeline Võru võrkpalliturniir tooks ka edaspidi Võrru oma ala tõelisi tippe.
Vabal hetkel võtab välja fotoaparaadi, et jäädvustada kaadrisse esimesed tärkavad kevadlilled ja kelmikalt ringi lendavad liblikad ning küllap sirvib ka vanu pildialbumeid, mis on täis imelisi hetki ja nostalgilisi mälestusi sellest imelisest mängust, mille stsenarist ta Võrus rohkem kui pool sajandit aastat on olnud. Sest võrkpall oli ja on ta kirg, armastus ja elu.
Eesti Võrkpalli Liit soovib juubilarile kogu võrkpallipere nimel jätkuvat õnne, jõudu ja tervist!