Võrkpallurite vahvad emad: alati olemas, nii rõõmus kui kurbuses

Mis tunne see on, kui oled oma lapsele saanud võrkpalliplatsi ääres kaasa elada nende esimestest sammudest kuni Eesti rahvuskoondise mängudeni? Nutnud nii õnnest kui kurbusest, pidanud teismelistega võitlusi õigel ajal magamamineku üle või pidanud hakkama saama mürgiste netikommentaaridega, mis sinu tubli lapse kohta valimatut soppa pritsivad.

Kasvatada oma lapsest tippvõrkpallur on kahtlemata põnev ja samas keeruline teekond, mille on läbi käinud ka selle loo kaks peategelast – rahvusnaiskonnaga tegusid teinud õdede Liis Kiviloo ja Kadi Kullerkannu ema Jana Kullerkann ning meeste koondise liidri Märt Tammearu ja Eesti tasemel samuti tippvõrkpalli mänginud Siim Tammearu ema Reene Tammearu. Mõlemat naist võib tihti kohata Eesti koondiste mängudel oma lastele kaasa elamas, aga teinekord tuleb järeltulijate nägemiseks sõita ka välismaale, sest profivõrkpalluri elu juba on kord selline.

Kahe pere laste võrkpalluriks sirgumise lood on ühtpidi täiesti erinevad, ent teistpidi väga sarnased, sest pere toetusel kasvasid lastest tippsportlased, aga ka lihtsalt tublid kodanikud ja head inimesed.

Vendade Tammearude esimene ala oli hoopis jalgpall, mida vanemad samuti alati vaatamas käisid. “Kui jalgpall lõpuks võrkpalli vastu vahetus, oli positiivne see, et sai mänge soojas saalis vaadata,” meenutab Reene naerdes. “Mingi aeg tehti kaht ala paralleelselt, ent siis tuli valida, sest Märdi koormus läks spordiarsti sõnul liiga suureks. Samas oli ta juba saanud esimese kutse jalgpalli noortekoondisesse ja eks see valik oli raske. Aga koondise kogunemisele eelneval ööl jäi Märt haigeks ja võtsime seda kui saatuse märki.”

Lisaks tuli hiljem teha valik saalivõrkpalli ja rannavõrkpalli vahel, kus sai üheks määrajaks majanduslik pool. “Meil ei olnud võimalik nii palju toetada, et oleks saanud pidevalt välismaal mängimas käia. Lisaks mõtlesime tulevikule elukutselise sportlasena, kus saal tundus samuti mõistlikuma valikuna. Olnuks tol ajal Rivo Vesik juba siin toimetamas, oleks see valik ehk hoopis rand olnud, aga toona oli rannavolles võimalusi vähem.”

Märt Tammearu areng võrkpallurina oli kiire ja võite ning eduelamusi on olnud kõvasti rohkem kui kaotusi, tõdeb ema. “Noorteklassides oli neil Toomas Jasmini juures väga hea punt, kellega nad enamasti võitsid ja Märt sai tihti ka parima mängija tunnustusi. Vaikselt hakkas treener teda ka vanemate poiste grupi juurde võtma ja mäletan, et kui Tallinnas võistlused olid, siis ta ei tahtnud üksi seal vanemate poiste seltskonnas olla ja me läksime temaga kaasa ning ööbisime hotellis,” meenutab Reene heldimusega aega, kui nüüdseks meeste koondise liidriks sirgunud poeg veel väike oli.

Lugematud tunnid autos, kus arutleti ja õpiti

Tammearude peres tehti pidevalt mängude analüüse, Kullerkannudel oli teisiti. “Meie vestlused jõudsid ühel või teisel viisil ikka võrkpalli juurde ja vahel poistel viskas ikka üle ka ja nad ütlesid, et aitab nüüd. Meil olid ju pidevalt pikad autosõidud, sest kooli oli pool tundi sõitu, trenni samamoodi ja vahepeal veel palju ootamist ning eks me võrkpallist enamasti rääkisime. Teeme seda tegelikult siiani, nüüd, kui Märt on ammu välismaal, siis suhtleme palju ja ikka arutame koos,” ütleb Reene. Lisaks tegid poisid autosõitude ajal tihti koolitööd.

“Kuna Liis ja Kadi jõudsid võrkpallini alles varateismelisena ja üsna varsti liikusid juba Audentese Spordikooli, siis mingeid mängude järgseid arutelusid mul nendega küll ei olnud. Pigem oli sellel ajal minu roll, et saaks nädalavahetusel nädalaga kogunenud pesud kodus pestud ja esmaspäevaks tagasi,” sõnab Liisi ja Kadi ema Jana.

Ema sõnul käisid tüdrukud trennis alati hea meelega. “Ma ei suuda meenutada ühtegi korda, kui nad oleks öelnud, et ei taha minna. See oli nende elus nii loomulik osa. Isegi Kadil, kes katsetas ikka palju erinevaid trenne, enne kui võrkpalli juurde pidama jäi. See on imetlusväärne, sest meie kodu asus koolist 1,5km kaugusel ja nad käisid seda vahet ikka mitu korda päevas. Me ei viinud neid autoga kooli ja ka rattaga sõitmine ei olnud sellel ajal nii levinud. Nii, et 6-7km päevas ja 3-4 korda nädalas oli neile tavaline distants jala kodu, kooli ja trenni vahelt käia. Lisaks ei säästetud neid ka füüsilise töö tegemisest. Kui oli vaja ikka metsa puid tegema minna, siis me läksime, kogu perega,” toob Jana näiteid oma tütarde lapsepõlvest.

Kui on suured eesmärgid ja tehakse kõvasti tööd, tuleb ka tagasilööke, kuidas noort sportlast siis toetada? Mõlemad emad kinnitavad, et sõnadest olulisem on lihtsalt lapse jaoks olemas olemine, olgu see laps siis noor või juba täiskasvanud tippsportlane. “Kodune toetus on lastele kindlasti oluline. Ma usun küll, et nad on osanud hinnata meie panust. Ega nad seda ju ütlema ei tule, aga ma arvan, et see paistab välja meie omavahelisest suhtlusest. Minu läbisaamine tüdrukutega on olnud läbi aastate soe, usalduslik ja toetav,” sõnab Jana ja Reene sekundeerib: “Oma last tuleb kuulata ja tema tegemiste vastu huvi tunda ning asju põhjendada, siis saavad lapsed aru küll, miks midagi just nii teha. Ja vahel tuleb ka kompromisse teha.”

Sport ja kaotused käivad käsikäes

“Ma arvan, et meie vanematena oleme kaotusi valusamalt üle elanud kui poisid. Nüüd ma tean täpselt, kuidas Märdi puhul kaotustega toime tulla, aga nooremana tundus mulle, et rääkimine on hea. Nüüd tean, et vahel on parem lihtsalt vait olla ja lasta asjadel seedida. Aga noorteklassides tulid need kaotused pigem finaalides, mis toimusid kuskil kaugel ja tagasiteel oli aega arutada, mis valesti läks ja mis hästi. On olnud mänge, kus Märt on pool tundi lihtsalt nutnud pärast kaotust, aga ta suutis alati ikkagi edasi liikuda. Minus on hästi tugev sportlik viha, aga poisid on leebema iseloomuga. Vahel naljaga pooleks oleme arutanud, et kas oleks pidanud neid kuidagi karmimaks kasvatama, et nad on vahel liiga heasüdamlikud või leplikumad spordi mõistes,” naerab Reene.

Sportlaseks kasvades on igasuguseid aegu, nendib ema Tammearu. “Noorena julges Märt alati vastutuse võtta mängus, aga mingi hetk andis vabatahtlikult Pärnus oma kaptenirolli ära, põhjendades seda, et ei taha võistkonnakaaslaste mänguvälise aja eest vastutada. Et tema ei saa teistele öelda, et minge õigel ajal magama või ärge sööge rämpstoitu,” räägib Reene, kelle kodus oli noortele sportlastele reeglid paigas. Magama minekuks jäeti telefonid alla korrusele, samuti oli paigas toitumine.

“Uni ja toitumine on need, mida noorsportlaste vanemad jälgima peaks, sest noored ei suuda seda ise teha. Kõik muu oli meil natuke vähem tähtis, aga uni ja söök olid väga paigas. Samuti õppimine, sest mina kooliõpetajana ei saanud lasta neil ka seal kehv olla. Samas ühtegi majapidamistööd poisid tegema ei pidanud, vaid muru niitsid, sest iga minut oli arvel. Kui hommikul ärkasime, siis oli kõik valmis pandud jne. Aga see oli meie viis luua poistele võimalus midagi saavutada. Eks meile ka vahel sõbrad ütlesid, et hellitame nad ära ja eks kui nad Tartusse läksid, siis ei osanudki eriti hästi süüa teha, aga siis sai neid telefoni teel juhendatud ja nüüdseks on mõlemad väga oskuslikud söögitegijad,” kirjeldab Reene oma poegade elu.

Spordielu tõttu ei tähistata Tammearude perekonnas peaaegu üldse tähtpäevi, sest selleks polnud lihtsalt aega. “Me ei tähista tõepoolest eriti sünnipäevasid, jõuludega on ehk veidi parem, aga sünnipäevade ajal oli alati kuskil mingi võistlus ja nii lihtsalt oli. Sest võrkpall on võistkonnaala ja tuleb mingeid ohvreid tuua.”

Kullerkannude kodus oli samuti tähtis uni ja teatud režiim, ütleb ema Jana. “Liis ja Kadi on lapsest saadik olnud väga iseseisvad ja ei ole väga palju suunamist vajanud. Kuna olin väga noor lapsevanem, siis meil käis pigem koos kasvamine. Aga tõepoolest oli meie peres oluline, et nad käiksid kindlasti vähemalt ühes trennis ja läheksid õigel ajal magama. Mingit poole ööni üleval tiksumist me ei lubanud. Magama minek oligi võibolla meie kõige suurem väljakutse. See oli üks väheseid asju, millele tüdrukud üldse vastu puksisid. Aga see jäi ka sinna aega, kui nad alles lasteaialapsed olid,” räägib ta ammustest aegadest.

Pisaraid valatakse nii rõõmu kui kurbuse pärast

Reene ütleb, et on pisaraid valanud nii rõõmust kui kurbusest, rohkem ikka rõõmust. “Kui ma näen, kuidas suured mehed väljakul nutavad, siis see läheb hinge ja teeb endal ka silma märjaks. Ikka on ju valus enda sees, kui koondis kaotab. Siis hakkad kohe järgmist mängu ootama. Nüüd, kui Märt Poolas nö ellujäämismänge mängis, siis mul oli enne üht kohtumist lausa süda paha ja käed higistasid. Minu arust läheb see aastatega hullemaks ja olen paar korda mõelnud, et ma ei vaatagi, aga siis olen ikka end kokku ennast võtnud, sest nii nõrk ei saa ju olla. Aga ma mõistan vanemaid, kes ei suudagi vaadata, sest närvid ei pea vastu.”

Tema sõnul on saalis kohapeal olles tunduvalt kergem ka raskeid kaotusi taluda. “Sest siis sa saad end plaksutades ja kaasa elades välja elada, kodus teleka ees on imelik sedasi tõmmelda. Lisaks tekib saalis ka publikuga selline tiimitunnetus ja tunned, kuidas teistel on ka valus ja see kuidagi leevendab. Märt talub seda täna minust palju paremini ja temal on pigem raske näha, kui meil vanematena on raske.”

Jana tõdeb, et emana Liisi ja Kadi mänge vaadates on olnud raskeid hetki. “Loomulikult elan läbi nii kaotusi kui võite. Mis tasemel need kaotused ja võidud on saavutatud, ei ole nii oluline. Lapsevanemana on minu jaoks tulemusest olulisem, kuidas lapsel läheb. Kas tal on kõik hästi? Kas tal õnnestub endast parim anda? Kõige raskemad on need olukorrad, kus näed, et ta on ise enda soorituses või tulemuses pettunud. Siis tahaks hirmsasti lohutada ja kogu valu ja pettumuse endale võtta, aga tead, et see pole võimalik.”

Mõlemas spordiperes pole lapsed vanemaid mängudele tulemast kunagi keelanud nagu see teinekord nooremas eas juhtub. “Pigem poisid väiksemana ootasid meid vaatama ja küsisid, kas me ikka tuleme. Kuigi ka seda me arutasime, sest osad lapsed ei lubanud oma vanemaid mänguele. Mees ütles siis, et kui te isegi seda pinget ei talu, et meie vaatame, kuidas te siis vaenuliku publikuga toime tulete ja tippspordis läbi lööte?”

“Ma küll ei mäleta sellist olukorda, et lapsed oleksid öelnud, et ära tule mängule. Pigem on nad ikka soovinud, et lähedased tuleks neid toetama. Ja mida rohkem, seda toredam. Küll on olnud olukordi, kui ma ise ei ole tahtnud minna võistlusi vaatama. Pigem jääb see sinna aega, kui Liis kergejõustikku tegi. Ma kartsin, et panen lapsele liigse pinge peale. Tegelikult läks vist endal pinge liiga suureks, eriti raske oli kõrgushüpet vaadata,” vaatab Jana Kullerkann aastatetagusele ajale tagasi.

Netikommentaarorid ja kurjad fännid

Kuuldes emana, kuidas keegi sinu lapse – olgu ta ükskõik, kui vana – kohta negatiivseid kommentaare teeb, tekib tahtmine tema kaitseks välja astuda.

“Üldiselt ei ole pidanud oluliseks kommentaare lugeda. Kuigi ükskord küll sattusin kommentaariumi lugema, kui tüdrukud olid just Ameerikasse õppima läinud. Nimelt keegi härra või proua X võttis nõuks arvata, et mis nii viga, kui sünnitakse kuldlusikas suus ja papad-mammad maksavad võsukeste õpingud kinni. See kommentaar oli tõest nii kaugel, et pani muigama. Aga samas oli ka häiriv, sest ma ju tean, milline töö tüdrukutel ja ka meil vanematena seal taga oli, et üldse nii kaugele jõuda. Niisama sülle ei kukkunud neil midagi ja perele oli ka suureks väljakutseks, et leida need rahalised vahendid, et lapsi kaks korda aastas Ameerika ja Eesti vahet lennutada. Ja nii viis aastat järjest,” toob Jana ilmeka näite, kuidas võõraste inimeste arvamised võiks meile kõigile vähem korda minna.

Reene on enda sõnul inimesena hästi analüüsiv ning loeb seetõttu ka tihti kommentaariume, kust võib leida arvamusi seinast seina, ka selliseid, mis ajavad vihale või teevad kurvaks. “Kui öeldakse, et “see Tammearu on mõttetu ülekiidetud mängija, kes midagi ei oska” või lihtsalt öeldakse roppusi, siis mul ikka vererõhk hüppab lakke ja tahaks kohe minna õiglust nõudma ning tahaks vastu kirjutada. Aga Märt on öelnud, et pole mõtet reageerida ja olen püüdnud seda joont hoida, sest eks ma saan ju ise ka aru, et see ei aita. Mind lihtsalt häirib, kui inimesed ei tea tausta ja targutavad,” selgitab võrkpalluri ema.

Vigastused ja eemalolek

Raskeimad teemad on sportlaste emade jaoks vigastused ja välismaal mängides võib olla keerulisi perioode rohkem. “Eriti keerulised on vigastused, need on kõige keerulisemad asjad. Need tekivad tavaliselt heas vormis olles ja siis on see kukkumine raske. Siis oleme hästi palju suhelnud, lohutad ja oled olemas, ega me muud teha saa. Aga raske on küll,” tõdeb Reene.

“Kuid kokkuvõttes on see olnud väga vinge teekond. Kõik need valikud ja see karjäär oma valikutega on väga huvitav. Minu jaoks on ehk õpetajaamet teinud kogu protsessi lihtsamaks, erinevad teadmised ja koolitused on aidanud sellele protsessile kaasa. Lisaks on meil mõlemal mehega tööd sellised, et oleme saanud selle kõik kaasa teha. Meie lapsed peavad meist väga lugu ja arvestavad meie arvamusega, nüüd ootan huviga, kuidas Siim ja Märt kunagi enda lapsi kasvatavad – kas nad tundsid ehk meiega, et olid liiga raamidesse surutud või hindasid seda kõike. Sest see graafik ja reeglid olid ikka karmid ka.”

Mida soovitada neile vanematele, kel kodus noorsportlased sirgumas? “Kõige tähtsam on usaldada laste endi valikuid, vajadusel olla toeks ja seljataguseks. Enda soove ja mõtteid liialt peale surumata. Las laps leiab ise oma tee. Usaldage ka treenereid. Ärge sekkuge sinna kuhu pole vaja. Samas ma ei ütleks, et spordilapse ema roll kuidagi raskem oleks, kui lihtsalt ema roll. Kaotused ja võidud käivad spordi juurde. Pigem on laste spordi juurde suunamine andnud kindlustunde, et see aitab neid edaspidises elus edasi. Et nad oskavad eesmärke ja sihte seada. Et neil on kogukond, kuhu kuuluda. Minu jaoks on kindlasti olnud see pigem rõõmupakkuv teekond. Aga mul on ka lastega väga vedanud. Nad on olnud väga sihikindlad ja töökad, Samas ka väga hoolivad ja arenenud õiglustundega,” ütleb Jana lõpetuseks.