SUUR LUGU: Irina Koidust sai seitsmes rahvusvahelise kategooriaga tegevkohtunik Eestis
Võrkpallikohtunik Irina Koidu pälvis äsja rahvusvahelise kategooria tunnustuse. Koidu rääkis volley.ee-le antud intervjuus kohtunikutöö rõõmudest ja muredest ning sellest, kuidas ta tänu Mati Koorepi järjekindlusele selle ameti juurde jäänud on.
Tegevkohtunikest on Eestis nüüd rahvusvahelise kategooria kohtunikke seitse: Toomas Murulo, Risto Strandson, Irina Suhhova, Kristjan Vanaveski, Tiit Kõiv, Erko Varblane ja nüüd ka Irina Koidu. Aktiivse tegevuse lõpetanud kohtunikest on rahvusvaheline kategooria Mati Koorepil ja Margus Kupil.
Mati Koorepi initsiatiivil kohtunikuameti juurde jäänud Irina Koidu on võrkpallimängudel õigust mõistnud üle kümne aasta. “25-25-aastaselt hakkasin vilistama, alustasn lasteturniiridelt ja liikusin järk-järgult edasi. Mati Koorepi panus minu kohtunikuks saamise juures on väga suur. Tänu tema järjekindlusele olen ma selle juurde jäänud.”
Koidu on noorena 16 aastat iluuisutamisega tegelenud ja pärast sellega lõpetamist otsis uut harrastust ning jõudis võrkpalli juurde. Võrkpalli võttis ta esmakordselt kätte 18-aastaselt, tekkis sõpruskond ja lõpuks tuli pooljuhuslikult lisaks kohtunikutöö.
“Sõbrad kutsusid mind ükskord oma Rahvaliiga mängu vilistama, kus mulle teadmata oli vastaseks kohtunike võistkond. Mäletan, et sain sellest tohutu stressi, sest mäng kestis viis geimi. Aga keegi kohtunikest õnneks ei protestinud ja kõik olid väga viisakad. Pärast mängu tuli kohtunike tiimis mänginud Margus Kupp ja kiitis mind ning kutsus kohtunike seminarile. Nii see algas ja Mati Koorep minust enam lahti ei lasknud, kuigi alguses laste turniire vilistades väga suurt motivatsiooni polnud – vilistad terve nädalavahetuse turniiri ja eriti raha ka ei saa. Aga mida aeg edasi, seda põnevamaks läks ja tase tõusis. Naiste ja meeste meistriliigasse jõudes muutus kõik juba väga huvitavaks. Aga Koorepi järjekindlus on hämmastav, ta muudkui määrab sulle mänge ja käib ja kutsub. Alguses otsisin tihti ikka vabandusi, miks ma minna ei saanud, aga lõpuks andsin alla,” meenutab Koidu, kelle jaoks polnud rahvusvahelisele tasemele jõudmine omaette eesmärk.
Raske amet kõigile
“Mõnikord on küll selliseid mänge ka, et ei taha seal pukis olla,” naerab Koidu. “Mõnikord tunned ise, et pole parim päev ja tuleb mõni viga sisse, siis tahaks küll kiiresti minema saada, aga see pole võimalik. Tuleb vead unustada, keskenduda ja edasi vilistada. Vigadesse ei tohi kinni jääda ja mängu lõpuni sellele mõtlema jääda, muidu tuleb vigu ainult juurde.”
Koidu tunnistab, et kohtunikutöö on keeruline, olenemata sellest, kas oled mees või naine. “Tean küll ka meeeskohtunikke, kes on loobunud, sest nad ei taha seda pinget enam taluda. Me oleme teise Irinaga (Suhhova-toim) juba nii pikalt vilistanud, et enam ei ole mingit probleemi selles, et oleme naised. Meisse on hakatud tõsisemalt suhtuma, usun, et oleme lugupidamise välja teeninud. Tänaseks on meistriliigas palju noori mängijaid, kes on tulnud sinna pärast meid ja see muudab ka nende suhtumist,” räägib kohtunik.
Ta tunnistab, et just vanemad mängijad lubasid ja lubavad tänagi endale rohkem. “Alguses oli muidugi raske, kui vanad tegijad nagu Rait Rikberg oma arvamust avaldasid. Talle meeldib ju kõike alati kommenteerida, ükskõik, kas otsus oli tema kasuks või kahjuks,” naerab Koidu Eesti ühest värvikamast mängijast rääkides.
Koidu leiab, et aastatega on mängijate käitumine siiski rahulikumaks muutunud. “Oleme üritanud Eestis saavutada ühtlast joont, et poleks nõnda, et üks kohtunik lubab midagi ja teine mitte. Ka reeglitega on käitumist rohkem kontrolli alla saadud. Need mängijad on ju kõigile teada, kes piire katsetavad – enamasti meelega ja kollast kaarti ei kardagi. Üldiselt on Eestis minu hinnangul käitumisega asjad hästi. Selge see, et mõned mängud on tulisemad ja kohtuniku otsused lisavad sinna omakorda pinget. Sellega tuleb leppida, et vaieldavate otsuste osas pole üks võistkond ikka rahul.”
Kohtunikuameti juures hoiab teda armastus võrkpalli vastu. “Nii saan ma olla osa mängust ka siis, kui ise ei mängi. Võrkpall on mulle suur kirg ja armastus. Kui ma ise ei vilista, siis vaatan netist ülekandeid. Varem mängisin ise ka Rahvaliiga tasemel, nüüd mängin ise vähem.”
Igapäevaselt töötab Koidu Politsei- ja Piirivalveametis narko- ja organiseeritud kuritegude talituse eriasjade uurijana. Ta leiab uurijatöös ja kohtunikuametis ka ühiseid jooni. “Eks mõlemad on tõesti õigusemõistmisega seotud. Ja tööalaselt on enamik kolleege mehed nagu kohtunikutööski. Ka need, kes teisel pool lauda istuvad, on enamasti mehed,” ütleb ta.