Robert Viiber raskest hooajast värvika treeneri käe all: mis ei tapa, teeb tugevamaks

Eesti rahvusmeeskonna sidemängija Robert Viiber juhib sel hooajal Prantsusmaa esiliiga tippu kuuluva Grand Nancy meeskonna rünnakuid ja on kindel põhimees. Viiber rääkis volley.ee-le senisest hooajast, isaks saamisest, värvikast peatreenerist Eric N`Gapethist ja tulevikust. 

Rakverest tuule tiibadesse saanud Viiber on lisaks Eestis kodulinnas Rakveres ning Tartu Bigbankis mängimisele esindanud välisklubisid Portugalis, Tšehhis ja Itaalias. Sel hooajal Prantsusmaale kolinud sidemängija on pidanud hakkama saama (ebamõistlikult) raskete trennidega ja õppinud suhtlema tõelise vana kooli treeneriga.

Robert, esmalt kõige olulisemast – said selle hooaja ajal ka esimest korda isaks, kui novembris sündis teile elukaaslase Marttaga tütar Emma. Kuidas oled isarolli sisse elanud?

Väga hästi olen elanud ja mingeid probleeme pole olnud. Ta on meil nii tubli tüdruk, magab ilusasti. See on kõik ainult lust! Ise natukene kartsin, et kuidas nende magamata öödega saab, aga ta magab meil ulmelisi unetunde, täna öösel näiteks magas 8 tundi järjest.

Tütar annab nii palju positiivset energiat, kui näiteks trennis on halvasti läinud, siis koju tulles läheb tuju kohe paremaks. Kui oleksin siin üksinda, oleks kindlasti raskematel hetkedel tohutult palju raskem, aga õnneks on elukaaslane siin ja nüüd ka tütar.

Võrkpallist rääkides, kui Nancy meeskonna statistikat vaadata, siis olete tabeli tipus (teisel kohal 14 võidu ja 3 kaotusega-toim) ja sa oled kõikides mängudes põhikoosseisu mees. Saan aru, et numbrite taga siiski kõik nii roosiline ei ole?

Hooaja algul oli meeskonna seis parem. Kuna mina, Matej Patak (Slovakkia koondise nurgaründaja-toim) ja Victor (hispaanlane Victor Rodrigues Perez-toim) tulime kõik koondise juurest ja olime heas vormis. Ma ise tunnen, et oleme hakanud kehvemini mängima, endal ka tihti sees kripeldab pärast mänge, et oleks võinud paremini minna. Oleme meeskonna sees neist asjust ka rääkinud mängijatega, treeneriga suurt arutluskohta ei ole. Tema on vanakooli mees ja otsustab üksinda, mida ja kuidas teha. Seal ei ole mõtet end närvi ajada, sain just taas sellele kinnituse. Tuleb lihtsalt kõik endale hoida.

Põhisats on meil iseenesest väga hea, seitse meest, aga vahetustega on seis nutusem, seal on noored koolipoisid ja enamasti oleme trennis üheksakesi. Seega on tamp põhimeeste jaoks suur. Ja eks seegi mõjutab meie mänge, et trennis mängime tühja võrgu pealt ründamist. Oleme vist saanud viis trenni, kus oleme saanud kuus kuue vastu mängida. Eks treeneril on ka raske, sest temagi lootis, et oleks rohkem mehi, aga klubi pole seda võimaldanud. Et eelmisel aastal lahkus siin väga pikalt töötanud mänedžer, kes kahjuks oli aastaid raha kõrvale pannud ning nüüd püüab klubi seda nii-öelda tasa teha ja hoiab kokku. Eelmisel hooajal jooksis siit ka väga palju mängijaid läbi, mis andis klubile samuti suure rahalise paugu.

Samas eesmärgid on teil jätkuvalt kõige kõrgemad ehk kõrgliigasse tõusta?

Jah, eesmärk on Pro A-sse tõusta ja nagu ütlesin, siis põhikoosseis on meil ülikorralik, oleks vahetusmängijaid ka, siis oleks see väga reaalne. Kuigi meil on ka hetkel seda üsna reaalne saavutada, aga lihtsalt normaalsete trennide ja meeskonnaga käiks kõik kergemalt. Kui põhist keegi vigastada peaks saama, siis on keeruline – meil on üks nurgavahetus ja üks tempovahetus, aga teist diagonaali meil näiteks polegi.

Kuidas keha suurtele koormusele vastu on pidanud?

Eks ma oskan juba mingil määral end natuke ka hoida. Aga jah, siin trennidega tagasi ei hoita, jõutrennid kestavad näiteks kolm tundi ja ka pallitrennid on pikale veninud. On olnud raskeid hetki, aga saan hakkama ja kõik on üle elatud. Olen karjääri ajal juba igasuguseid jõusaalikavasid näinud, aga see on ikka eri juhtum. Need pole ainult pikad, aga on ka rasked, kang turjal ja paljud asjad maksimumiga, nagu robotid oleme kohati. Aga mis ei tapa, teeb tugevamaks, tuleb üle elada lihtsalt, treener otsustab ja nii on.

Mida sa sellest hooajast õppinud oled?

Tuleb kannatada (naerab)! Kõige tähtsam on, et meeskond hoiaks kokku. Vahepeal hakkas see ka lagunema, aga õnneks saime korda, rääkisime selgeks asjad. Tuletame meelde, milleks me seda kõike teeme. Isegi kui siin pikemalt ei ole, siis eesmärgi tahaks ikka saavutada. Ma ei tulnud siia lihtsalt raha teenima, vaid pingutama ja end heast küljest näitama.

Kuidas sa sealse liiga taset hindad, sul on võrdlusmoment ka näiteks eelmisest hooajast Itaalia esiliigaga?

Tase on Itaalias ikka parem, mängu kvaliteedi osas, taktika osas. Itaalia treenerid on ka hästi põhjalikud nii taktikalise poole pealt, kui muus osas. Siin on osad mängud sellised, kus üleliia pingutada pole vaja. Itaalias sellist asja pole, liiga on võrdsem ja ka viimane võib esimest võita. Siin on esimesed kuus-seitse korralikul tasemel, aga tagumine ots nõrgemad.

Sa ilmselt järgmisel hooajal seal ei jätka?

Olen oma eelmise hooaja Itaalia treeneriga pidevalt kontaktis olnud ja vaatan mujale. Itaalias on lootust, seal muudetakse ka välismaalaste arvu meeskondades ja vahetatakse taas reegleid, et on kaks välismaalast lubatud. Aga eks ole näha, kuhu ma maandun. Olen seni üsna kiirelt lepingud ära teinud, aga nüüd tahaks natuke põhjalikumalt kaaluda.

Ka siia tulles uurisin siiski mitmest kohast, millise klubi ja treeneriga on tegu – rääkisin nii koondise abitreeneri Loic Geileriga, aga ka teistega. Ja sain ainult positiivset tagasisidet. Aga reaalsus on hoopis teine, samas ega ma arva, et keegi valetas, vaid ega väljast ei näegi asju nii nagu nad on. Väljaspool võrkpalli on peatreener ka hoopis teine inimene, selline muhe mees, kes viskab nalja.

Mis mõtted koondise osas meeles mõlguvad?

Ootan juba väga, see on alati tore vaheldus. Seal on kvaliteeti rohkem ja hoopis teine olemine. Nüüd on taas uus treener ja kui kutse tuleb, siis muidugi ma koondisega liitun, siin ei ole küsimustki!