Rahvusnaiskonna peatreener Alessandro Orefice: muutustest naiskonnas, noorte arendamisest, kurbusest ja rõõmust
Eesti rahvusnaiskonna koondisesuvi lõppes eelmise nädalaga ja võidukalt, kui viimases kontrollmängus saadi 3:2 jagu EM-valikmängudeks valmistuvast Ukrainast. Peatreener Alessandro Orefice rääkis pärast pikka ja töist suve, kuidas ta selle perioodiga rahule jäi ja millised tunded teda Eestist lahkudes valdavad.
Alessandro, olid pärast viimast mängu silmnähtavalt väga rõõmus. Kui tähtis see sulle oli, et pärast Ukraina vastu esimese kontrollmängu kaotust suutsid naised viimases kohtumises teha väga ilusa esituse?
See tegi tõepoolest tuju heaks, sest ma arvan, et naised tegid suve parima esituse. Ja et see juhtus viimases mängus, annab alust arvata, et tehtud töö on ka vilja kandmas. Muidugi ei saa sellest ülisuuri järeldusi teha, aga jah, mul oli hea meel sedasi suve lõpetada. Tegime pärast esimest mängu ukrainlannadega veel eraldi videokoosoleku sidemängijatega ja Kibu (Karolina Kibbermann-toim) tegi väga hea esituse, ta on suvega läbi teinud suure arengu. Samuti oli meil täna Milka (Kristiine Miilen-toim) näol platsil uus skooriliider, aga ka teine nurk Silvia (Pertens) mängis väga hästi. Tegutsesime võistkonnana ja mulle meeldis mängijate agressiivne suhtumine.
Nägid seega platsil sellise suhtumisega võistkonda, mida oled otsinud?
Jah, terve tiim oli kartmatu ja suure sooviga võita ja tegutseti hirmuta vigu teha. Oleme sellest palju rääkinud ja treenerina tunnen muidugi heameelt, kui asjad tulevad välja nagu soovin.
Kui meenutan suve algust ja loen plusse ja miinuseid kokku, saab kokku suure plussi. Oleme teinud mitmeid muutusi ja noori rohkem võistkonda lülitanud, see pole alati kerge, aga tuleviku nimel sai need sammud tehtud ja vaikselt hakkavad asjad õiges suunas minema.
Kuidas võrdled Hõbeliiga turniiri ja suve teist poolt, kus kõige suurem edasiminek on olnud?
Hõbeliigas näitasime tegelikult ka võitluslikkust, välja arvatud üks 0:3 mäng. Aga seal ei jooksnud asjad veel väga hästi ja oli suuremaid ärakukkumisi mängude ajal. Pärast Hõbeliigat ja väikest puhkust oli veidi teine hingamine. Oleme ausad, mängijate jaoks pole kerge pärast ühe perioodi lõppu uuesti kogunedes suurt motivatsiooni leida, kui ühtki suurt võistlust ees ootamas pole. Aga naised olid tahtmist täis ja tegid tööd edasi. Nägin head keskendumist ja soovi areneda, kasvanud enesekindlust.
Saad nüüd rahuliku südamega Prantsusmaale klubi juurde naasta ja kevadel juba EMile mõeldes uuesti alustada.
Minu sees on hetkel kolm tunnet. Üks on suur kurbus, sest suvega kasvas Eesti ja siinsed inimesed tugevasti mulle südame külge. Kui oled ühes kohas nii pikalt, tekib ikka selline teise kodu tunne ja nüüd ei saa ma tükk aega siia tulla. Teine tunne on õnne tunne selle üle, kuidas suutsime suve lõpetada, olen õnnelik treener, et sain võimaluse siin tööd teha. Ning kolmas uhkus, olen väga uhke, kuidas see grupp on endast kõik andnud ja pingutanud. Ja et mängijad on leidnud üles eneseusu, et suudame hästi mängides saavutada võite ka väga tugevate võistkondade üle. Sellest eneseusust oli meil alguses kõige rohkem puudu.
Sinu jaoks on oluline lisaks noorte koondise juurde toomisele ka nende välismaale aitamine ja see, et Eestiski noortega aina paremat tööd tehakse?
Siin on palju talenti ja üheks minu tööalaseks eesmärgiks on noorte arendamine. Seetõttu püüan oma kontaktidega kaasa aidata, et nad saaksid oma võrkpallurikarjäärile hoo sisse. Seetõttu on mul hea meel, et Häli Vahula ja Nora Lember saavad sügisel minna profieluga tutvuma Itaaliasse Scandicci naiskonna juurde.
Sama oluline on noorte arendamine Eestis, mul oli siin hiljuti Paides treenerite koolitus ja hea meel oli näha, et siinsed treenerid mõtlevad kaasa ja tahavad uusi teadmisi saada. Pärast koolitust kirjutas mulle veel mitu treenerit, kes küsisid erinevate asjade kohta ja see oli väga positiivne.