Sihikindluse meistriklass ehk kuidas Märt Pajusalust sai olümpia pronksimeeste Cherifi ja Ahmedi abitreener/skaut
Eesti rahvusmeeskonnas statistikuna töötanud Märt Pajusalu nime sel aastal enam koondise staffi nimekirjast ei leia. Põhjus pole selles, et ta oleks halba tööd teinud, vastupidi – Pajusalu suundus saalivõrkpallist rannavõrkpalli ning töötab kuni Los Angelese olümpiamängudeni Katari rannavollepaari Cherif Younousse ja Ahmed Tijani abitreeneri/skaudina. Teekond Tokyo olümpia pronksimeeste abiliseks oli justkui sihikindluse musternäidis.
Lisaks Eesti meeste koondisele on Pajusalu viimastel klubihooaegadel leiba teeninud välisliigades, olles viimasel kahel aastal Rumeenia tippklubi Brasovi Corona abitreener/statistik. Enne seda töötas ta Šveitsis Zürichi Volero naiskonna juures. Lisaks on Pajusalu samas ametis olnud Läti koondise juures, Saaremaa ja Pärnu võrkpalliklubides.
Ent ühel hetkel tekkis sisemine soov hoopis rannavõrkpalli suunduda, see on tema esimene armastus ja siiani südamelähedane. Nooremana mängis Pajusalu mõistagi samuti võrkpalli ja on lõpetanud ka Audentese Spordigümnaasiumi.
“Kõik, kes mind tunnevad, teavad, et rannavõrkpall on mulle alati meeldinud, noorena mängisin samuti palju randa. Idee hakkas idanema eelmisel suvel, mõtlesin ja uurisin, kuidas rannavollemaailmas statistika pool toimib ja areneb ning suhtlesin päris palju ka Rivo Vesikuga. Ega ma esialgu ei mõelnud, kuhu see täpselt välja viib, aga mingi huvi oli tekkinud ja Rivo on suurte teadmistega ning kuidagi hakkasid asjad liikuma,” meenutab ta teekonna algust.
“Eks selles mängis rolli ka tõsiasi, et suvel Kuldliigat ei mängita, Rumeenias sai hooaeg läbi aprilli alguses ning seetõttu otsisin suveks mingit sissetulekut ja ega ma jalad seinal eriti olla ei oska ka, mul on vaja mingit tegevust. Esialgne plaan oli suvel kedagi püüda paar kuud aidata, plaan polnud koondisest ja saalivõrkpallist tervikuna lahkuda.” Ometi nüüdseks on ta Katari alaliiduga käed löönud ja nende tingimuseks oli, et Pajusalu põhendub kuni Los Angeles mängudeni vaid nende tippduo Cherifi – Ahmedi abistamisele.
Pärast Pariisi olümpiat taas Vesikuga rääkides ütles Eesti rannakoondise peatreener Pajusalule, et nüüd on õige aeg tegutsemiseks, sest rannavolles tehakse suuremaid muutusi just olümpiatsükliteks. “Aga mul oli väga keeruline rannavõrkpalli maailma siseneda, sest mul oli küll 13 aastat skaudi või statistiku/abitreenerina töötamise kogemust saalis, aga tundsin, et mul peaks olema midagi veel ette näidata. Siis võtsin olümpiamängudel Norra paari Anders Moli – Christian Sorumi kõik mängud (Katari esiduo kaotas Pariisis pronksimängus just norralastele ja jäi seega neljandaks-toim.) ning tegin neist põhjalikud analüüsid. Saatsin need ülevaatamiseks nii Vesikule kui Kusti Nõlvakule, et mida veel muuta võiks. Samal ajal sain aru, et rannavolles on statistika pool veel paljuski arenemisfaasis ja see on koht, kus ise suruda ning panin CV kokku ja hakkasin laiali saatma alaliitudele ja treeneritele,” kirjeldab Pajusalu.
Ühel hetkel andis Vesik vihje, et Katar otsib endale just sellele kohale abilist. “Saatsin ka alaliitu kohe oma CV, ent sealt algul mingit vastust ei tulnud. Aga see tundus ahvatlev koht ja see paar ise on mulle alati sümpatiseerinud mängijatena, ka Kusti ütles, et nad on inimestena väga positiivsed, kellega on hea suhelda. Seda mõtet enam peast ei saanudki ja et alaliidu poolt oli vaikus, kirjutasin lõpuks ise otse Cherifile. Sel hetkel olid nad viimase paari aasta jooksul Mol – Sorumile 10 mängu järjest kaotanud, tõin selle välja ja saatsin selle analüüsi neile. Õige pea kohtusid nad Norra paariga uuesti ja siis nad mingeid asju minu analüüsist kasutasid. Mängu nad küll kaotasid, aga ütlesid, et mingit abi nad said ja et selline abi kuluks neile ära. Cherif lubas ise alaliidu presidenti ja ka rannavolle presidendiga ise rääkida.”
Aga ikka kippusid asjad venima ning Pajusalu otsis uusi võimalusi, kuidas sihile jõuda. Nüüd kirjutas ta abi saamiseks aastaid Kataris mänginud Oliver Vennole. SC Police´i klubis mänginud Venno tundis klubi presidenti, kes on ühtlasi Katari alaliidus rannavolle juhiks.
“Olku saatis siis ise mu CV talle edasi ja lõpuks alaliidu president võttiski ühendust, öeldes, et igalt poolt surutakse ja kuuleb muudkui minu nime. Leppisime kokku, et alustame läbirääkimisi. Käisin tegelikult juba detsembris Kataris kohapeal, mis oli ka üks keeruline juhtum. Pidime 4. detsembril Selveri vastu eurosarja mängu mängima ja mind oodati Katari 5. detsembril. 5-6 päeva enne seda kirjutas mulle Katari rannavolle boss, et 4.-8. detsember tuleks Kataris olla maailmatuuri finaalil. Et see on su tööintervjuu. Siis mõtlesin küll, et kõik läheb luhta. Aga nuputasin, mida teha, sest ei tahtnud võimalusest ilma jääda ning lõpuks võtsin end kokku ning rääkisin Brasovi klubi peatreeneriga. Ütlesin, et mul tekkis selline võimalus ja kas saaksin kohe pärast eurosarja mängu Dohasse lennata. Rääkisin, et saalivõrkpallis on olümpiale väga keeruline saada ja et rannavollega ise olümipale pääseda oleks justkui unistuse täitumine. Leppisime kokku, et kui Doha turniir pühapäeval lõppeb, olen esmaspäeval Rumeenias tagasi,” räägib sihikindel eestlane.

Dohas sai Pajusalu alaliidu inimestega kokku ja sai oma oskusi näidata, veendes kõiki, et tema pakutav teenus on vajalik. Kuigi paberimajanduse korda saamine võttis aega, on nüüdseks käed löödud ja eestlane on juba Cherifi ja Ahmediga MK-sarjas kaasas. Hetkel mängitakse Elite 16 turniiril Ostravas.
Tänaseks päevaks kasutavad Pajusalu sõnul kõik maailma tipp-paarid suuremal või vähemal määral ka statistikute/skautide abi. “Aga nemad Kataris polnud väga kasutanud ja tunnistasid ise ka, et mängudes jääb teatud infost vajaka ja taktika pool võiks suureneda.”
Katari alaliit panustab Cherifi ja Ahmedi väga palju, suure tõenäosusega lõpetavad nad pärast olümpiat ka karjääri ehk see on viimane suur siht, ütleb Pajusalu. Töögraafik on tihe ja reisida saab kõvasti. “Kui võrrelda statistika tegemist saalis või rannas, siis rannas on tempo väga metsik, sest sa pead valmistuma erinevateks vastasteks, lisaks tuleb uusi vastaseid jooksvalt juurde. Saalis on üks mäng korraga ja ses osas lihtsam.”
Kõikidel turniiridel käib eestlane kaasas, Euroopas toimuvate etappide järel saab vahel ka kodumaalt läbi põigata. “Väikseid pause ikka tekib ja nüüdki võtavad nad suvel mõneks nädalaks aja veidi maha, sest suurim eesmärk on sel aastal maailmameistrivõistlused Austraalias. Pärast hooaja lõppu saab detsembris, jaanuaris ja veebruaris ka rohkem puhata. Kuigi kogu puhkust ma siiski kodumaal veeta ei saa sealsete maksureeglite tõttu ja osa aega sellest olen ikkagi Dohas. Aga ega ma kurda, elukaaslane Anna saab külla tulla ja see pole halb koht, kus talvel olla,” naerab ta ja on hetkel oma tulevikuvaadetega igati rahul.
“Oleme ausad, treeneri töö on üsna ebastabiilne, lepingud tehakse saalivõrkpallis enamasti üheks hooajaks. Praegune seis, kus ma saan kuni olümpiani mingit kindlust tunda, kui ise oma asju hästi teen, on väga hea tunne, ” lisab ta lõpetuseks.