Radza – aeglaselt avanenud möllumees, kes kõigile südamesse puges

Eesti meistrivõistluste pronksiseeriaga sai läbi Pärnu Võrkpalliklubi kapteni ja Eesti koondist 65 mängus esindanud Andrus Raadiku (38) mängijakarjäär. Võrkpallisõpradele, treeneritele ja meeskonnakaaslastele on emotsionaalne ja alati viimase vileni võitluslik Radza – nagu teda võrkpalliringkonnas teatakse – meelde jäänud ehk rohkem kui mõni teine palju uhkema karjääriga mängija. Ta on lihtsalt inimesena nii siiras ja otsekohene, et sellist ausust kohtab harva. Rääkisime värvika mängumehe karjäärist kolme temaga palju kokku puutunud mehega – Eesti koondise endise peatreeneri Gheorghe Cretu, Eesti koondise pikaaegse kapteni Kert Toobali ja ajakirjanik Märt Roosnaga.

Raadik on meediale olnud puhas kullatükk, sest selliseid julge ütlemisega sportlasi on väga üksikuid. See on talle ka häda kaela toonud nagu juhtus Soome kõrgliigas Savo klubis, kust ta oma klubi ja peatreeneri suunas meedias tehtud kriitiliste väljaütlemiste tõttu koguni vallandati. Aga ta annab alati oma intervjuu ära, ükskõik, kui tüütu see on või kui kehv pärast mõnd kaotust olla on.

Aastaid võrkpalli kajastanud Märt Roosna nõustub, et Pärnus karjääri lõpetanud nurgaründajaga ei hakanud iial igav. “Ajakirjanikule on ta olnud muidugi äärmiselt meeldiv intervjueeritav. Andrus Raadik on aus, julge, otsekohane, piisavalt enesekriitiline ning ei tagane oma sõnadest,” ütleb Roosna.

Raadiku karjäär kulges enamiku meie tippude omast erinevalt, ta mängis 10 aastat Pärnus, siis tegi vägevaid hooaegu Soomes, lisaks on ta väisanud Tuneesia ja Türgi liigasid, mille kohta on rääkinud õõvastavaid lugusid ja Türgist tuli tal koguni lõpuks põgeneda. Välismaale siirdus Raadik esmakordselt alles 30-aastaselt. Ka koondisesse jõudis nurgaründaja oma karjääri hilisemas perioodis ja seegi ei kulgenud alguses valutult. Kõik, kes tema teekonda võrkpallis ja inimesena on kõrvalt näinud, nõustuvad, et ta on oma elu stardipunktist päris kaugele jõudnud, ent avanenud aeglaselt.

“Kirjandusteostes on selline põnev asi nagu karakteri areng. Kuidas tegelased ajas muutuvad. Millestki sellisest saab kindlasti rääkida ka Andrus Raadiku puhul. Käisin temaga ühes koolis, Pärnu Ülejõe gümnaasiumis. Vanusevahe tõttu me mõistagi eriti kokku ei puutunud, aga kuidagi tekkis minul juba toona teadmine, et tegu on ühe paraja… ma ei tea, kas kaak või pätt on liiga palju öeldud või mitte,” alustab Roosna. “Ka noore profivõrkpallurina Pärnu Võrkpalliklubis alustades oli Raadikul minu teada neid hetki, kui tuli ühe või teise teo pärast aru anda. Ta polnud kaugeltki mitte mustersportlane.”

Suur kasvamine

Aastal 2013 Õhtulehele antud intervjuus on Raadik Roosnale öelnud, et kui poleks võrkpalli juurde jäänud, oleks ta tõenäoliselt halvale teele läinud ja istuks vanglas või oleks suisa surnud. Keevalistele noorukiaastatele vaatamata kasvas temast aga lõpuks suur spordimees ja nüüdseks ka tubli pereisa, kes kasvatab koos abikaasa Elinaga tütar Sadet.

Roosna toob välja ka Raadiku kasvamise inimesena, mida on olnud ilus jälgida. “Teinekord tahab ta isegi liiga palju vastutust enda peale võtta. Tõeline kapten. Kindlasti on teda veel palju muutnud ja lihvinud soomlannast abikaasa ja tütar. Ühel aastal uuesti Pärnus pallides oli nende pere elukorraldus sätitud nõnda, et tütar oli isaga Eestis, ema töötas suure ajast Soomes. Müts maha Andruse ees! See polnud kindlasti kerge. See, kuidas Andrus räägib oma naisest ja perest, kuidas see macho mees julgeb olla avalikult hell ja armastav, on imetlusväärne. Mees, kes ei häbene ka pisaraid.

Muide, jagasin hiljuti sotsiaalmeedias laulu, mille härra Raadik oli oma seinale postitanud – „Me kõik oleme tähtsad”. Laul rääkis väikeste laste muredest, tõrjumisest, eiramisest. Väikeste laste suurtest muredest. Raske oli selle sõnumile mitte alla kirjutada. Raske ongi tänase Andrus Raadiku arvamuste ja põhimõtetega mitte nõustuda. Ehk tulles algusesse tagasi: karakteri areng on olnud hämmastav ja nauditav jälgida,” sõnab Roosna.

Raadiku karjäär Eesti koondises sai alguse Avo Keele käe all 2013. aastal, ent see algus polnud lilleline, meenutab koondise kapteniks olnud Kert Toobal. “Mäletan, kuidas ta esimest korda Rakveres toimunud koondise laagris mängis – lõi muudkui blokist mööda diagonaali – nii nagu ta Eesti liigas oli harjunud tegema – aga no kaitses toodi kõik pallid üles ja kui ta siis proovis veel kõvemini lüüa, tulid pallid blokist tagasi. Ja siis ta oli seal ikka pahane, et per**e, tema ei saa palle maha ja läheb minema. Võistkonda ta lõpuks ei saanudki ja eks ta läks Pärnu randa ja nautis elu,” räägib Toobal naerdes.

Aga tegelikult kasutas Raadik hiljem lõpuks oma võimaluse ära ja on noortele heaks näiteks, kuidas saab oma karjääri väga palju muuta. “Ka Gianni ajal oli ta alguses selline ebalev ja mitte just üleliia vaimustunud. Aga lõpuks avastas ise ka, et oskab mängida täitsa normaalselt ja temast sai koondisele ülivajalik mees. Ja noortele võib teda tõesti eeskujuks tuua, et kui oledki mingi ajani selline pullivend, aga mingihetk saad võimaluse, oled äkitselt koondise põhimees ja hakkad suuri mänge võitma.”

Mängija, kelle kõrval tahetakse olla

Meeskonnakaaslasena hindas Toobal Raadikut kõrgelt. “Koondise eest on ta alati võidelnud ja seda aega ka ise nautinud. Ühel koolitusel näitasin mingit koondisemängu videot, kus Radza ka mängis ja ütlesin sellise lause: “selles pundis ei olnud võib-olla Eesti parimaid võrkpallureid, aga see oli parim meeskond, mida Eestis oli võimalik kokku panna.” Sellel hetkel oli Raadikul väga suur roll, et see koondis nii ühtseks kujunes,” lisasb Toobal.

Särama lõi pärnakas seega koondises Gheorghe Cretu ajal, kuigi esialgu ta kutsest loobus, sest ei pidanud end sel tasemel piisavalt heaks. Ühel hetkel aga otsustas väljakutse vastu võtta ja Cretu käe all sai temast kiiresti üks koondise olulisi mängijaid. Treenerina maailma absoluutsesse tippu kuuluva Cretu jaoks oli Raadik meeldejääv kuju nii mängija kui inimesena.

“Palusin oma abilistel Rainer Vassiljevil ja Alar Rikbergil üle vaadata need mängijad, kes kunagi on koondise tasemel olnud, aga nüüdseks eemale jäänud, sest tahtsin teada kogu Eestis olevat potentsiaali. Siis nad mainisid teda, aga tol hetkel ta ei tahtnud koondisesse tulla, sest ei pidanud oma taset piisavaks ja tahtis klubikarjäärile keskenduda. Aga ühel hetkel, enne maailmameistrivõistluste valikmänge Radza tuli. Ütlesin, et ta peab meid usaldama, et ta suudab koondist aidata,” vaatab Cretu ajas tagasi.

“Olin tema mängimist vaadanud ja sain aru, et temas on midagi, mida spordis raha eest osta ei saa – emotsionaalsus ja fakt, et ta mängis alati meeskonna nimel. Panin ta kohe suurtes mängudes platsile ja Radza mängis nagu oleks sellel platsil sündinud! Ta ei saanud ehk kõigest aru, mida ma rääkisin, sest meil oli väike keelebarjäär, aga mulle tundus, et emotsionaalsus oli see, mis meid ühendas. Ja lühikese ajaga võttis kogu meeskond ta omaks ja tundus nagu ta oleks aastaid koondises olnud. Raadik oli koondisele tõeline kingitus ja koondis oli kingitus talle endale ja tema edasisele elule. Ta avastas, et suudab teha asju, mida varem arvas, et pole võimeline tegema,” ütleb rahvusmeeskonna endine peatreener, kes on hiljem juhendanud Sloveeniat ja hakkab juhendama Serbia koondist.

Võitlejahingega nurgaründajat tuli teinekord trennides ka tagasi hoida, ütleb Cretu. “Vahel läks trennis asi käest ära ja pidime talle pidurid peale panema, sest tahtis aina rohkem ja rohkem. Radza oli raskest trennist sõltuvuses ning suurepärase suhtumisega ja teda treenida oli suur rõõm. Ta tegi endale suurepärase karjääri nii Eestis kui Soomes, kust olen tema kohta samuti ainult head kuulnud. Usun, et mängijad, kes on Radzaga väljakut jaganud, jäävad temaga mängimist igatsema. Olen uhke, et olen saanud tema karjääris osaline olla,” lisab Cretu.