Peeter Vahtra 60: kõik mu päevad on olnud võrkpalli täis
21. aprillil tähistab oma 60 aasta juubelit teenekas treener Peeter Vahtra, Eesti naiste võrkpalli pikaaegne arendaja.
Põlise pealinlasena ladus Peeter Vahtra lapsepõlves tugeva spordivundamendi alla oma koduhoovis aktiivselt liikudes. „Toas polnud ju midagi teha ja meie elu oligi sportimine,“ meenutab juubilar ja lisab, et esimesed kokkupuuted oma tulevase lemmikalaga tegi ta koos oma sõpradega üle vaibakloppimisepuu võrkpalli mängides.
Kolmandas klassis liitus ta endise tippmängija, Nõukogude Liidu meistri Mati Jaanuse treeninggrupiga, jätkates samal ajal ka teiste alade harrastamist. Lõplik murrang võrkpalli kasuks tuli seitsmendas klassis, kui Peeter Vahtra asus õppima toonasesse TSIK-i (Tallinna Spordi ja Internaatkooli) Raimund Pundi käe alla. „Siis pääsesin ka esmakordselt Eesti noortekoondisse, kui osalesin Balti matšil Leedus,“ ütleb ta.
Noorteklassi tipphetkeks peab ta täna 1978. aastal Nõukogude Liidu noortemeistrivõistlustelt saavutatud teist kohta. „Vaid mõni punkt jäi meid lahutama kullast.“
Nõukogude armees teenides tuli ta mängijana Riia ASK Läti meistriks, meeskonnakaaslasteks teiste hulgas ka hilisemad tippmängijad Aleksanders Belevitš ja Ainars Jakobsons.
Mängijana tekkis veel korraks õlekõrs ka koduvabariigis suurde mängu sekkuda, kui koondise peatreeneriks saanud Laimons Raudsepp kutsus ta 1982. aastal Tallinna Kalevi ridadesse. „Tegin kaasa isegi ühel Vana Tooma turniiril, aga põlved hakkasid valutama ja lõpetasin.“
Tartu Riiklikus Ülikooli 1989. aastal treenerina lõpetanud Vahtra hakkas juba tudeerimise ajal tööle legendaarse Kirovi NKK naiskonna peatreenerina. Tema käe all võideti ka aastatel 1988-91 Eestis kolm meistritiitlit.
Soome koondise peatreenerina maailma avastamas
1991. aastal kolis juubilar Soome ja asus tööle Helsinki Puma-Volley organisatsioonis, päeval käis tööl ning õhtul juhendas noori ja esiliiga naiskonda.
Edasi jätkus karjäär Soomes juba kõrgliigas mängiva Orivesi Ponnistuse ridades ning 1996. aastal tuli naiskond nii põhjanaabrite karikavõitjaks kui ka meistriks. Vahtra käe all mängisid Orivesis teiste hulgas ka hilisemad Soome võrkpallikoondise tähed Riikka Lehtonen, Saara Loikkanen ja Sari Seppänen.
Edasi viis tee juubilari juba Somero Pallosse ja sealse tipphetkena osaleti ka Meistrite Liigas, mängijateks teiste seas ka eestlannad Kädi Kööba ja Eve Ljubetski.
Paralleelset kõrgliigaklubide juhendamisega töötas juubilar ka „Soome Audenteses“ ehk Varala spordikoolis.
Noortekoondise juhendamine sai loogilise jätku, kui Vahtra asus 1999. aastal Soome rahvusnaiskonna eesotsa. Tema leping kestis 2003. aastani. „Olime koondisega Euroopas umbes 16. kohal, EM-i finaalturniirile sai tookord 12 naiskonda, meie sinna ei mahtunud.“
Vahtra toob koondiseaja eredaima hetkena välja EM-i valikmängus kodus 3:1 tugeva Serbia alistamise. 12 aastat Soomes võimaldasid tal tipptasemel tutvuda Vana maailma naistevõrkpalli trendidega.
„Mind komandaariti lausa käsu korras kõikidele Euroopa tippvõistlustele, see avardas väga palju silmaringi.“
16 aastat Audentese peatreenerina
2003. aastal naasis Peeter Vahtra Tallinnasse Audentese tütarlaste peatreeneriks ja töötas seal kuni 2020. aastani. Selle perioodi parimaks saavutuseks peab ta pääsu 2007. aastal EM-finaalturniirile, kus teiste seas alistati Ukraina.
Paralleelselt tööga Audenteses juhendas juubilar erinevaid Eesti meistriliiga naiskondi – Viljandi Metalli (Eesti meister 2011-13), Kohila VK-d (Eesti meister 2014-17) ja Saaremaad.
2006. aastal ilmus Peeter Vahtra sulest populaarne võrkpalliõpik „Võrkpall, see võrratu.“ Ise juubilar ennast professionaalseks kirjameheks ei pea, raamat ilmus sporditeadlase Rein Jalaku soovitusel ja toetusel.
„Kõik mu päevad on olnud võrkpalli täis,“ vaatab juubilar tagasi käidud teele. „Kohati on tunne, et ega muud ole olnudki.“
Käesoleval hoojala juhendas Peeter Vahtra Tallinna Selveri noori ja jätkas ka südamelähedast tööd esiliigas palliva Peetri naiskonna juhendajana. „Äärmiselt sümpaatne kollektiiv, kus üksteisega käiakse läbi ka treeninguteväliselt.“
Eesti Võrkpalli Liit soovib juubilarile kogu võrkpallipere nimel jätkuvat õnne, jõudu ja tervist!