Pärnu VK kapten Raadik: ma ei muudaks oma karjääris mitte midagi, sest muidu poleks ma abikaasaga kohtunud

Pärnust alustanud ja suure ringiga tagasi jõudnud Andrus Raadikul (36) on Türgi ja Tuneesia seiklustest rääkida uskumatuid jutte rohkem kui rubla eest. Omamoodi huvitav väljakutse on ka sünnilinna naasmine, sest siin peab ta võrkpalluriameti kõrval olema peavastutaja nelja-aastaseks saava tütre Sade kasvatamisel.

Andrus, mängisid 11 hooaega Pärnus. Alles 29-aastaselt läksid piiri taha. Nüüd, 36-aastaselt oled tagasi sünnilinnas. Mis on vahepeal muutunud? Meeskonnas, Eesti võrkpallis, linnas.

Meeskonnas on noori palju. Kui viimati siin olin, 2015/2016, oli meil hea meeskond – Timo Tammemaa, Hindrek Pulk… Hetkeseisuga võrreldes on praegune Pärnu kindlasti nõrgem. Treener on vahetunud. Aga üldpildis kõik muu on üsna sama. Väikeste bussidega sõidame ringi, pallitrenni koht on sama, tõsi, jõusaali trenne teeme nüüd Rannastaadioni saalis, spordihallis seda suuremat jõusaali enam polegi.

Liigas on meeskondi vähemaks jäänud, nii Lätis kui ka Eestis, ja see on natuke kurb. Kunagi oli see asi ikka veidi tummisem. Muidu siin Eesti-siseselt ma loodan ja tahan, et tuleks äge andmine, võrdsete mäng.

Pärnu linn on palju muutunud. Ikka korduvalt sõitsin ühesuunalisel tänaval vastassuunas! No vanasti ju sai siit mindud… Hiljem avastasin, et keelumärk on ees. Linn on väga ilusaks läinud, eriti suvel on väga mõnus.

Olete seadnud sihiks võidelda kolme karika eest. Avamängus kaotasite 1:3 Võrule, kes pole soosik number üks. Mis peab juhtuma, et Pärnu suured ambitsioonid saaksid tõeks?

Ütlesime, et tahame kolme karikat, keegi pole öelnud, et võidamegi. Ma arvan, et on normaalne, kui sead endale kõrged eesmärgid. Ma isiklikult alla selle ei hakka mõtlemagi. Arvan ja loodan, et meil on Eesti tiimidest kõige rohkem juurde panna. Arenguruumi on kõvasti. Meil on aega ka. Esimene mäng Võruga tuli 1:3 tuppa, aga hoolimata sellest jamast, mis me korraldasime, püsisime päris hästi mängus. Meil on pisiasjades kõik kinni, neid peame parandama ja siis on võimalus. Ma ei usu, et Tartu ja Selver teistest nii palju ees on. Eks pühapäeval Tartu vastu näha ole.

Kui palju sa Pärnu klubi noori vaadates tunned ära noore iseenda?

On tulnud küll selliseid flashback-e, just vahepeal platsil see suhtumine. Selline lollide vabanduste otsimine… Et ei olnud minu viga, see oli see või too, ma ei saa. Sellist asja on jube palju. Olen öelnud ka: unustage need asjad ära! See on täiesti mõttetu. Läheb üks vastuvõtt seina peale, siis ütle endale peas: davai, pane uus serv mulle! Korja seda enesekindlust kuskilt. Teatud asjad kõlavad  vabandustena. Mäletan, et ise ka noorena olin selline: ma ei saanud, sest see laelamp segas. Või misiganes. Et see oli nii ja see oli naa. See kõlab veidi tuttavalt küll, eks olen üritanud seda välja saagida. Vaatame, kuidas kõik lõpuks kujuneb. Eks alles õpin neid mehi ja poisse tundma, peab kompama piire.

Olite end perekondlikult Soomes sisse seadnud. Kuidas naisele Pärnuga liitumise osas augu pähe rääkisid?

Mina ei rääkinudki auku pähe. Tom (Pärnu peatreener Toomas Jasmin – toim) saatis ühel õhtul sõnumi. Abikaasa magas teises toas, mina olin lapsega. Siis saatsingi sõnumi edasi abikaasale ja küsisin, kas oleks mingisugunegi variant. Järgmisel hommikul arutasime. Teadsin, et kui ta annab pisikesegi võimaluse, siis… Tean, et ta on selline inimene, kes teeb kõik selleks, et mina saaks oma karjääris teha kõik nõnda, nagu mulle meeldib.

Teadsin, et kui ta annab ühe protsendi, siis me leiame mingi lahenduse. Kindlasti ei otsusta mina ega tema üksinda, teeme seda kõike üheskoos. Eks meil alguses oli plaan tulla Pärnusse terve perega…

Tahtsingi küsida, et kuidas teil need asjad korraldatud on?

Abikaasa on Soomes Kuopios, töötab seal haiglas. Tal on vahetustega töö, saab teha natuke rohkem tööd, saab rohkem vabu päevi. Ja puhkuste ajal käib külas meil siin. Mina olen lapsega Pärnus ja tema tuleb nüüd oktoobris meie kõigi sünnipäevade ajaks siia, on nädala siin, siis läheb tagasi. Siis tuleb novembri lõpus jälle paariks nädalaks.

Kui keeruline on sul lapsega Pärnus üksinda hakkama saada? Kes sul abiks on?

Kui meil sai selgeks, et abikaasa jääb Soome, siis see oli mulle ka heas mõttes põnev ja hirmutav, aga samas jube äge väljakutse iseendale kui isale. Ja samas ka mängijale. Sa pead ikkagi ju väikese inimese eest hoolitsema ja andma 100 protsenti, et tal oleks kõht täis, riided seljas, turva- ja õnnetunne olemas. Pean tunnistama, et esimene nädal oli raske. Vahepeal tahtis nutt peale tulla. No ei saa, trennid ja asjad… Lapsel ju nii raske, emme-igatsus. Aga nüüd on äge, ta on lasteaiaga harjunud ja olen ise saanud enda rütmi sisse.

Abi ongi siin palju rohkem kui Soomes oli. Seal olimegi põhimõtteliselt ainult kolmekesi. Siin on minu ema, õde ja vend, on sõpru, kelle juures vahepeal käia, selle koha pealt on lahedam. Kui trennid on meil õhtul kell seitse, siis hoiab ema või õde last. Tulen koju, siis lähme otse magama. On äge väljakutse, mulle meeldib!

Soomlannast abikaasa Elinaga on teil sünnipäev ühel ja samal kuupäeval – 19. oktoobril. Tundub, nagu oleks teid tõesti kuskil kõrgemal paari pandud. Kuidas ja millal te üldse kokku juhtusite?

Meil on abikaasaga 19. oktoobril ja tütrel 20. oktoobril sünnipäev. Tal läks 38 minutit üle kesköö, muidu oleks kõigil samal päeval olnud. Meil on mitmeid selliseid numbrilisi asju. Soomes mängisin mina number 11 all, tema samuti. Selliseid asju on veel, mis on kuidagi kõrgemalt poolt kokku läinud.

Kuidas kohtusime? Täiesti juhuse tahtel, see oli 2017. aasta lõpus. Tema teadis mind, kui ma Soomes mängisin. Mina teda ei teadnud üldse. Peale jõule oli meil mängueelne hommikune trenn, mängisime jalgpalli seal ja lõin õhuvõitluses meeskonnakaaslasega pead kokku. Sain sealt väikese paugu, noh väikese… ikka sarv oli otsa ees ja väike peapõrutus oli ka. Ausalt öeldes sellest õhtusest mängust ei mäleta ma midagi. Tema sai teada,  et mul selline asi juhtus, siis ta lihtsalt kirjutas, et kuidas mul on. Kuna ta töötab haiglas, siis lihtsalt tundis huvi. Sealt me kuidagi jäime jutustama ja siis ükskord kutsusin ta välja. Tuli mängu vaatama ja niimoodi me jäime suhtlema ja siis nii ta kuidagi läks. Tema oli sel ajal naiste esiliiga võistkonna treener Kuopios.

Vaatasin, et mullu oli keskmine palk Eestis 1685 eurot ja Soomes 3620. Kui suur on palgavahe võrkpallis, kas samuti üle kahe korra?

See pannakse ikka paika selle põhjal, mis tasemel sa ise oled, mis agent sul on, kuidas suudad rääkida.

Aga sul?

Mina ei kurda, ütlen ausalt.

Aga pere tulevik on teil ikkagi pigem Soomes?

Kui mängisin ühe hooaja vahepeal Selveris, siis abikaasa ütles, et tal poleks mitte midagi Eestis elamise vastu. Aga siis vaatas haiglaõdede palkasid ja ütles: kolm korda väiksem, sorry, aga ei ole mitte midagi teha. Eks selles valdkonnas on praegu täielik kaos, aga nagu sa need palganumbrid välja tõid, siis täpselt nii tegelikult ongi. Tänapäeval ei saa enam öelda ka, et seal on elu kallis. Ma mõtlesin, et tulen Eestisse, siin on kõik odav, aga vaatan… Võta hakklihagi – kurat, see on isegi Eestis kallim! No võib-olla sama, aga nende palkade juures on see ajuvaba.

Klubikarjääris on sul lisaks Eestile ja Soomele ka paar põnevat seiklust mujalt – Türgis ja Tuneesias. Mis on sealt kõige meeldejäävamad mälestused?

Neile vaatan tagasi, kui on vaja meenutada hetki elus, kui asi oli päriselt p****s. Kui tuleb elus raske hetk, siis mõtlen tihti just nendele aegadele. See, et olen siin lapsega kahekesi… see on tegelikult puhas nauding. Olin üksinda Tuneesias kaks ja pool kuud hotellis, millega võrreldes vanglakong – ma olen töötanud kaks suve Kuopio vanglas valvurina – on ka palju muhedam.

Tuneesiast rääkides tulevad mul külmavärinad peale. Pean tänama sõpru, kellega sel ajal suhtlesin. Nad tõenäoliselt ei tea tänaseni, kui olulised nad mulle sel ajal olid. Jah, me jõime õlut ka ja tegime videokõnesid, mängisime pokkerit, aga oluline oli see, et sul oli keegi, kellega rääkida ja vahepeal ka kurta või karjuda ja lüüa asju. See oli ülivajalik. Samamoodi pere, kellega sain suhelda.

Eks see oli seal paras katsumus. Söök, mida sõin, oli külm ja lõpuks ega ma ju ei tea, kas sõin seal kassi- või koeraliha. Pidin sööma lihtsalt. Kukkumine oli kõva. Kuni koroonani oli nii, et ma võinuks Tuneesiasse vabalt tagasigi minna. Elasime siis perega viie tärni hotellis, pesu triigiti ära, söök oli kümme pluss, kõik super. Kui see hotell kinni pandi, siis viidi klubi oma hotelli, seal oli nö spordikompleks. Voodi oli selline, et betoonist ääred ja madrats peale topitud. Kui seda saab madratsiks nimetada… Ühele poole madratsi alla ma vaatasin, teisele poole enam ei julgenud vaadata – äkki tuleb mingi käsi või asi sealt välja… Prussakad ja sipelgad ei häiri mind absoluutselt enam. See oli normaalsus, kui nad ronivad sul öösel põsel. Sooja vett oli, kui oli. Kuskil käia ei tohtinud.

Päris ränk oli see võitlus, et saaks Soome lapse ja pere juurde. Nemad ütlesid: ei, me mängime edasi! Hooaeg jätkub! Euroopa liigad olid kõik juba kinni, aga ei – nemad mängivad edasi. Neil on see inshallah – Allah päästab. Ma ütlesin kohe, et ei mängi, tahan koju ära minna. Mingi hetk ütlesin klubi presidendile konkreetselt: mina tahan nüüd minema minna! Palun orgunnida lennupiletid ja asjad. See ütles: ei, me ei lase sind ära, klubi otsustas, et ei lase. Too hetk, ma helistasin talle, oli mul riidekapp kõrval ja see sai sellise paugu. Johhaidii! See oli murdehetk: kurat, ei lastagi ära! Pass oli ka muidugi nende käes.

Olid nagu pantvangis.

Olingi tegelikult. Õnneks oli peatreener ülinormaalne vana. Eks tema meid sealt lõpuks ära rääkis. Lõpuks öeldi: saad minna, kui tuled pärast tagasi. Ütlesin: muidugi! Lõpuks mängisidki septembris selle hooaja järgi. Ilmselgelt ma tagasi ei läinud ja raha jäi ka sinna. Mul oli lihtsalt eesmärk sealt ära pere juurde saada. See oli ränk aeg.

Kui sain lennupiletid, siis lennujaamas tekkis uus probleem. Mul oli Tunisest esimene lend Pariisi ja sealt edasi Frankfurti. Aga point oli selles, et ma ei tohtinud olla Pariisi lennujaamas kauem kui kümme tundi. Kuid lend Frankfurti läks alles järgmisel hommikul. Andsin registreerimislauas passi, ametnik vaatas mu lennuaegu ja ütles: ei, niimoodi minna ei saa, see jätkulend peab olema kümne tunni jooksul. Siis hakkasid mul pisarad kohe niimoodi automaatselt jooksma. Uskusin juba, et pääsen sealt minema, siis aga öeldi, et ei pääse. Andis passi tagasi.

Õnneks teises letis üks tüdruk nägi, et ma reaalselt nutan seal, ja tuli aitama. Ta ütles, et mingu ja ostku ma kohe uus pilet Pariis – Frankfurt, et lend jääks kümne tunni sisse. Läksin ja otsisin selle pileti hinda vaatamata, et saaks vaid sealt Saksamaale. Sain õnneks ostetud, mul olid piletid, pass, jalutan juba turvaväravate poole ja siis näen, et vestiga vend tuleb. Mõtlen: ära tule mulle lähedale! Muidugi tuli: tule siia! Viidi jälle kuskile taharuumi, ma mõtlesin, et kaua te mind n*****e! Palun vabandust sõnakasutuse pärast. Lõpuks nad lihtsalt katsusid mu läbi ja uurisid koti läbi. Kui sain turvakontrollist läbi ja lennukisse ja see tõusis õhku, siis oli mul: jess – pääsesin lõpuks minema! Helsingisse jõudes ikka voolas neid pisaraid.

Selline seiklus oli Tuneesias. Enne seda Türgi kogemus oli algusest peale… No midagi pole teha – on ikka värdjad! Valetavad näkku ikka niimoodi, et silm ka ei pilgu. Oktoobris läksin, saingi vaid esimese kuu palga ja see oli ka 70 protsenti, ülejäänud ära lõigatud. Küsin siis järgmine kuu: kus raha on? No meil siin pangakontoga mingi jama, vastati. Oma korterit ei saanud, olin soomlasega ühes korteris kolm nädalat. Korteris, mis hallitas… Okei, normaalne, saab hakkama. Lõpuks tuli välja, et klubi pangakonto oligi ära külmutatud, kuna neil olid eelmistest hooaegadest ka suured võlad. Ja treener vahetus selle kahe kuu jooksul kolm korda. Ma ei teagi, mis põhjustel esimene treener, kes oli kõige parem, lahti lasti. Sain siis lõpuks tema korteri, mis oligi üliäge.

Lõpuks tundsin, et mis ma seal passin. Laps sündis ju 20. oktoobril, olime siis Ankaras, see sama esimene treener lubas mind siis paariks päevaks sealt otse koju. Nägin vähemalt lapse ära. Üks kõige hullemaid hetki elus oligi see, kui pidin sealt Soomest siis tagasi Türki minema. Kui ikka enda järel selle ukse kinni panin, siis tuli merd silmadest. Ei tahtnud üldse jätta seda väikest inimest emaga kahekesi sinna, aga oli vaja minna.

See tegigi asja raskemaks, et mul oli väike laps kodus. Motivatsiooni mängida mul oli, aga samas ei saanud ma klubilt selle eest midagi vastu. Oli päris raske, suhtlesin sel ajal Kert Toobaliga, kes on ka selle tee seal Türgis ju läbi teinud.

Me olime seal välismaalastest kolmekesi – mina, rootslane Fredric Gustavsson ja soomlane Elviss Krastiņš. Arutasime agendi Nissega, mis oleks kõige mõistlikum teha: raha ei liigu ja on näha, et lihtsalt valetavad. 19. detsembril oli mäng Olku (Olive Venno – toim) vastu, kes oli siis Galatasarays. Meil tekkis rootslasega plaan ära põgeneda, nii et klubile ei ütle. Soomlane oli sinisilmne, ütles, et tema usub, et saab veel raha. Ilmselgelt tuli tema ka lõpuks ikkagi sealt ära.

Agent soovitas, et ajagu me enne tulemist notaris paberid korda. Pidime lepingu põhjal mingi paberi tegema, et pärast klubil ei oleks midagi ohkida. Käisimegi enne videokoosolekut kõrval teises linnas notari juures. Seal keegi inglise keelt ei räägi, õnneks sattus meie kõrvale inglise keele õpetaja, kes aitas. Jõudsime täpselt minuti pealt koosolekuks tagasi. Tegime õhtul veel mõlemad enam-vähem mängu ka, ütlesin Olkule ka tsau-pakaa, asjad olid meil juba kokku pakitud. Kell kaks öösel läks buss teise linna, kus oli lennujaam. Öösel linnas ikka hiilisime, vaatasime nurga taha, kas on ikka õhk puhas, sest seal on igaühel ju relvad. Me lihtsalt ei usaldanud enam mitte kedagi, parim oligi nii, et mitte keegi ei tea mitte midagi. Tuleb keegi ja paneb sulle tuki oimukohta, siis kus sa enam lähed.

Alles Istanbuli lennujaamas, kui olime turvakontrollist läbi läinud, julgesime saata sõnumi, et me lähme ära. Muidu ju ei tea, võib-olla seal Istanbulis on ka neil mingid käepikendused, kellele öeldakse: võtke need vennad seal maha! See oli nii kreisi lihtsalt, et tekkis foobia. Siis klubi president küsib: aga miks te meile otse ei öelnud? Lollakas oled või?! Vaata, kui palju sa meile valetasid. Läksimegi koju ära ja peale seda tuli üsna kiirelt Tuneesia, kuhu lendasin siis koos perega.

Kas teeksid midagi oma karjääris teisiti, kui saaksid?

Mitte midagi! Olen mõelnud ise ka palju… no teeksin midagi sellist, et leiaksin oma praeguse abikaasa kiiremini. Aga ei – ei muudaks midagi, sest tõenäoliselt ei oleks ma sel juhul temaga kohtunud. Võiks ju rääkida küll, et läheksin varem välismaale mängima ja bla-bla-bla, kuid tegelikult ei muudaks ma midagi, olen väga õnnelik ja rahul kõigega.

Kas Eesti koondisega oled teinud lõpparve?

Ma arvan küll. Äl (koondise peatreener Alar Rikberg – toim) küll kevadel midagi kirjutas. Ta kuidagi lähenes ümber nurga, et mis sina… Ta ei küsinud otse: tule koondisse! Panin siis talle meelega vastu ka samamoodi, et ma ei tea, ma siin Kuopios… Ma ei teagi, mida ta täpselt üritas. Kas see oli katse saada minult mingit konkreetsemat vastust. Kuna ta tuli natuke hämamisega, siis hämasin meelega vastu ka. Oleks ta otse küsinud, siis… Ütlen ausalt: jumal tänatud, et ta ei teinud seda! Siis oleks pidanud väga palju mõtlema. Eks abikaasa oleks tahtnud, et saaksin minna, aga oleksin pannud sellega pere raskesse seisu. Minu viimased aastad koondises olid ju ikka kui välismaal olemine, kuna kodu on meil Soomes. Õnneks ta mind konkreetselt ei kutsunud.

Hetkel tundub küll, et on läbi. Ei näe ka põhjust, miks peaksin koondises olema, meil on noori. Muidugi kui vaatasin EM-i mänge, siis oleks tahtnud seal olla, ehk olnuks must abi kah, aga mis seal ikka – noored peavad karastust saama.

Kui kaua võrkpalli veel mängida soovid?

Esimene plaan oli tulla Pärnusse lõpetama, et see ongi minu viimane hooaeg. Aga enam ma seda ei ütle. Ei tahaks endale piiranguid panna. Kui nii ütleksin avalikult, siis peaksin ka sõna. Hetkel veel ei tahaks, tundub, et jaksan, keha peab vastu.

10 KIIRET KÜSIMUST JA VASTUST

Üks tegevus, milles oled tiimikaaslastest kindlasti parem?

Võrkpall! Paneme poistele vähe pinget peale ja motiveerime.

Kõige parem element võrkpallis?

Planeeriva servi ülevalt vastuvõtt sõrmedega.

Kellele on tänavu kõige magusam blokk ette saada?

Paneme näiteks Kristo Kollo. Esimesel korral veel ei õnnestunud.

Lemmik võrkpallivõistkond väljaspool Eestit?

Olen jälginud Zaksat, kus Gianni (Gheorge Cretu – toim) oli vahepeal treener.

Eesti tippsportlane, kellele elad kaasa?

Ott Tänak.

Suhtes või vaba mees?

Suhtes – abielus.

Lemmiksöök?

Hakklihakaste ja kartulipuder.

Tiimikaaslane, kelle võtaksin kaasa üksikule saarele on…

…Siim Rantanen. Sellega saaks pulli – saarlane!

Kõige tõsisem vigastus?

Pea kukkusin puruks. See oli muidugi väljaspool sporti. No need asjaolud võid ise välja mõelda… See oli 1. oktoober, kas 2003 või 2004. Seal Pärnu hotellis, kus toona mitmed Pärnu mängijad elasid, sai pulli tehtud. Oli natuke liiga palju võetud ja kukkusin vastu seina nurka. Viis minutit jäi surmast puudu. See oli päriselt tõsine: koljuluumurd, ajus verevalumid, kõik jutud.

Kui ma poleks võrkpallur, siis…

Olen seda varem sulle intervjuus öelnud, et oleksin siis surnud või vanglas. Aga… ju ma ikka mingi kaak oleks, ma arvan. Kardan, et kui spordist eemal oleksin olnud, oleksid asjad natuke pahasti.

Autor: Märt Roosna/Pärnu VK 

————————————————————————————————————————

Pärnu Võrkpalliklubi Cronimet liiga järgmised kodumängud: 15.10 Bigbank Tartu, 3.11 Selver/TalTech, 19.11 Barrus Võru VK

Pärnu Võrkpalliklubi mängupiletid, toetuspaketid ja hooajakaardid saad soetada Piletitaskust https://www.piletitasku.ee/et/organizer/1777

Infokast

Andrus Raadik

Sünniaeg: 19. oktoober 1986

Sünnikoht: Pärnu

Pikkus: 197 cm

Kaal: 99 kg

Esimene treener: Johannes Noormägi

Positsioon: nurgaründaja

Klubid: Pärnu VK, Pielavesi Sampo, Savo Volley, Arhavi (Türgi), CSS Sfaxien (Tuneesia), Tallinna Selver, Savo Volley, Pärnu VK.

Suurim sportlik saavutus: Eesti koondisega Gdanski EM-i (2017) 13. koht