Juubelit tähistav Ago Kalde: kahju, et mu treenerikarjäär nii lühikeseks jäi
29. detsembril tähistab oma 75. aasta juubelit teenekas Eesti koondnaiskonna treener ja spordijuht Ago Kalde. “Treenerina oli mu tipphetkeks 1977. aasta noorsoomängudel 4. koha saavutamine,” ütleb Kalde täna.
Läbi ja lõhki Nõmme poisina harrastas Ago lapsepõlves nii jalgpalli, suusatamist kui ka erinevaid jooksu- ja hüppealasid. Võrkpalli juurde jõudis ta suhteliselt hilja, 1961. aastal Tallinna 10. keskkoolis õppides Ivar Andrelleri juhendamisel. “Meil oli üks klassiruum võimlaks ümber tehtud, võrkpalli mängides tegime selliseid kiireid tõsteid, kõrged ei oleks saali ära mahtunud,” muheleb Ago Kalde oma võrkpalluritee algust meenutades.
Juba esimesel aastal tuli sidemängija rolli täitnud Kalde Tallinna noorte meistrivõistlustel hõbemedalile ja esindas ka toonast Lenini rajooni vabariiklikel turniiridel.
Abituriendina jäi Kalde silma Tallinna Dünamot juhendanud Oleg Salundile, kes kutsus andeka noore sidemängija oma võistkonda. “Tulime kohe esimesel aastal Eesti meistrivõistlustel pronksile,” meenutab juubilar oma debüüti täiskasvanutemaailmas.
1969. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi (TPedI) kehalise kasvatuse teaduskonda astudes jätkas ta oma karjääri teiste hulgas koos hilisema Nõukogude Liidu meistri Peeter Sepaga juba oma kodukooli lipu all. Muuhulgas juhendas teda haridustemplis ka kuulus Aino Huimerind, keda Kalde peab siiamaani suurepäraseks ja metoodikat hästi valdavaks treeneriks.
Toona oli TpedI rektoriks tuline võrkpallisõber ja hiljem juba Tartu Riiklikku Ülikooli juhtima asunud Arnold Koop, kes Kalde sõnul olevat mängijatele käsu kätte andnud, et koolile tuleb tuua Eesti meistritiitel või siis karikavõit. Rektori soov täitus, sest samal aastal krooniti Kalde TpedI meeskonna koosseisus Eesti karikavõitjaks.
Ago Kalde kuulus ka Ivan Dratšovi juhitud Tallinna Kalevi meeskonna koosseisu. Kuldsest 1968. aasta Nõukogude Liidu meistritiitlist jäi ta napilt ilma. “Sidemängijana ei suutnud ma üle mängida ei Kalle Kukke ega Piilu Raigi,” ütleb Kalde realistlikult.
Ago Kalde tipphetk mängijana oli 1970. aastal, kui ta tuli Tallinna Kalevi koosseisus Nõukogude Liidu meistriliigas 4. kohale.
1971. aastal alustas ta Ivan Dratšovi toetusel treenerikarjääri Eesti koondnaiskonna ja Tallinna Kalevi ning hiljem ka Flora juhendajana. “Naised olid toona kuidagi unarusse jäetud,” põhjendab ta täna oma otsust. “Lisaks treeeritööle pidin tegelema ka kõiksugu administratiivse tööga, muuhulgas trükkisin kodus ise Flora särkidele peale nimesid ja numbreid.”
7 aastat kestnud treenerikarjäär kulmineerus 1977. aastal Nõukogude Liidu noorsoomängudel saavutatud 4. kohaga. “Pronks oli juba meie oma, aga Ukraina vastu peetud otsustavas kohtumises eduseisul 2:1 ja 11:7 vilistas kohtunik – nagu hiljem selgus, samuti ukrainlane – mängu ära,” on tal käestlibisenud pronkskalast tublisti kahju.
Toona kandsid Kalde tiimis põhiraskust teiste hulgas Marina Kasch, Annu Valge-Karavajeva, Ülle Kama ja Kaja Mets. “Käime selle tiimiga siiamaani aegajalt koos,” on ta oma kasvandike üle silmnähtavalt uhke.
Kalde sõnul on võrkpall andnud talle eelkõige palju häid sõpru. Alles hiljuti käis ta Jekaterinburgis (endises Sverdlovskis) külas oma heal sõbral Nikolai Karpolil, viiekordsel olümpiamedalistide juhendajal, kes veel tänavu istus 82-aastasena 51 hooaega järjest kohaliku Uralotška naiskonna peatreeneritoolil.
Treenerikarjääri lõppedes töötas Kalde pealinnas erinevatel juhtivatel kohtadel, säilitades ikka kontakti spordiga. 1977-84 oli ta Tallinna Kalevi esimees, 1984-89 Tallinna Spordihalli direktor, 1989-2000 Tallinna Linnahalli direktor ning aastast 2004 kuni pensionile jäämiseni eelmisel aastal TTÜ spordiklubi juht.
Kalde sõnul meenub tal nendest aastatest muuhulgas 1987. aastal Tallinnas toimunud kuulus Savvini mälestusturniir võrkpallis, mille finaalmängus Nõukogude Liidu ja USA vahel toetas publik teatavasti maruliselt ameeriklasi. “See oli tõeline laulupidu, järgmisel päeval pidin parteikomitees aru andma, miks oli publik saalis Nõukogude Liidu vastu ja miks mina valedele inimestele pileteid müüsin,” meenutab ta muigvelsui toonast finaali, mille USA võitis. Kalde direktoriaastatesse jäi ka esmakordne kapitaalremont Tallinna Kalevi spordihallis.
Käidud teele tagasi vaadates on Ago Kaldel natuke kahju, et ta treenerikarjäär nõnda lühikeseks jäi. “Olin õppinud Venemaa süsteemist väga palju ja mul olnuks veel võrkpallile palju anda,” sõnab ta, ent tunnistab, et võib oma tööaastatega kuhjaga rahul olla.
Palju õnne ja tervist juubilar Ago Kaldele kogu Eesti võrkpallisõprade nimel!
Eesti Võrkpalli Liit