Hille Remmelkoor 80: võrkpallita oleks mu elu olnud 70% vaesem
6. aprillil tähistab oma 80 aasta juubelit tunnustatud kohtunik-sekretär Hille Remmelkoor.
Juubilar liitus võrkpallitreeningutega Tallinna 7. keskkooli kümnendas klassis õppides. “Ivan Dratšov tuli kooli uusi treenijaid otsima, sügisel läksin trenni ja kevadel osalesin juba esimestel võistlustel,” meenutab Hille Remmelkoor.
11 aastat Eesti koondises ründajana mänginud Hille Remmekoor tuli Tallinna Kalevi naiskonna koosseisus neljal korral Eesti meistriks. Oma parimaks saavutuseks peab ta aga kahel korral Nõukogude Liidu rahvaste spartakiaadil 6. kohale tulekut.
Kohtunik-sekretäri tööd alustas juubilar 1971. aastal, kohe pärast mängijakarjääri lõpetamist. Teda on 30 korral valitud Eesti parimate kohtunik-sekretäride hulka. Veel 2013. aastal nimetati Hille Remmelkoor aasta parimaks kohtunik-sekretäriks.
Enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist jõudis Hille Remmelkoor saada üleliidulise kategooria kohtuniku tiitli. Oma viimase aktiivse töö kohtunikulauas tegi juubilar kümmekond aastat tagasi ühes Eesti meistrivõistluste finaalmängus. “Saalidiktor teatas veel kõigile, et mul on juubel, rahvas plaksutas,” meenutab Hille oma viimast kohtumist ja lisab tagasihoidlikult, et selline tähelepanu tekitas temas isegi veidi piinlikkust.
Rohkem kui pool sajandit võrkpalliga sinapeal olnud Remmelkoori sõnul on teda alati võlunud võrratu pallimänguga kaasnenud õhkkond. “See on olnud eluaegne armastus ,” rõhutab ta ja lisab: “võrkpallita oleks mu elu 70% vaesem olnud.”
Kohtunik-sekretäri tähtsaimateks isikuomadusteks peab juubilar tähelepanelikkust ja täpsust. Ja muidugi võimet reageerida kiiresti ka ettetulevatele ootamatutele olukordadele.
Loeb võrkpalliuudiseid prantsuse keeles
Hille meenutab oma karjääri keerulisemat hetke, mis pani hetkeks käed värisema ning pumpas verre topeltkoguse adrenaliini. “Esimene kohtunik ütles, et see ja see võistkond on paremal pool väljakut ning teine võistkond vasakul pool, aga kui mäng hakkas, siis selgus, et tegelikult oli kõik vastupidi.”
Nii pidigi Hille selles situatsioonis punkte pahupidi protokolli märkima ja see ei olnud sugugi lihtne.
Oma karjääri tipphetkede hulka loeb ta ka lauakohtuniku tööd 1987. aasta Savvini mälestusturniiril, kus mäletatavasti Eesti publik häälekalt Nõukogude Liidu meeskonna vastastele kaasa elas. “Meenub Nõukogude Liidu ja Tšehhi kohtumine, kus saali toodi lausa sõjaväepoisid, et need venelaste poolt plaksutaks.”
Ja ühel Savvini turniiri mängul, kus Hille ka saalidiktori kohuseid täitis, istus ta selja taha üks venelane, kes andis vaikselt juhtnööre, mida rahvale vaja ütelda on. Samuti töötas juubilar saaliteadustajana 1969. aastal Tallinnas peetud juunioride EM-il. “Olen õppinud prantsuse keelt ja sain seal ka seda oskust kasutada.”
Et Hille tütar Ülle on hetkel seotud Soome klubi Salo Viesti taustatööga, siis jälgib ta tähelepanelikult nii põhjanaabrite kui ka kodust tippvõrkpalli. “Vahepeal oli meie meeste koondis ikka väga hea,” jagab ta muljeid ning lisab, et tänu oma prantsuse keele oskusele loeb ta regulaarselt ka erinevaid prantsuse võrkpalliportaale. “Alles hiljuti kirjutati seal kiitvalt Ardo Kreegist ja sellest, et ta poeg käib seal kohalikes trennides.”
Eesti Võrkpalli Liit soovib juubilarile kogu võrkpallipere nimel jätkuvat õnne, jõudu ja tervist!