Hillar Karm: vaade võrkpalli ajalukku läbi eestlaste

Eesti Spordiajaloo Seltsi juhatuse liige, võrkpalliveteran Hillar Karm mõtiskleb pikas loos võrkpalli ajaloo üle läbi Eesti ja meie mängijate.

Võrkpalli sünnipäev on 9. veebruar 1895, kui USA Massachusetitsi osariigi Holyoke Kolledži kehalise kasvatuse õpetaja William Morgan (1870-1942)  tutvustas YMCA (Noorte Meeste Kristliku Ühingu) liikmetele uut pallimängu nimega – mintonette, mida peetakse ajaloo esimeseks võrkpallimänguks. Alguses harrastuseks mõeldud uut mängu mängiti ainult USA YMCA võimlates. Välisilmale tutvustati uut pallimängu YMCA kaudu alles järgmise sajandi teisel kümnendil.

Spordialana jõudis võrkpall Eesti avalikkuse ette 1919. aastal, juba siis, kui Eestis Vabadussõda veel kestis. Noorte Meeste Kristlik Ühing (YMCA) asutas Tallinna Harjuoru võimlas oma osakonna ja oli võtnud võrkpallimängu oma võimlemistundide kavasse.

YMCA pedagoogid tutvustasid rahvale uut pallimängu Tallinnas ja teistes Eesti suuremates linnades. Pärast Tartu Rahulepingu allakirjutamist, veebruaris 1920, tekkis sõjas võidelnud koolipoistel lõpuks jälle võimalus hakata harrastama eakohast sportlikku tegevust ja värskelt loodud omariigis haaras võrkpall välkkiirelt noorte huvi. Juba 1920. aasta kevadel peavad Tartu noored koolidevahelisi ja isegi klassidevahelisi võrkpallivõistlusi.

Peatselt kandus mängu populaarsus ka spordiklubidesse Kalev, Sport, Võitleja, jt. Ka väikelinnade ja külade välisväljakutel käis aktiivne võrkpallimäng. Võrkpall lihtsalt ühendas külarahvast. Suhteliselt lihtsa mänguna ei nõudnud võrklpalli mängijatelt erilisi mängutehnilisi oskusi – igaüks, olenemata vanusest oli võimeline mingil viisil oma rõõmuks ja meeleheaks kaasa lööma.

Esimesed ametlikud Eesti võrkpallimeistrivõistlused toimusid 1925. aastal Tallinnas Kadrioru hallis. Osavõttu avaldas 21 (!) meeskonda ja Eesti esimeseks võrkpallimeistriks tuli Tallinna klubi Sport. Naiskondi oli võistlemas kolm ja võit kuulus Tallinna 1. tütarlaste gümnaasiumi õpilastest koosnevale Flora nimega naiskonnale.

Siinkohal sobib irooniliselt rõhutada, et USA-s, kus võrkpallmäng sündis, toimusid esimesed maa meistrivõistlused alles 1928. aastal ehk siis kolm aastat hiljem, kui väikeses Eestis ja naiste meistrivõistlused algasid alles 1949. aastal.

Uhkustundega võime konstateerida, et 1927. aastal Taanis toimunud YMCA esimestelt ”maailmameistrivõistlustelt” tuli Eesti meeskond koju hõbemedaliga! Eestlaste kurvastuseks kuulus võit seal lätlastele. Eestlased sellega ei leppinud ja veel samal aastal tehti tagantjärgi lätlastele kõva ”kättemaks”.

Et võrkpalli mängutase Eestis oli tõusnud Euroopa tippu, seda kinnitasid ka 1932-1933. aastad. Eriti tähelepanuväärne oli Tallinna Kalevi Euroopa-turnee (1932), kus eestlased lõid Varssavis mõlemas kohtumises Poola koondist 2:0 ja 2:1 ja seejärel oldi Prahas kaks korda 2:0 üle ka paljukiidetud Tšehhi koondisest. Ka Prantsusmaa ja Läti üle oldi paremad.

Eesti võidud põhjustasid välisriikides elavat kõneainet. Tšehhi võrkpallispetsialist Frantisek Stibitz kirjutas oma 1958. aastal ilmunud raamatus: “Eestlaste võit kujunes sensatsiooniliseks: mõlemad kohtumised nad võitsid. Tallinna ”Kalevi” meeskonna viibimine ja esinemine meie maal tekitas võrkpallis täieliku murrangu.” Sellest ajast peale nimetasid tšehhid eestlaste tugevat vindiga ülalt küljelt bumerang-servi ”eesti serviks”, tšehhi keeles “estonske podani”. Sama nimetus ja tehniline selgitus selle servi kohta leidub tänapäevani mitmetes Euroopa riikide võrkpalliõpikuteski.

Aasta hiljem kordas Euroopas umbes sama tulemust Tallinna YMCA meeskond. Eestlaste (Tallinna Kalevi ja YMCA) Euroopa turneede tulemused, tähendasid Eesti võrkpallile suurt tunnustust, mille üle võis õigustatult ainult uhkust tunda. Tollane Eesti Spordileht ennustas, et eestlastele võib võrkpall tulevikus olla ehk sama tähendusega, mis ameeriklastele on pesapall ja jalgpall.

Tolle perioodi Eesti võrkpalli kandepinna kõrgest tasemest räägib fakt, et Euroopa riike vallutanud Tallinna YMCA meeskond kaotas koju jõudmise järel kohe Tartu YMCA meeskonnale ”kuivalt” 0:2.  Selle järel Postimees ei olnud ironiseerimisega kitsi: “Euroopa NMKÜ (YMCA) kaotas võrkpallis Tartule!”

Võrkpalli ei kuulunud olümpiamängude programmi kuni 1964. aasta Tokyo OM-ni. Teise Maailmasõja tõttu Eestist välisriikidesse ümberasunud pagulased-võrkpallurid ei olnud nõus oma kodumaal omandatud võrkpallimängu oskusi ja teadmisi niisama ”tuulde minna laskmisega”.

Mitmetes riikides nagu nagu Rootsis, Austraalias, Inglismaal ja Kanadas oli võrkpall võistlusspordina olnud peaaegu tundmatu spordiala. Nüüd küpses võimalus teadvustada võrkpalli kaudu nendes riikides võrkpalli kaudu Eesti nime.

USAs, kus võrkpall oli sündinud, suhtuti kuni 50ndate aastateni võrkpalli kui harrastussporti. Teadaolevalt loodi USA-s esimene Eesti võrkpallimeeskond ”Estonia” nime all 1950. aastal Los Angeleses.

Põhja-Ameerika mandri teise suure riigi Kanada võrkpallil arengule avaldas eestlaste tulemine tohutu suurt positiivset mõju. Me võime uhkustundega väita, et eestlased aitasid Kanadas valada seda vundamenti, millele tugineb tänapäeva Kanada võrkpall. Siinkohal tuleb esile tõsta ka eesti võrkpallinaiste saavutusi. 11 aasta vältel (1954-65) võitsid eesti naised 10 korda järjest  Kanada meistritiitli.

Kanada naiste võrkpallikoondise uhkuseks kerkis 70-ndate lõpus Torontost pärit eestlanna Kai Heinar. Juba juuniorieas kutsuti Kai Heinar Kanada  juunioride koondisse mängima, mille koosseisus ta osales  maailma meistrivõistlustel Brasiilias. Kanada täiskasvanute koondise ridades tegi Kai Heinar kaasa Aasia ja Euroopa turneel ning mängis Kanada koondises kaasa ka 1978. aastal N Liidus toimunud MM-finaalturniiri mängudel. Teadaolevalt on Kai Heinar ainus eestisoost naisvõrkpallur, kes on saalivõrkpallis võistelnud MM-i finaalturniiril.

1980. aastal, samal ajal kui Moskvas toimusid Olümpiamängud korraldati Kanadas Torontos nn ”Free Olympics” mängud, nii-öelda ikestatud rahvaste võistkondadele. Nende mängude eesmärgiks oli juhtida avalikkuse tähelepanu nendele rahvastele, kel N Liidu okupatsioonist saadik polnud võimalik olnud oma riigi lipu all olümpiamängudest osavõtta. Nendel ”Free Olympics” mängudel saatis edu Kanada eestlaste Estonia meeskonda, kes võitis nendelt mängudelt pronksmedalid.

Ajalukku tagasi vaadates võime öelda, et eestlastel on indu võrkpalli mängimiseks jätkunud kogu aeg ja seda ”võrkpallipõldu”  on edukalt haritud juba üle saja aasta. Praegu võime kinnitada, et seda on tehtud väga hästi ja edukalt.

Killukesi kodusest võrkpallist

Ivan Dratšov on jäänud meie võrkpalliajalukku päikesesära ja kuldsete tähtedega.

Viiekümnendatel aastatel jõudis Eesti naiste koondis peatreener Ivan Dratšovi juhtimisel  kuuel korral üleliidulistel turniiridel N Liidu tippnaiskondade „kandadele“. 1952. aastal Ametiühingute NL-i üleliidulisel meistrivõistlusel tuli Kalevi naiskond hõbemedalile.

Selle perioodi parimaks Eesti naisvõrkpalluriks tuleb pidada Aino Huimerinda (22.11.1928 – 20.06.2014).

Aastail 1951-1956 kuulus Aino Huimerind N Liidu koondisse ja tuli 1955 Euroopa meistrivõistlustel hõbemedalile. Kahel korral (1953 ja 1955) osales Aino Huimerind  N Liidu koondisega Ülemaailmsetel noorsoo- ja üliõpilasfestivalidel (neid võistlusi loeti MM-ga võrdseks) ja tuli mõlemalt võistluselt koju kuldmedaliga. 14 aastat (1951-1964) kuulus ta Eesti koondise põhikoosseisu. 32 aastat töötas Aino Huimerind võrkpallitreenerina Tartu ja Tallinna ülikoolides ja Tallinna Spordi-internaatkoolis. Eestikeelse esimese võrkpalliõpiku autoriks on samuti Aino Huimerind.

Umbes veerand sajandit hiljem kerkis Eesti naiste hulgast esile taas väljapaistev võrkpallur Anu Karavajeva (21.09.1958), kes on tippu kuulunud nii mängijana kui treenerina.  

Leningradi Spartaki naiskonna ründajana võitis meistersportlane Anu Karavajeva (1981) Euroopa klubide karikavõistlustel hõbemedali ja valiti  ühtlasi MVP-ks. Kahel korral (1978 ja 1979) aitas ta Leningradi Spartaki NSV Liidu karikavõitjaks ja ühe korra (1980) N Liidu meistrivõistlustel hõbemedalile. Peateenerina on ta juhendanud Eesti rahvusnaiskonda (1993-1999)  ja treenerina on tema hoolealused võitnud kuldmedaleid mitmetelt  Eesti meistrivõistlustelt. 2019. aastal pälvis Karavajeva Eesti Olümpiakomitee (EOK) teenetemärgi suure panuse eest Eesti olümpia- ja spordiliikumise arendamisel.

1963. aastal määrati Ivan Dratšov Tallinna Kalevi ja Eesti koondmeeskonna peatreeneriks.

Enne Tokyo olümpiamänge harjutas N Liidu meeste võrkpallikoondis Eestis ja pidas Viljandis treeningkohtumise Eesti meeskonnaga. Eestlased mängivad olümpiakulla peapretendendi vastu Peet Raigi eestvedamisel ennastületavalt. Mäng on tasavägine ja viiendas geimis seisul 13:13 astub N Liidu koondise peatreener Juri Kleštšov kohtunikupuki juurde ja sisistas vilemehele: ”See siin on olümpiakoondis, saate aru – me ei või kaotada!”  Nii lähevadki mängu kaks viimast punkti N Liidu koondisele, kes tulebki hiljem Tokyost koju olümpiakuldmedaliga.

 Tallinna TSIK-i kuldne ”kuraditosin”.

Imetlust väärivad 1967. aastal moodustatud Tallinna Spordiinternaatkooli (TSIK) võrkpallimeeskonna  saavutused. Kooli füüsika- ja matemaatikaõpetaja Raimund Pundi juhendamisel võitis Eesti noortemeeskond 13 aasta (1968-1981) jooksul 15 NL-i tippvõistluste medalit, kusjuures viis neist olid kuldsed!

Võib ilma kahtluseta öelda, et 1970-ndate keskpaigas võis Raimund Pundit pidada ilma kahtluseta N Liidu ja miks mitte ka maailma üheks paremaks noortetreeneriks. Lausa uskumatu, kuid ometi tõsi! Hooajal 1968-69 mängis TSIK-i meeskond ühtekokku 92 mängu ja võitis need kõik! Sealjuures osaleti ka Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel.

NL-i toonase edukaima noortetreeneri Raimund Pundi võiduretsept oli lihtne: „Mitte eksida! Tuleb  teha paremini kui vastane, tuleb mängida nii, et vastane eksiks“. Huvitav on teada, et Eesti koolipoisid tulid 1968. aastal NL-i meistriks mõni kuu varem kui täismeeste Kalev.

Võitu Eesti noortemeeskonna üle peeti tol perioodil auasjaks. Näiteks 1981. aasta üleliidulisel koolinoorte spartakiaadil Kaunases alagrupimängus Eestit (3 : 1) võitnud Moskva koondise hallipäine treener Ilja Rohman hüppas ja karjus rõõmust: „Me võitsime Eestit! Poisid, te võitsite Eestit, millest unistasite kaks aastat!“

Treener Raimund Pundi hoolealustest TSIK-i aastail tulid NL-i koondises juunioride maailmameistriks Jüri Rohilaid (1977) ja Aare Salumaa (1981), Euroopa juunioride meistriks Uno Tiit (1969), Viljar Loor (1971, 1973), Avo Tasane (1971 – oli NL koondise põhisidemängija, tema maast lahtihüppevõime oli 120 cm), Andres Karu (1975) ja Jaanus Lillepuu (1982). Hiljem, täisealisena  tulid NL-i koondisega  Euroopa meistriks Viljar Loor (1975, 1977, 1979, 1981, 1983) ja Jaanus Lillepuu (1987) ning   Viljar Loor lisaks ka maailmameistriks (1978 ja 1982) ning olümpiavõitjaks (1980).

Viljar Loori imeline mäng

Midagi täiesti erakordset on korda saatnud Tartus võrkpallimängu alustanud Viljar Loor. Tõsi, ehk on siin oma osa ka geenidel, sest ka Viljari isa Valdur Loor oli hea võrkpallimängija, hilisem üleliidulise kategooria kohtunik.

See juhtus 1978. aasta MM-il Roomas, kus MM-i direktoraadi poolt valiti turniiri sümboolsesse koondisse NL-i mängija eestlane Viljar Loor. Alagrupimängus Itaaliaga, kes tuli hiljem NL-i järel MM-i hõbemedalile, tegi Viljar Loor lausa imet – ta ei eksinud mitte ainsatki korda mitte üheski mänguelemendis – ei pallingul, servi vastuvõtul, kaitsemängus ega blokis ja rünnakul lõi Loor maha peaaegu kõik talle tõstetud pallid.

 Ja seda kõike tegi ta mitte mingisuguse autsaideri vaid MM-i teise võistkonna vastu mängides. Võistlusi jälginud NL-i teadusgrupi vaatlejad ei olnud varem mitte kunagi midagi niisugust oma elus veel näinud!

Tol ajal teatavasti ei olnud sellist mängijate spetsialiseerumist nagu praegu (nurga-, tempo- ja diagonaalründajad), vaid mängijad pidid  väljakul oskama sooritada kõiki mängutehnilisi elemente, vaid sidemängijaks oli eraldi kindel mees.

Eesti tituleerituima võrkpalluri Viljar Loori (1.10.1953 – 22.03.2011) 15 aasta pikkune auhinnariiul on rohkem kui aukartustäratav, sellele ei ole Eestis mitte kellelgi midagi samaväärset kõrvale panna. Vaadake ja imestage ise, mida suutis ühe eesti mehega teha eelmise sajandi üheks parimaks treeneriks tunnistatud Vjatšeslav Platonov:

1980 – OM kuld (Moskva);

1978 ja 1982 – maailammeister (N Liidu koondises);

1975, 1977, 1979, 1981, 1983 – Euroopa meister (N Liidu koondises);

1977,1981 – maailmakarikas (N Liidu koondises);

1975, 1977, 1982, 1983 – Euroopa meistrite karikasvõitja (AKSK);

1971, 1973 – Euroopa juunioride meister (N Liidu koondises);

1975, 1976, 1979, 1983 – N Liidu  meister (AKSK);

1974, 1985, 1986 – Eesti meister.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Viljar Loor oli planeedi Maa ajaloo suurim võrkpallistaar.

Ootamatute ebameeldivate üllatuste eest polnud kaitstud ka selline imemees nagu Viljar Loor. Moskva olümpiamängudel avakohtumise järel lõi Looril jälle välja vana seljavalu ja niitis mehe voodisse. N Liidu koondise peatreener Vjatšeslav Platonov, suur alternatiivmeditsiinisse uskuja, kutsus kiiresti kohale ravitseja-mehe, kes eestlase selga mingi elektrilise aparaadiga ”töötlema” asus. Loor, kes polnud kunagi ”imemehi” tõsiselt võtnud, pidi seansi lõppemise järel tunnistama imet – pööra, kuidas tahad, aga selg valus ei ole. Ja järgmisel päeval, pärast teist sellist ”raviseanssi” oli Loor taas võistluskõlbulik.

Kalev mängis nagu juut

Ivan Dratšovi treeneritöö tähetund saabus 29. augustil 1968, kui Tallinna ”Kalev” alistas Moskvas AKSK meeskonna ja kalevlased krooniti N Liidu võrkpallimeistriteks.

See oli suursaavutus, millele võrdset ei ole eesti võrkpalluritel olnud varem ega pole ka kuni tänapäevani tulnud.

Eesti rahvast haaras seejärel täielik eufooria. Meie rahva tahte ja soovide väljendajaks oli saanud võrkpallimeeskond, kelle ennastsalgav ja võitluslik mäng mäng pani rõkkama tribüünid. Võistkond, kes ühendas meid tihedamalt üksteisega, muutis tugevamaks meie rahva eneseteadvuse ja kujunes spordi tähendust ületavaks rahvusliku uhkuse ja rõõmu väljenduseks.

On tähelepanuväärne, et teel meistrimedaliteni võitis ”Kalevi” meeskond kaheksa kuud kestnud hooajal viimased 14 mängu järjest, kusjuures need kõik olid ju N Liidu parimad meeskonnad.

Sama, 1968. aasta N Liidu võrkpallimeistrivõistluste kohta on esitatud huvitav küsimus Valeri Maksimovi raamatus ”Võrkpalli lugemik”: “Kuidas on võimalik, et aastal, mil NSV Liidu võrkpallimeeskond tuleb teist korda olümpiavõitjaks, mängib Tallinna Kalevi meeskond end olümpiavõitjamaa meistriks?”

Kauaaegne N Liidu koondise peatreener Vjatšeslav Platonov ütles Ivan Dratšovi iseloomustamiseks: „Ta oli mõtlev, analüüsiv treener, suur asjatundja, kes oskas valida ja kujundada oma meeskonnale sobiva mängutaktika, sõltuvalt nendest mängijatest, keda ta juhendas ja milline potentsiaal nendes  meestes peitus. Kalev mängis nagu juut – ise mängis, aga teistel ei lasknud mängida“.

Nende pool sajandit tagasi öeldud sõnadest oleks palju õppida ka meie tänastel treeneritel.

Ivan Dratšov ei talunud primitiivsevõitu, suuresti vaid jõule rajanevat võrkpalli. Ta lõi intellektuaalse võrkpallimeeskonna, kus selle aju  moodustasid sellised „jumala armust“ mängumehed, vasakukäelised Peet Raig (Kalevi meeskonna kapten) ja Henn Karits ning võistkonna üks tugitalasid, sidemängija Kalle Kukk. Viimane on humoorikalt öelnud, et tavaliselt võitsid vastased ikka soojenduse, meie aga hiljem mängu.

Kui Tallinna Kalev 1968. aastal NL-i meistriks krooniti oli meeskona tegevuse  motoks – esimene üles, mis tähendas rünnakut esimeselt tõstelt, kombinatsioonide sooritamise kiirust ja pettelööke. Sellise mängutaktika aluseks oli ideaalne pallingu vastuvõtt ja palli täpne suunamine võrgu äärde sidemängijale. Selline taktika võimaldas Kalevi meeskonnal loominguliselt ja ebastandardselt rünnata ning oma mängu vastasele peale suruda ja mäng võita.

Ivan Dratšovi uuenduste tõttu ei suutnud vastasvõistkondade treenerid sageli aru saada Kalevi mängu ülesehitusest – eestlastel olid nagu rünnakud ja ei olnud ka, aga pall leidis ikka tee vastase väljakupoole  põrandale. Mitte ainult vastased, vaid sageli ka kalevlased ise ei teadnud, milliseks kujuneb rünnaku jätk, sest meeskonna tegutsemise aluseks oli improvisatsiooniline kiire mäng.

Tempomuutused, vastast eksitavad liikumised, pettelöögid, õigeaegselt ja oskuslikult ajastatud blokk, planeerivad ja efektiivsed pallingud – need olid Dratšovi-aegse Kalevi pearelvad edu saavutamisel. Loomulikult oli kõige selle eeltingimuseks pallingu hea vastuvõtt ja palli täpne suunamine sidemängijale (esimene üles),  ilma milleta ei oleks olnud võimalik mittemingisuguseisd kombinatsioone teoks teha.

Raimund Pundi, Ivan Dratšov ja Vjatšeslav Platonov olid  treenerid, keda Eesti võrkpall mäletab ja austab igavesti ning kes tõstsid Eestimaa võrkpallimehed kilbile.

Spordialana on võrkpall püsinud meie eesti inimeste kultuuris tähtsal kohal ja seda nii välisriikides üle maailma, kui kodu-Eestis. Võrkpalli armastavad eesti inimesed on võistlemise ja võistluste organiseerimistegevuse kaudu rikastanud mitmete riikide võrkpalliprogramme  ja selliselt toonud oma rahvale au ja kuulsust, mille üle võime vaid siiralt uhkust tunda.

Loo kirjutamise juures olen kasutanud abimaterjale: ”Eesti Elu”, nr.24, 2017 ja Valeri Maksimovi ”Võrkpallilugemik”, 2009.