Henn Karits, 80: võrkpall on olnud oluline osa minu elust

14. veebruaril tähistab 80 aasta juubelit kuldse Kalev 68 võrkpallimeeskonna alustala Henn Karits.

Kadriorust pärit Henn Karits kasvas üles tõelises Pal-tänava poiste vaimus, kus terve toonane Kunderi uulits oli tõeline noorukite mängu- ja trennimaa. „Lõime Kunderi poistega lausa oma spordiklubi, korjasime rahad kokku ja ostsime pallid, kuulid ja isegi oma võimlemiskangi,“ meenutab juubilar täna ja tunnistab, et just üle võimlemiskangi toimusid ka tema esimesed kokkupuuted võrkpalliga.

Tõsisemalt liikus Karits võrkpalli suunas Tallinna 21. keskkoolis õppides, kui kehalise kasvatuse õpetaja, kunagine poksija Bernhard Lillemägi pani püsti lisaks poksiringile ka võrkpallitrenni. Ja nooruke Henn oli mõlema ala tulihingeline harrastaja – oma isa, eestiaegse vabariigi tuntud poksija Nigul Karitsa, jälgedes võlus poks teda jäägitult, ent järjest sagedamini hakkas kaalukauss kalduma võrkpalli suunas.

Võrkpalliarmastusele lisas leili veel hilisem tuntud treener Raimund Pundi, kes oli toona 21. keskkoolis füüsika ja matemaatika õpetaja ning korjas andekamaid poisse ka enda võrkpallitrennidesse. 13-aastasena mängis tänane juubilar juba Pundi juhendamisel vabariiklikul 6 linna turniiril.

Et Pundi oli paralleelselt ka Tallinna Pedagoogilise Instituudi meeskonna juhendajaks, hakkas Karits üha sagedamini treenima koos instituudi tundengitega. “Vahepeal tulin otse Lasnamäelt poksitrennist punaseks löödud ninaga Pedasse trenni.”

Tahtis saada arhitektiks

Karitsa areng võrkpallurina oli muljetavaldav ja juba 1958. aastal osales ta juba Eesti noortekoondisega Tbilisis spartakiaadil. Pärast keskkooli lõppu viis tulevane tippvõrkpallur ellu oma ammuse unistuse – astus õppima Eesti Riiklikusse Kunstiinstituuti (ERKI) arhitektuuri. Koolikaaslasteks teiste hulgas võrkpallisõbrad skulptor Matti Varik ja kunstnik Jüri Arrak. Samal ajal liitusid nii Karits kui ka võitluskaaslane Kalle Kukk Tallinna Kalevile trennidega, mida juhtis legendaarne Ivan Dratšov.

Kui tuli sõjaväkke mineku aeg selgus, et ainsana päästab tudengeid Vene kroonust Tallinna Polütehniline Instituut. Toonase võrkpallijuhi Raimund Penu kaasabil viis Karits ruttu paberid TPI ehitusteaduskonda. Ja kuigi Karits ise lootis, et pärast armeest pääsemiseks tehtud jänesehaaki pääseb ta ERKI-sse tagasi, tegi elu oma korrektuurid ja ta jätkas TPI-s kooli lõpetamiseni.

Tallinna Kalevis oli parajasti käsil põlvkondade vahetus, vanadest olijatest oli veel rivis Arnold Trummer, Stanislav Dilaktorski ning Kalju Eluri, ent noorte ja vihaste meeste plejaad oli tormihoiatuse andnud.

Lisaks Karitsale ja Kukele tulid Kalevisse Saaremaalt vennad Uljased, Peeter Sepp ning Tartu Ülikoolist Peet Raig. “Vanja korjas üle Eesti kokku kõik universaalsed mängijad, meil kujunes välja suhteliselt samasugune nägemus võrkpallist, panime käima tõelise tulevägi,” sõnab Karits.

Tipphetkeks Nõukogude Liidu meistritiitel

1966. aastal tõusis uuenenud Tallinna Kalev Nõukogude Liidu meistriliigasse. “Esiliiga ülekaalukas võit andis meile ensekindluse, et meistriliigast me välja ei kuku, vaid teeme ka seal suuri tegusid,” meenutab ta.

Ja kuldsete tähtedega võrkpalli ajalukku raiutud 1968. aasta tipnes Nõukogude Liidu meistritiitliga. Tõsi, enne hooaega oli õhus ärevust, sest Jaapanist Tallinna poole teele pandud uhiuued Mikasa pallid kukkusid Leningradi kandis laevast tormiga merre ja eestlased pidid edasi harjutama Ungari Artexitega. Muide, merrekukkunud pallid hulpisid Karitsa sõnul välja Eesti randadesse ja väidetavalt sai rannarahvas 60- aastate lõpul kolhoosipidudel juba Mikasadega võrkpalli mängida.

Hooaeg kulmineerus Moskvas peetud viimasel etapil, kui Kalev alistas üksteise järel nii kohaliku Dünamo, Buravestniku kui ka AKSK.

Karitsa sõnul tiivustas meeskonda rahvusliku eneseteadvuse tõus – Tšehhoslovakkia pealinnas toimusid samal ajal Praha kevade sündmused tankid olid tänavatel ning karitsa sõnul andis uue ärkamisaja tunne neilegi jõudu unistusi ellu viia. “Tunnet, et kaotame, ei olnud,” ütleb ta.

Kolonel Karits – Eesti piirivalve taastaja

Henn Karitsa tippvõrkpalluri karjäär jäi suhteliselt lühikeseks, aastal 1971., pärast Nõukogude Liidu kõrgliigas saavutatud 4. kohta riputas ta mängutossud varna. Teda ja Raigi saadeti Kalevist pidulikult minema.

Pereinimesena ei jaksanud ta enam mööda Nõukogude Liitu ringi reisida ja asus tööle EKE projekti peakonstrukorina. Vahepeal maitses ta ka TPI-s treenerileiba ning juhendas 90-nendate alguses Soomes kolmanda liiga klubi Kiuruvesi Jännet.

“Võrkpall on olnud oluline osa minu elust, kus võistkond on justkui sinu pere,” sõnab ta. Kalev 68 võistkond on ere näide sellest, kuidas tiim hoiab ühte ka pärast mängijakarjääri lõppu. Käidud on nii veteranide MM-idel, kus Karits koos Kukega ka rannavolles maailmameistriteks krooniti ja võrkpalli toksitakse – vähemalt saalis käiakse – siiamaani. Hoolimata aegajalt kimbutavatest tervisemuredest.

„See on eluviis.“

Võrkpall on Karitsale ta enda sõnul andnud ka vaimse ja füüsilise tervise, õpetanud otsustavust ja reakstioonikiirust. “Võrkpallis pead murdosa sekundi vältel otsustama, mis palliga edasi teha,” toob ta näite.

Laulva revolutsiooni päevil oli Henn Karits üks Balti keti initsiaatoritest ja aastast 1991. asus ta piirivalves Eesti piiri taastama. Koloneli auastmeni välja jõudnud Karitsat võib pidada omamoodi taasiseseisvunud vabariigi esivõitlejateks. Ta on saanud presidendilt 1998. aastal ka Kotkaristi Hõberisti.

Eesti Võrkpalli Liit soovib juubilarile kogu võrkpallipere nimel jätkuvat õnne, jõudu ja tervist!