Andrei Ojamets 60: Pärnu võrkpalli edukas suursaadik jätkab teekonda uute võitude suunas
6. juulil tähistab 60 aasta juubelit tunnustatud treener Andrei Ojamets, kodulinna Pärnu patrioot, kelle käe all jõudis Eesti naiste rahvuskoondis 2019. aastal esmakordselt EM-finaalturniirile.
Pärnust pärit Andrei Ojamets jõudis spordi juurde poisipõlves õues palju liikudes. Viiendas klassis proovis ta korra ka maadlustreeninguid, aga see ala ei sobinud temale. Venekeelses 7. 8-klassilises koolis õppinud Ojamets jäi treener Helju Sutile silma koolide vaheliselt võrkpalliturniirilt. “Helju kutsus mind koos kümne teise vene poisiga – teiste seas ka näiteks Oleg Lazarev – oma treeningule,” kõneleb juubilar.
Kuuenda klassi lõpus läks noor võrkpallurihakatis juba suvelaagrisse ja sügisel võttis Helju Suti poistegrupi üle Johannes Noormägi. Esimesed sammud võrkpalliteel olid astutud. “Pärnu oli noorteklassis alati medalil, Võrule me vastu ei saanud, pigem konkureerisime Tartuga teise-kolmanda koha pärast,” ütleb ta ja lisab: “mingi staar ma väljakul ei olnud.”
Kuigi treener Raimund Pundi kutsus Ojametsa korra ka Tallinnasse TSIK-i õppima, otsustas südi pärnakas ikkagi koduse hariduse kasuks.
Provintsilinnast metropoli treeneriks õppima
Pärast Pärnu 3. keskkooli lõpetamist pääses Andrei Ojamets tudeerima maineka Lesgafti nimelise kehakultuuriinstituudi treeneri erialale. “Ema leidis mingist lehest selle kooli kuulutuse,” meenutab ta elumuutnud juhuslikku infokildu.
Väikesest Eesti provintsilinnast metropoli spordimekasse pääs oli suur üllatus paljude tuttavate jaoks. “Parajasti oli Vändras laager, läksin sinna ja ütlesin Johannes Noormäele, et sain Leningradi kehakultuuri instituuti sisse, aga ta ei uskunud.”
Ojamets oli sattunud kooli, kus õppisid hilisemad maailmameistrid, olümpiavõitjad ja tipptreenerid üle kogu suure Nõukogude Liidu. Näiteks hilisem ujumise olümpiavõitja Ivar Stukolkin elas ühiselamus Andrei Ojametsa vastas toas.
Nimekad olid ka õppejõud. “Legendaarne koondise peatreener Vjatšeslav Platonov õpetas meile taktikat ja kombinatsioone, mul on siiamaani kusagil terved kaustikud neid jooniseid täis,” ütleb ta.
Lesgafti-kooli diplomitööks tegi Andrei Ojamets terve hooaja vältel statistikat – ikka pastakaga paberile plusse ja miinuseid märkides – Leningradi TTU võrkpallinaiskonnale, kus toona mängis teiste hulgas ka eestlanna Anu Karavajeva.
Kutse Kalevisse oli lotovõit
Peale kõrgkooli lõpetamist ähvardas Ojametsa suunamine kas kuhugi Murmanskisse või Karjalasse, aga ta sai kokkuleppele Pärnu spordikooli juhtkonnaga, et noor spetsialist kutsutakse otse kodulinna tagasi.
Aasta oli 1984 ja Andrei Ojametsast sai Pärnu spordikooli värske treener. “Eks mind visati kohe vette, kui Juhan Noormägi läks suveks Inglismaale õe juurde ja mina pidid Põltsamaal korraga kahele grupile laagri läbi viima – 4 trenni päevas, aga sain hakkama.”
Sõjaväeteenistuse läbis Ojamets Riias kohaliku spordilembese majori abilisena staabis paberitööd tehes ning õhtuti Läti juhtivate võrkpallitreenerite Oleg Antropovi ja Jurijs Deveikuse käe all Riia Radiotehnikise – toonase tippvõistkonna – järelkasvutreeningutel osaledes.
Teiste seas olid treeningkaaslasteks ka hilisemad tippmängijad Valts Mihelsons, Aivis Eida ja Konstantin Ušakov. Sõjaväest tagasi kodulinna naastes alustas juubilar tööd Pärnu tütarlastega, kellest paljud jõudsid hiljem välja vabariigi tippu.
Sealsamas Pärnus leidis 1987. aastal aset Ojametsa jaoks oluline kohtumine, kui toonane Eesti meeste koondise ja Tallinna Kalevi peatreener Laimons Raudsepp kutsus ta enda abiliseks. “Tõnu Jago oli ära läinud ja hiljem kuulsin, et Pärnus laagris olnud Leningradi Avtomobilisti peatreener Zinovi Tšornõi oli Raudsepale soovitanud tema asemele mind,” kõneleb ta.
“See oli lotovõit,” hindab ta Eesti tippvõrkpalli supikatla äärde pääsemist. “Õnneks oli mul julgust see pakkumine vastu võtta.”
“Hull aeg oli”
Nõukogude Liidu lagunemise järel, kui enamus Eesti võrkpallureid ja treenereid Soome läksid, jäi Ojamets kodukoha patrioodina Pärnusse. “Kes mind ikka Soomes teadis,” tõdeb ta täna.
Pärnu võrkpall vajas aga nooruslikku raputust. Kohalikus meistriliigas mänginud Pärnu KEK-i meeskond kippus lagunema ja Ojamets otsustas lekkivale paadile punni ette panna. “Pikaaegne KEK-i treener Aivo Käbin oli loobumas ja järele oli jäänud vaid kuus mängijat.”
Ojamets võttis mängiva treenerina uue väljakutse vastu ja võistkond võitis juba esimesel kahel aastal Eesti meistritiitli. Algas tegus periood täiskasvanute võrkpalli edendamisel Pärnus, kus Ojamets treenis korraga nii mees- kui ka naiskonda.
“Hull aeg oli,” õhkab ta ja illustreerib toonast olukorda näitega, kui pärast meeste mängu Viljandis ootas teda spordisaali ukse ees ESS-i – toonase Pärnu võrkpalli suurtoetaja – auto, mis kihutas tagasi kuurortlinna, et jõuaksin naiste mängule. “Pool tundi enne kohtumist saabusingi Rabahalli,” muheleb ta nüüd.
Toonased aastad tõid Ojametsa juhtimisel Pärnu võistkondadele kulda ja karda – 1997-99 võitis naiskond kolmel korral Eesti meistritiitli ja lähedal oli ka teeneka Vinni treeneri Ivan Dratšovi-stiilis kuldne duubel. “1998. aastal said Pärnu naised kulla ja mehed hõbeda – vaid Dratšov on saavutanud samal hooajal kullad mõlemas arvestuses.”
Veelgi võimsam tõuge Pärnu meeste võrkpallile tuli 1999. aastal, kui kohalike noorte kuldne põlvkond – Meresaar, Pajusalu, Nõmmsalu, Esna, Õuekallas, Vesik pluss Kert Toobal, kogenud Avo Keel ja paar lätlast jõudsid 2003/04 hooajal välja kuni Euroopa Meistrite liigani.
Pärnusse tuli treeneriks soomlane Pasi Rautio ja Ojamets liikus klubi taustajõudude hulka. Muuhulgas oli ta Meistrite liigas ESS Pärnu tehniline direktor, külastades nii Moskvat, Toursi kui ka Friedrichshafenit.
Kui “legendaare Pärnu,” nagu Andrei täna ise ütleb, laiali läks, jätkus töö taas noorenenud meeskonna ja naiskonnaga kuni 2013. aastani, kui ta kutsuti Tartusse Pere Leiva peatreeneriks.
Järgnevad aastad panid aluse Ojametsa sümpaatiale Taaralinna võrkpalli osas. “Tartu on hästiorganiseeritud klubi, kõik, mis seal lubatakse, tehakse ka ära. Ja ka sealsed fännid on väga ägedad.”
Viis naiskonna esmakordselt EM-i finaalturniirile
2016. aastal algas Ojametsal uus etapp Eesti rahvusnaiskonna peatreenerina, mis kulmineerus 2019. aastal esmakordselt EM-i finaalturniirile pääsemisega. “See saavutus tundus uskumatuna. Mul oli sportlik huvi see naiskond mängima saada, sest paljud ütlesid toona, et eesti tüdrukud ei ole võimelised tippvõrkpallis läbi lööma – tahtsin tõestada vastupidist.”
“Mul vedas mängijatega ja treeneritiimiga – õnne peab üldse spordis olema.” EM-ile pääsu võtmemänguks peab Ojamets siiamaani Tallinnas 3:2 Tšehhi koondise alistamist. “Siis käis nõks läbi, et suudame väga hästi mängida.”
Paljude jaoks oli üllatav, et pärast edukat EM-i tsüklit Ojamets enam treeneripingile ei istunud. “Tagantjärgi öeldes on mul lausa hea meel, et see nii läks – kui sinult midagi ei oodata, on lihtne töötada, aga kui EM-ile pääs muutub juba kohustuseks, siis sellega oleks keeruline olnud hakkama saada.”
Tänavune Eesti naiskonna Hõbeliiga võit soojendab Ojametsa südant, ent kogenud juhendajana manitseb ta liigsetesse eufooriapilvedesse tõusmast. “Me ei ole ju saanud mängida tõeliste Euroopa tippudega – Hollandi, Sloveenia, Horvaatiaga,” tõmbab ta hoogu tagasi.
2020. aastast kuni tänase kevadeni töötas Ojamets Audenteses tütarlaste treenerina. “Olid huvitavad aastad, oli palju andekaid mängijaid, kellest paljud on ka tänases koondiseringis.”
Kirsiks tordil oli Ojametsa jaoks möödunud hooaja Audentes/Noortekoondise poolt võidetud Eesti meistrivõistluste pronksmedalid. “Noortega on varem suutnud medalile tulla vaid mu hea sõber Andres Skuin. Kummardus mängijatele, kes õppimise kõrvalt jaksasid veel edukalt mängida.”
Neljal korral valitud parimate kohtunike hulka
Alates järgmisest hooajast alustab juubilar taas Tartu esindusnaiskonna treenimist. “Seal on süsteem kenasti paigas, Tartust on mul vaid positiivsed kogemused,” sõnab ta.
Vaadates tagasi oma senisele treenerikarjäärile, meenuvad Ojametsale säravaimate pärlitena mõned mängud ja saavutused. Kõigepealt 1993. aastal Türgis toimunud Spring Cupil meeste koondise eesotsas võit toona maailma viienda võistkonna – Bulgaaria üle. “Kummaline turniir oli, Avo Keel ja Margus Niinemägi olid ründajad, Kardo Künnap tõstis.”
Samuti toob ta välja naiskonna 2019. aasta EM-i finaalturniirile viinud koduvõidu Tšehhi üle ja 90-ndate aastate lõpus noore Pärnu noore võistkonnaga mängudega 3:2 Viljandi alistamise. Ning Saku suurhallis Eesti võrkpalli 100 juubeli Eesti meistrivõistluste seerias Saaremaa vastu 0:2 kaotusseisust väljatulekuga tagatud meistritiitli.
Hea sõnaga meenuvad ka kolm aastat järjest (97-99) Pärnu naiskonnaga võidetud Eesti meistritiitlid ja Tartu naiskonna kuldmedaleid 2018. aastal. Andrei Ojamets on maitsnud ka kohtunikuleiba ja peab sellist võrkpalli teise nurga alt vaatamist treeneri jaoks väga kasulikuks kogemuseks.
Samuti on ta olnud korraldatud rannavolle turniire ja tegutsenud ka seal kohtunikuna. Juubilar on valitud 4 korda vabariigi kümne parima kohtuniku hulka.
Eesti Võrkpalli Liit soovib juubilarile kogu võrkpallipere nimel jätkuvat õnne, jõudu ja tervist!