Andrei Mihhin 60: alguses tahtsin saada treeneriks, hiljem juba heaks treeneriks

14. aprillil tähistab oma 60 aasta juubelit Narva võrkpallitreener Andrei Mihhin.

Kasahstanist pärit Andrei Mihhin alustas võrkpallitreeninguid 12-aastasena kodulinna Aktjubinski spordikoolis. Valik oli loomulik, sest Andrei isa oli samas linnas tunnustatud võrkpallitreener, juhendades nii nais- kui ka meeskondi. Andrei Mihhin jõudis noorteklassis võita kohaliku oblasti meistritiitli ja kandideeris ka oblasti noortekoondisse, ent sinna kanda ei kinnitanud. “Olin diagonaalründaja,” iseloomustab ta enda rolli väljakul.

Isa kõrval saalis palli taga ajades küpses tal aga juba varases lapsepõlves soov saada treeneriks, ent ema soovitusel astus ta hoopis Leningradi (tänasesse Peterburi) metsandusülikooli tudeerima insener-keemikuks. Instituudi päevil jätkas ta võrkpallimängu ja jõudis välja Leningradi linnasisestel meistrivõistlustel isegi pronksmedalini.

Mängijana oli see Mihhini tähetund – teiste hulgas kohtus ta palliplatsil kohaliku Avtomobilisti staaride Vjatšeslav Zaitsevi ja Vladimir Dorohhovi suguste tippmängijatega, kes mõistagi linna meistriks krooniti.

Narva kaudu Peterburi treeneriks õppima

Pärast instituud lõppu suunati nooruke insener-keemik Eestisse tööle Püssi Puitplaatide kombinaati. “Juba esimesel kuul hakkasin kohalikus võistkonnas mängima ja peatselt pakuti ka lastegruppide juhendamist.” Nii oli ta otsaga jõudnud ikkagi oma lemmiktegevuse – laste treenimise juurde.

Püssi järel töötas Mihhin treenerina veel Kiviõlis ja Kohtla-Järvel ning võttis selle sajandi alguses vastu pakkumise asuda Narva spordikooli poisse treenima. Samal aastal viis ta ellu oma ammuse unistuse – astus Peterburi Lesgafti nimelisse kehakultuuri ülikooli ja lõpetas selle 2003. aastal diplomeeritud treenerina.

Esimene kokkupuude Eesti võrkpalliga juubilari vaimustusest ahhetama ei võtnud. Kui Tallinna Kalevis mängivad tipud kõrvale jätta, oli kohalike meistrivõistluste tase hall ja ühekülgne ning mängu ülesehitus etteaimatav. “Praegu on kõik muutunud, Eesti on tõesti võrkpallimaa,” tsiteerib ta puhtas eesti keeles tuntud sloganit ja kinnitab, et jälgib tippvõrkpalli nii Kanal 12 kui ka Postimehe vahendusel.

On ka põhjust, sest tänavu Eesti koondise kandidaadiks nimetatud Valentin Kordas on üks tema parima aastakäigu mängijatest. Koos Dmitri Korotkoviga moodustasid nad tuumiku Narva poistevõistkonnas, mis umbes 2009. aastal võitis Eestis nii meistritiitleid kui karikaid.

Elab südamest kaasa Eesti võrkpallile

Kordase tõus Eesti koondisse teda ei üllata. “Pigem üllatas see, et teda varem polnud märgatud, ta oli juba noorena talent, kellel oli väljakul ja väljaku kõrval ka hea suhtumine,” ütleb juubilar ning toob eraldi välja ka Kordase isa, kelle fanatism sundis teda õhtuti vaat et iga päev Sillamäelt Narva trenni sõitma, kaasas nii poeg Valentin, kui ka viimase neli trennikaaslast.

Lisaks Kordasele ja Korotkovile on Andrei Mihhin Eesti võrkpallile kasvatanud ka täna TalTechis palliva Jan Solovjovi, kunagise noortekoondislase Artur Klinki kui ka oma poja Anton Mihhini. Juubilar ei ole kordagi kahetsenud, et vahetas inseneri ameti treeneri oma vastu. “Alguses tahtsin saada lihtsalt treeneriks, hiljem juba heaks treeneriks,” ütleb ta.

Pikale treeneriteele tagasi vaadates on ta Eesti eluga suurepäraselt kohanenud ja elab ka kohalikule võrkpallile täie südamega kaasa.

Ta on tänulik ka nendele inimestele, kes omal ajal aitasid Kasahstani ja Peterburi eluga harjunud noormehel end Eestis mugavalt sisse seada. “Tahaksin tagantjärgi tänada Virumaa omaaegset spordijuhti Heino Raami, kes tänaseks on kahjuks meie seast lahkunud ja Kiviõli toonast linnapead Tiit Kuusmikku, kes mind väga palju on aidanud.“

Eesti Võrkpalli Liit soovib juubilarile kogu võrkpallipere nimel jätkuvat õnne, jõudu ja tervist!