Aasta võrkpallur Martti Juhkami: võrkpalluriks kasvamisest, hilisest arengust ja võimalikust treeneriametist

Eesti aasta parimaks meesvõrkpalluriks valitud Martti Juhkami on 32-aastaselt karjääri parimas vormis, tehes tegusid nii Saksamaa kõrgliigas kui Meistrite liigas. Juhkami rääkis intervjuus volley.ee-le oma hea vormi põhjustest, tulevikusoovidest ja paljust muust.

Martti, kas parima võrkpalluri tiitel üllatas ka?

Eks mingil määral ikka üllatas. Sel perioodil, kui ma koondisest eemale jäin, jäin ka pildist nii-öelda välja. Ja see, et treenerid ja inimesed minu poolt hääletasid, on väga meeldiv. Olen enda meelest ka viimastel aastatel suhteliselt korralikult mänginud ja usun, et olen seda väärt küll. Aga teiste tunnustus on samuti meeldiv.

Oled 32, aga hetkel elu parimas vormis. Millest see tuleb?

Vanuses 20-23 maadlesin ma vigastustega oluliselt rohkem kui pärast 30ndaid. Olen füüsiliselt väga heas vormis ja arvan, et mängin oma elu parimat võrkpalli. Viimased kolm-neli aastat olen saanud suhteliselt stabiilselt korralikult mängida. Ses osas ma veel lõpetamisele mõtlema ei pea ja lähiaastatel ei plaani ma mängimist lõpetada.

Üks põhjus minu viimaste aastate heas vormis on see, et ma hakkasin professionaalsel tasemel mängima suhteliset hilja, hiljem, kui tänased noored. Olin esialgu neli hooaega Rakveres, kus oli poolprofessionaalne meeskond ja treenisime korra päevas. Tartusse minnes olin 20-21 ja alles seal hakkasin tõsisemalt trenni tegema ning seejärel välismaale minnes päris professionaalselt alles 24-aastaselt. Ses osas olen selline hilisem ärkaja ja parimasse võrkpalluriikka jõudmine on lihtsalt kauem aega võtnud. Osadel tuleb see aeg kiiremini, osadel aeglasemalt. Mina mängin hilisemas eas oma parimat võrkpalli.

Nii sina kui rahvusmeeskonna peatreener Cédric Enard olete Saksamaa liigas, kas oled temaga ka rohkem suhelnud ja koondise teemal asju arutanud?

Ütlen ausalt, et ei ole absoluutselt. See on teadlik valik ka, sest keskendume ikkagi klubihooajale ja koondise aeg tuleb kevadel ja suvel.

Veel üks eestlane teeb Saksamaal suurepärast hooaega, kui palju Karli Alliku tegemisi jälgid?

Karliga suhtleme tihedalt, korra paari nädala jooksul. Samuti suhtlesime hooaja eel, kui ta siia tuli, Karli küsis mult nõu. Soovitasin tal igal juhul see tee ette võtta, tulgu ja näidaku, et temas on seda mängija materjali. Sest Eesti liigas on siiski kordi raskem silma jääda kui Saksamaal ja kui tal peaks veel hea hooaeg tulema, on lihtsam veel kõrgemale pääseda. Ja nende hooaeg on olnud tõesti hea, mängivad karikafinaalis ja usun, et neil on ka võimalus karikas ära võita. See oleks juba omamoodi muinasjutulugu. Keegi ei arvanud, et nad võiksid nii kaugele jõuda.

Kas Karli isiklikud esitused on sind üllatanud?

Jah, on küll üllatanud. Tal oli viimastel aastatel päris palju probleeme vigastustega, samas varem Dürenis mängides näitas ta end samuti kohati väga heast küljest. Aga eks ta siia võeti algselt neljandaks nurgaks ja see, kuidas ta on võidelnud ennast meeskonna üheks võtmemängijaks, on natuke üllatav kindlasti. Arvasin, et temast saab pigem kolmas nurk, kes aeg-ajalt saab mängu. Kindlasti on tal asju, mille kallal veel vaeva näha, aga vastuvõtt ja serv on sel hooajal ikka väga hea olnud.

Koondistest ka. Nii meeste kui naiste koondisel on probleeme just lühemate mängijate järelkasvuga. Pikkade osas on justkui valikut rohkem, millest see tuleneb?

Libero positsiooni puhul ma ei näe, et porobleem ülemäära suur oleks. Meil on mitmeid perspektiivikaid liberoid, kes võiksid väga korralikult mängida. Libero positsiooni probleem on see, et neil on kõige raskem Eestist välja saada. Ma enda näitel saan öelda, et kuidas ma omal ajal Eestis mängisin – olen sellest hiljem mingit videot vaadanud – siis see oli ikka päris kohutav. Areng toimus ikkagi välismaale minnes, kus sa mängid ja treenid igapäevaselt tugevate mängijate vastu. Lisaks annavad erinevad treenerid palju juurde, pikalt ühe treeneri juures olles mingil hetkel neil pole sulle enam midagi anda. Ma olen alati arvanud, et välisliigadesse tuleks minna võimalikult noorelt. Mida varem sa sinna lähed, seda suuremad võimalused on aja jooksul jõuda tippliigasse. Eestist otse tippliigasse minnakse väga harva.

Kuigi sa veel lähiaastatel karjääri ei lõpeta, kas oled mõelnud, millega pärast sporditee lõppu tegeleda tahad?

Kuigi ma otseselt ei mõtle lõpetamisele, siis aeg-ajalt vaatan ikka passi ka. Saan juulis 33 ja ma ei taha end leida ühel septembrikuul olukorrast, kus avastan, et ühtegi pakkumist pole ja mis ma nüüd peale hakkan. Tahan selleks hetkeks valmis olla.

Ideaalis tahaksin jääda spordiga seotuks, sest olen selles valdkonnas oma elu jooksul kogunud piisavalt teadmisi. Ja usun, et inimene peaks tegema seda, mida ta naudib, siis on ka töö tulemused paremad. Samas ma ei jää ootama, et keegi mulle kohe midagi pakub ega plaani minna mingit projekti endale kuskile nõudma.

Olen elus ka päris palju tõdenud, et ülipikk etteplaneerimine ei ole alati kõige mõistlikum. Erinevaid pakkumisi võib tulla täiesti ootamatult ja sellest tulenevalt võib elus ka täielikke kannapöördeid tulla.

Kas treeneriamet on sinu jaoks üks valik või on see pigem välistatud?

20-25-aastaselt olin veendunud, et treenerit minust kunagi ei saa. Täna näen ma rohkem, et mul on teadmisi, mida võiksin edasi anda küll, seega ma treeneriametit ei välista. Samas, see pole maailma kõige tasuvam töö. Ma ei tea, kas nii on ilus öelda, aga paraku nii on. Aga kunagi ei tea, millised pakkumised võivad tulla, seega “ei” ma hetkel ei ütle sellele.