Emotsionaalne saarlane Karli Allik sobib Itaalias nii võrkpalliväljakule kui ühiskonda

Eesti rahvusmeeskonna nurgaründaja Karli Alliku hooaeg Itaalia esiliigas lõppes finaalseeria 2:0 võiduga ja Cuneo Volley meeskond tõusis seeläbi kõrgliigasse. Allik panustas meeskonda läbi hooaja palju, finaalseeria viimaseks jäänud kohtumises lõi ta 5 serviässa ja kogus 11 punkti. Kuigi karikamängud ootavad veel ees, on hooaja olulisim osa seljataga ja Allik rääkis tagasi vaadates meeskonnana kasvamisest, isiklikust arengust ja pöörasest fännikultuurist.

Juhtus nii, et Allik ise ei saa kõrgliigas järgmisel hooajas siiski kaasa teha, sest sõlmis juba mõnda aega tagasi teise klubiga lepingu. Sama saatus on tabanud ka mitmeid eestlase meeskonnakaaslasi. “Natuke mõru maik jääb sellest suhu küll, aga tol hetkel ei olnud klubil soovi mängijatega mingeid lepinguid teha ja ei tahtnud liigselt venitada ka. Eks klubil on omad põhjused ja nad mõtlesid ilmselt kõrgliiga peale ning nuputasid, keda võtta ja jätta ning neil kiiret polnud,” ütles Allik.

Emotsionaalne saarlane sobib enda sõnul Cuneo meeskonda ja kogukonda ideaalselt, ka üldine Itaalia elu-olu Allikule meeldib. Nii ootab teda seal ees ka kolmas hooaeg. “Mulle väga meeldib Itaalias, kogu see kultuur ja inimesed sobivad minu karakteriga. Ka nooremana olin alati unustanud, et saaksin Itaalias mängida. Järgmiseks hooajaks liigun rohkem Lõuna-Itaaliasse ja eks see saab ka huvitav olema, sest seal on veidi teistsugune keskkond.”

Finaalseeria teises mängus ligi 5000-pealise publiku ees mängimine jättis kustumatu mälestuse. “Ka kodune EM-finaalturniir oli suurepärase publikuga, aga seal läks mul põlv ning seetõttu on mälestused vähe teised. Siin toimuv oli midagi maagilist, see, mida meie fännid korraldasid, oli tõesti kirjeldamatu. Neljandas geimis oli näiteks hetk, kus fännid tegid sellist lärmi, et vastased ei kuulnud kohtuniku vilet, et pall mängu panna. Ega endalgi selliste vastasfännide ees väga mugav servida poleks. Midagi sellist pole ma karjääri jooksul kuskil kogenud,” tõdeb Allik.

Cuneo linna eelmine meeskond Piemonte Volley on varasemalt pikalt Itaalia kõrgliigas mänginud ja sealt on läbi käinud esimese suurusjärgu staare nagu brasiillane Giba ja Earvin N´Gapeth. Seeõttu on sealsete inimeste armastus võrkpalli vastu suur. “Eks siin on 11 aastat oodatud, et neil oleks taas kõrgeimal tasemel mängiv meeskond ja heade tulemustega tulevad ka inimesed saali. Läbi hooaja käis meil poidevalt umbes 1500 pealtvaatajat, play-offides kasvas see tuhande võrra. Ja finaal näitab, et kui meeskond kõrgliigas mängib, on saal jälle täis,” usub Allik, kes pärast finaalmängu veetis pea kaks tundi saalis, et kõik fännid saaks tänatud ja pildid jms tehtud.

Finaalseeria läks üsna kindlalt eestlase tööandjale, tema sõnul toimus meeskonnas oluline murrang vahetult enne play-offe. “Meil oli seal Kevin Saare tööandja Averso vastu viimane põhiturniiri mäng, mille pidime 3:0 või 3:1 võitma, et neljandana koduväljaku eelis saada. See võit andis meeskonnale suure mentaalse tõuke ja muutusime kuidagi eriti ühtseks. Ja finaals me juba ei näinudki vastasel suurt varianti meie vastu, sest diagonaal Giulio Pinali oli ka tagasi väljakul ning kogu meeskonnas on sellised kõvad võitlejad koos. Meil oli läbi hooaja olukordi, kus me ka kaotusseisus suutsime jääda rahulikuks ja kindlaks ning sealt välja ronida,” selgitab nurgaründaja.

Esimese poole hooajast pidi Cuneo ilma Pinalita hakkama saama ja seal oli Alliku roll ründajana suurem, mis viis lõpuks omakorda põlve ülekoormuseni. “Ühes mängus põrutasin seda põlve ka ning seetõttu oli hooaja lõpp ikka valus.”

Isiklikus plaanis ammutas eestlasest nurgamees käesolevast hooajast eelkõige enesekindlust. “Vaimses mõttes sain tugevamaks – enesekindlus, pingelistes olukordades olemine, otsustavus. Kui paar aastat tagasi oleksin mingitel hetkedel väristama hakanud, siis seda jäi vähemaks, ei karda kellegi vastu mängida ja tunnen end platsil kindlalt. Ja endale üllatuseks tuli play-offides ka blokeerimine päris hästi välja, kuigi see on muidu mu nõrgim külg. Aga kui rünnakuga olin hädas, siis proovisin blokis paremini toimetada ja servil ka, aga serv on mul alati hea olnud. See oli ka üks eesmärke siia tulles – tahtsin saada liiga parimaks servijaks, lõpuks jäin esikohta siiski jagama, aga tuleb rahul olla,” ütleb Allik.

Võistkonna peatreener Matteo Battochio oli eestlase sõnul pigem rahumeelne ja eriti häält ei tõstnud. “Väga professionaalne treener, tegime pidevalt videoanalüüse ja see pool oli väga hea. Meil oli ka igas kuus igale mängijale pandud eraldi individuaalsed eesmärgid või ülesanded, mida pidi parandama – näiteks keegi pidi rohkem rünnakul blokk-auti otsima, keegi pidi kõrgete pallide lahendamist parandama. Ja treeningutel pöörati sellele siis rohkem tähelepanu. Selles suhtes treenrile väga suur respekt. Aga vahel tundus, et oleks võinud kurjemat häält teha, sest ikka oli aegu, kus trenni kvaliteet oli kehv, aga tema poolt mingit reaktsiooni ei tulnud. Pigem olid need meie kogenumad mehed, kes seal häält tegid.”

Ka muu klubi asjaajamine töötas hästi, palgad saabusid alati õigeaegselt. “Staffi osakond on kuskil 10-15 inimest, minu karjääri jooksul on see kõige professionaalsem klubi, kus olen mänginud,” kinnitab võrkpallur, kelle hooaeg veel lõppenud ei ole, sest ees ootavad karika- ja superkarika mängud. Pärast seda saab Allik kehale puhkust anda ja EM-valikmängudeks valmistuma hakata.

“Ütlen ausalt, olen õnnelik, et kohe ei tule Kuldliiga mänge peale, sest mulle on seda puhkust hädasti vaja. Põlvemure peab lahendatud saama ja paus on hädavajalik. Saab ka koduste juures olla, kalale minna ja Saaremaale ostetud korterit hakkan ka renoveerima ning juuni lõpus teeme lastele suvelaagri,” loetleb mängija tegevusi, mis teda kodumaal ootavad.