Mark Leinfeld: inimeste aitamisest, platseeboefektist, valust ja uhhuunduse kasvust

Eesti rahvusmeeskonna ja Tartu Bigbanki klubis füsioterapeudina tegutsev Mark Leinfeld rääkis põneva eriala kasvust läbi ajaloo, pidevast teadmiste ja uskumuste muutumisest, inimeste aitamise soovist ja võitlusest aina kasvava uhhuundusega.

Leinfeld on lisaks füsioteraapiale õppinud Tartu Ülikoolis sporditeadusi ja omandanud kergejõustikutreeneri kutse. Füsioteraapia põhimõtteid hakkas kergejõustiku taustaga Leinfeld omandama sporditeaduste õpingute kõrvalt. Huvi selle vastu tekkis erinevate vigastuste tõttu, millega Leinfeld pidi ise noorena rinda pistma ja soovis teada, miks mingid asjad juhtuvad ning kuidas neid ravida.

Võrkpalluritega on ta töötanud alates 2021. aastast, enne seda tegeles Leinfeld nii-öelda tavapatsientide ehk mitte-sportlastega. Lisaks võrkpalluritele aitab ta tänaselgi päeval teiste alade harrastajaid ja tegeleb jätkuvalt ka nö tavainimestega.

Mark, kuidas sa oma erialaga võrkpallurite juurde jõudsid? 

Kirjutasin Tartu Bigbanki mänedžerile Hendrik Rikandile, et sooviksin neile praktikale tulla ja selgus, et neil füsioterapeuti polegi. Sellest ajast olen siin toimetanud.

Suur põhjus, miks ma seda tööd teen, on see, et mulle meeldib inimesi abistada. Vahel jõuavad eri teid pidi minu juurde ka täiesti spordikauged inimesed, ja ma aitan kõiki nii palju, kui saan.

Tänapäevane füsioteraapia on tegelikult üsna uus eriala, kuigi spordivaldkonna sees olles tundub mõeldamatu, kuidas ilma selleta üldse sportida saaks. Kuidas see ala toimib, kui pidevalt tulevad uued teadusuuringud, uued suunad?

See on erialana tõesti üsna uus, paar-kolmkümmend aastat vana alles. Varasemalt oli tegemist pigem ravikehakultuuriga, kui teda 90ndatel õpetama hakati. Tol ajal oligi selle eesmärk pigem ravi, mitte ennetus nagu tänasel päeval. Olid füsioterapeudid, kes aitasid inimestel liikuvust taastada, misiganes probleemid neil tekkinud olid. See lähenemine on hästi palju muutunud. Täna me teame, et paljudel asjadel on riskifaktorid ja paljud tegevused ennetavad spordivigastusi. Selle nimel me tänapäeval enamasti tööd teemegi, et võimalikult paljusid vigastusi ennetada.

Sportlastest rääkides, siis terve olemine on üks olulisemaid asju, sest terve sportlane saab trenni teha ja kui ta saab korralikult trenni teha, siis ta areneb. Kui tekib mingi vigastus, tuleb kohe trenniplaanid ringi või koguni paus teha. Ideaalmaailmas tahaksid kõiki vigastusi ennetada, aga kahjuks me ei ela ideaalmaailmas, seega tuleb vigastusi tippspordis ikka ette. Lisaks tuleb tippspordis arengu saavutamiseks pidevalt piire kombata, muidu arengut ei tule. Treeningul piiride kompamisega võtavad sportlased ja treenerid omakorda riski, mida siis meie, füsioterapeudid püüame läbi ennetavate ja maandavate tegevuste minimaliseerida.

Kuidas erineb füsioterapeudi töö võistkonna-alade ja individuaalalade sportlaste puhul?

Kui individuaalsportlane ütleb, et tal on kehv olla või kuskilt midagi häirib, saab treener plaanides muudatuse teha. Võistkonnas on märksa keerulisem kogu treeningut ümber teha, sest see mõjutab kohe kogu kooslust. Võistkonnaalal on paratamatult nii, et tiimi tulemus on tihti olulisem kui ühe inimese tervis. Loomulikult mõistlikkuse piires, aga siiski. Selliseid nüansse peab spordi füsio teadvustama ja iga väiksema valuga ma treenerile signaali ei anna, et nüüd on vaja midagi muuta, vaid lahendame selle individuaalse lähenemise ja tööga.

Kui vaadata tänapäeval pallimänguvõistkondade soojendust või ka mängujärgseid tegevusi, siis seal on päris suured erinevused. Vanasti nii pikalt ühisvõimlemist ja soojendust ei tehtud nagu täna tihti näeb.

Nii on. Venitamisest rääkides, siis ka praegu näeb Läti klubides hästi palju sellist nõukogudeaegset stiili, kus mängujärgselt venitatakse kogu meeskonnaga. Tänapäeval ütleb teadus, et venitamine tegelikult vigastuse riski ei vähenda. Vigastuse oht on vaatamata venitamisele ikka sama suur. Seega väärib kaalumist, kas on mõtet 30 minutit lisaks venitada, kui selle asemel võiks tegeleda efektiivsema taastumisega. Selle all pean silmas toitumist, und ning nii füsio laual käimist kui muid protseduure.

Näiteks Fabio Soli ajal anti füsiodele soojenduseks aega 7-8 minutit ja siis läks lahti palliga tegeutsemine. Ajasime keha kiirelt soojaks ja siis tegelesime võrkpalliga. Pallimängijatel on soojendus väga oluline, kuid tihti liiga pikk ja võiks olla lühem, konkreetsem ning erialasem – võimalikult palju harjutusi palliga ja seda põhimõtet oleme me siin Eestis püüdnud ka juurutada. Me tegeleme siiski võrkpalliga ja pooleteisetunnisest trennist ei pea 20 minutit olema soojendus. See on ajaraiskamine ja see nägemus on ajaga kindlasti muutunud.

Aga kuidas peaksid noorsportlased käituma, kel pole võistkonnas sinusugust abimeest? Kuidas pärast mängu või trenni targalt tegutseda?

Väga suur osa ennetusest on harjutused. Nii enne trenni, aga ka pärast trenni või mängu. Kui on tulemas väga intensiivne treening ja me ei taha ennast enne trenni väga palju lisaharjutustega väsitada, aga pärast trenni on tunne, et koormus nii suur ei olnudki, siis võib neid ka pärast trenni teha. Tõstmaks jõudu ja taluvust tuleb muret tekitavale piirkonnale teha lisaharjutusi. Hästi paljud vigastused on ülekoormusvigastused, mis tekivad, sest koormus läheb kõrgemaks kui on taluvus. Kui suudame taluvust tõsta, talub see kindel koht koormust paremini. Ja kui harjutusi edasi teha, siis mingihetk see murekoht enam valu ei tee.

Aga taastumise juurde juurde tagasi tulles – ülisuur roll on toitumisel ja puhkusel. Protsendiliselt väljendatult, siis osad uuringud ütlevad 90%, osad 95% ja osad koguni, et 97% sportlase taastumisest moodustab korralik toitumine, uni ja vedeliku tarbimine. Neljas element – mis tihti unustatakse – on vaba aeg spordist eemal ehk millegi hoopis muuga tegelemine, et vaimu värskena hoida. See on tegelikult väga oluline, et vajadusel saaks sportlane minna spasse, olla pere ja sõpradega või lihtsalt kaua magada. Vahel, kui meil on näiteks kahel järjestikusel päeval mängud ja sportlasel ei ole konkreetset häda, vaid selline üldine kangus või väsimus, me pigem ei võta sportlast hilja õhtul või ka öösel lauale, vaid laseme tal magada, sest sellisel puhul taastab uni keha paremini ära.

Noorte juurde tulles, kehtib sama põhimõte – esimene asi, mille eest noor sportlane võiks hoolt kanda, on see, et saaks võimalikult kiirelt korraliku söögi kätte. Mitte niivõrd muretsema venitamise pärast, vaid, et vedelikuvarud saaksid taastatud, keha vajalikud toitained ja siis uni. Nendesse kohtadesse saab igaüks palju panustada.

Lisaks kätele on füsioterapeutidel ka erinevaid aparaate, millega taastumisele kaasa aidata või muresid leevendada. Kas selles vallas on samuti mingid teadmiste nihked toimunud aastatega?

Oleme muutunud teadlikumaks. Kui vanasti arvasime näiteks, et ultraheliteraapia on erinevate probleemide lahendamiseks hea, siis tänapäeval on läbi teaduse tõestatud, et seal on päris palju platseeboefekti. On küll soojendav efekt, mis valu ravib, aga see, et päriselt kudedes mingi ravi- või regenereeerimise efekt tekiks, on ebatõenäoline. Selliseid uusi teadmisi tuleb järjest peale. See on huvitav maailm ja tänapäeval liigub füsioteraapia eriala selles suunas, et me tahame saada inimesi hästi palju liikuma. Samuti, kui me teeme mingeid manipulatsioone või massaaži, siis see ei anna pikaajalist efekti, vaid probleemide kõrvaldamiseks tuleb ikkagi harjutusi teha. Jah, pärast massaaži on inimesel küll hea ja mõnus tunne ning võib-olla ta jääbki tänu sellele füsio juurde pikalt käima, aga see tegelikult ei lahenda probleemi, sest asi läheb korraks paremaks, aga siis jälle kehvemaks. Kui tahta inimest pikas perspektiivis aidata ja ravida, siis saab hästi palju kasu ikkagi liikuvus- ja jõuharjutustest.

Teisalt sportlaste seisukohast rääkides on see oluline, et me saame ka nö kiireid lahendusi kasutada. Kui ma teen mingi massaaživõtte, mis toob sportlasel valu 6 palli pealt 3 peale, siis soprtlane saab tänu sellele võistluse tehtud. Seega sportlase ja mittesportlase puhul on lähenemine mõneti erinev. Mittesportlasele ei tee ma erinevaid manipulatsioone nii kergekäeliselt just selle tõttu, et inimesel ei tekiks seost, et just see ongi ravi, sest seal on kiire efekt. Tegelikult on olulisemaid tegevusi, mis aitavad pikas perspektiivis rohkem ja toovad kaua kestvad tulemused.

Kuidas meie sportlased enamasti on, kas pigem viitsitakse neid tihti aeganõudvaid ja veidi tüütuid harjutusi teha, et oma nõrku kohti järele aidata?

Kuigi igaüks on erinev, siis üldistades võib öelda, et siis, kui on väga vaja ehk valu segab, siis harjutusi ikka tehakse. Eks ta natukene lainetena kipub käima. Samas elu ise õpetab sportlasi ja on neid, kes peavadki väga korralikult väga pikka aega oma harjutusi tegema, et oleks võimalik mängida. Kui sulle on ikka juba mitu operatsiooni tehtud ja tahad tippsporti teha, siis sa saad aru, et sul pole muud varianti.

Noorematele meestele klubis ja ka koondises üritan ma seda infot võimalikult palju edasi anda. On olnud mitmeid juhuseid, kus noored lähevad esimesse välisklubisse ja seal polegi meeskonnas füsiot. Seega peavad nad suutma ise hakkama saama oma teadmistega, kuidas end aidata. Minu jaoks oli see esialgu šokk, kui esimesed mehed välismaalt kirjutasid, et neil on nõu vaja, sest kohapeal pole kedagi, kelle poole pöörduda. Näiteks Albert Hurdal oli Saksamaale minnes võimalus ainult korra nädalas füsio juures käia. Minu jaoks oli see väga üllatav ja neid näiteid on ikka mitmeid.

Tean, et füsiod on lisaks oma õpitud erialale tihti sportlaste jaoks ka need, kellele räägitakse oma hingemuredest, kirutakse treenerit jne. 

Spordis tegutsev füsioterapeut on tõepoolest lisaks oma ametile toitumisnõustaja, pshühholoog ja kommunikatsioonispetsialist inimestevahelistes suhetes. Seda lisatööd on päris palju, aga see kõik on omamoodi põnev ja mulle tõesti meeldib inimesi aidata. Seega kuulan hea meelega, mis kedagi parasjagu vaevab, mitte ainult füüsilise valu teemal.

Füüsiline valu on see, mis takistab tippsportlasel teha seda, mille jaoks ta on aastaid vaeva näinud. Kuidas selle pideva piiri peal kõndimisega ikkagi on, või kui keeruline see sinu jaoks on – paika panna, mida keegi talub ja kuidas talle läheneda?

Valust rääkides, siis ei ole vahet, kui heas vormis sportlane on. Kui valu tekib, siis ta tekib ja see on igal juhul piinav või häiriv. Valu korral tekib inimese ajus efekt, kus ajuimpulss antakse välja ja väikeajus tekib pidurdus. Paljud tunnevad seda näiteks siis, kui põlv valutab – teed sammu ja viskab jala nö alt ära. See on seesama pidurdusefekt. Igal juhul ei suuda sportlane valu raames pingutada samapalju kui ilma valuta ja siis tuleb koormust muuta ning otsida sobivat lahendust ja teed. Kokkuvõttes on terve ja valuvaba olemine spordis hästi tähtis ning selle poole me püüdleme.

Sa oled ka Eesti noortetreenereid koolitamas käinud, kuidas treenerite teadlikkus sinu valdkonnas paistab olevat?

Kui esimest korda koolitasin ma võrkpallitreenereid kolm aastat tagasi ja nüüd hiljuti taas, siis võrreldes on asi paremaks läinud. Nooremad treenerid on infole väga vastuvõtlikud ja mulle meeldib, et ka juba kogenud treenerid on teadvustanud, et jõutreening ja üldkehaline ettevalmistus (ÜKE) on olulised ning nendega peab noori ette valmistada. Kui sel suvel võrkpalliliidu talendipäeval “Olen tulevikutäht” ÜKEst rääkimas käisin, oli meeldiv näha, et umbes 75% noortest sportlastest olid sellega juba kokku puutunud.

Muret tegi see, et poiste ja tüdrukute võrdluses olid tüdrukud vähem ÜKEga tegelenud. Kuna tüdrukute areng on poistest kiirem, oleks neile seda juba varem vaja tutvustada. See kõik jõuab lõpuks täiskasvanutesse välja – kui ma Tallinnas toimunud naiste EMil mänge vaatasin, siis nägin teisi naiskondi vaadates, et füüsilise võimekuse vahe võrreldes meiega on meeletult suur. Füüsilise võimekuse arendamine peab algama noorest east, sest just noorena hormoonid möllavad ja selle toel on parim aeg jõu võimekust kasvatada. Kui see aeg aga mööda lasta, on hiljem palju raskem. 11-12-aastane tüdruk võiks kindlasti juba oma keharaskusega jõutreeningut teha ja 13-14-aastane tüdruk võiks juba kangiga natuke toimetada. Poistel on see kõik paari aastaga nihkes ehk hiljem.

Õnneks on treeneritele kohale jõudnud, et laste tegevus ja võimed palliplatsil on otseses seoses nende füüsilise võimekusega ja paljudes klubides on olemas ÜKE-treenerid. Need asjad käivad käsikäes.

Tuleme tagasi tippude juurde ehk kui sa koondisega reisid, siis näed ju ka teisi võistkondi ja seda, kuidas nemad füsioteraapia vallas toimetavad. Kas pigem on muutused nö riikideülesed ja teadmised ning praktikad üsna samad või käib mõni koondis täiesti oma rada?

Pigem on tänaseks uuemad suunad kõigile teada ning tegutsetakse teaduslike uuringute põhjal. Varem oli rohkem katse-eksitusmeetodil põhinevat tegutsemist. Suuri imeasju enam kuskil väga ei kohta. Taastumisvahenditest on mõnel uhkemad masinad kasutada või kantakse suisa krüokambreid kaasas, aga baasasjad on enamjaolt samad. Mingeid imevidinaid näeb sel tasemel pigem vähe.

Igasugused apraadid ja imevidinad on ka tervisemaastikul üldisel väga levinud ja see on suur äri. 

Nii on ja eks inimene on tihti ka reklaami ohver. Mingid aastad tagasi oli suur asi massaažirullid. Need tulid ja olid kõigil kaenlas. Öeldi, et ära venita, vaid kasuta rulli. Tegelikult oli see paari isiku suur turundustrikk. Rullimisel ja venitamisel on omad kasulikud efektid, aga need ainsana ei enneta vigastusi. Tänapäeva tervishoiumaailm on üldse väga vastuoluline – ühed ütlevad näiteks, et venita hästi palju, teised, et ära venita üldse. See tõde on kuskil vahepeal. Kui sul on lihase elastsus piiratud, on venitamine väga hea mote või kui venitamine tekitab hea enesetunde, siis mina kätte ette ei pane.

Samas üksikutel sportlastel on omad eelistused ja asjad, mida neile teha meeldib. Siin on oma roll ka platseebol. Kui sportlane tunneb end pärast mingit venitust väga hästi, siis ma ei keelaks talle seda ära. Samamoodi meeldib mõnele pärast vigastust kasutada väga palju külma. Tänaseks me teame, et külm on väga hea turse, põletiku ja valu vastu, aga tal on ka valgusünteesi vähendav efekt, mis sisuliselt tähendab, et su rakud ei regenereeru nii hästi. Näiteks, kui olen noorsportlane ja põlv teeb suurt valu ja arvan, et on hea mõte pärast igat jõutrenni minna jäävanni, siis suure tõenäosusega teen endale rohkem kahju kui kasu. Saan küll korra selle valu maha, aga jõutreeningu efekt sellest väheneb.

Sama on valuvaigistitega. Algusaegadel andsin ma sportlastele valuvaigisteid ehk natuke kergekäelisemalt, et sportlane saaks trenni ära tehtud. Samas järgmisel päeval on tal valu ilmselt suurem, sest haige koht sai koormust.

Kui ma kõrvalt vaatan, mida füsiod ja ÜKE-treenerid võrreldes mingite aastate taguse ajaga koondiste juures teisiti teevad, siis siin on muutusi näha – igasuguseid mõõtmisi jms tehakse hästi palju. 

Väga suure arengu on teinud monitoorimine. See aitab andmeanalüüsi abil treeningu koormusi optimaalsena hoida. On igasugu pulsiandurid, VERT-süsteem, hüppeplatvormid jms, mis näitavad meie kehaseisundi hästi ära. Koormuse regulatsioon on väga tähtis ka vigastusest välja tulemisel. See pool areneb kindlasti ka järgmistel aastatel väga jõudsalt ja sellest on füsio töös palju abi.

Kui tähtis on tavainimesele füsioterapeudi abi kasutamine ja kui hinnatud teie amet ühiskonnas on?

Mulle tundub, et meie amet on ka Eestis aina rohkem hinnatud ja see läheb paremaks. Samas, kui ma vaatan internetimaailmas ringi, siis hästi palju on selliseid uhhuu- ja umbluu-asju – tule tee “trigger punktide avanemist” jms. Tihti ei tee inimesed piisavalt taustatööd, kas need, kes neid teenuseid pakuvad, on ikka kvaliteetse haridusega spetsialistid.

Spordi juurde, mulle tundub, et selliseid reaalsete teadmisteta abilisi enam nii kergekäeliselt ei võeta. Enne, kui võistkonnad endale füsio palkavad, tehakse taustakontroll ja vaadatakse, kas sul on vastav haridus, kogemus jne. Samas, valudes inimesed otsivad abi kergekäelisemalt, sealt, kust selle kiiremini kätte saab. Kehv on see, et uhhuu-spetsialistid annavad patsientidele väga palju mitte teaduspärast infot ja sõnadega tehakse palju halba. See käib kahjuks vahel isegi arstide kohta, kes ei hoia end tänapäeva meditsiiniteadusega enam kursis. Selliseid nõuandeid võib ju isegi ajalehest lugeda, näiteks öeldakse, et naised ei tohiks üle 5kg kaaluvaid raskusi tõsta. Selliste vääruskumuste kummutamine on hästi raske, sest hirmu on suured silmad. Eriti vanemas generatsioonis on hästi tähtsal kohal rahvameditsiin ja sealt see piir tihti hägustub, et mis tegelikult ka aitab ja mis mitte. Võib vaid mõelda, et kui juba mõned arstid räägivad väga kahtlast juttu, siis mis veel väljaspool seda maailma toimub.

See maailm on iseenesest muidugi huvitav. Ka mul on olnud kliente, kes on öelnud, et on käinud nõia juures kolm korda ja nõid on öelnud mingid sõnad ning inimene usub seda, et kolme nädala pärast on ta terve. Tegelikult on inimese keha äärmiselt hea parandaja, seetõttu võib selle kolme nädala jooksul inimese tervisemure kaduda, aga seos nõiaga on siiski olematu. Siit tagasi tulles enda töö juurde – kui mina füsiona teen mängijale laua peal näiteks massaaži, siis ma tean, et sel on inimestele ka mittespetsiifilisi efekte. Inimesel on mõnus, ta tunneb, et keegi hoolitseb tema eest ja see kõik vähendab omakorda pinget.

Kõiksugu uhhuuprotseduurid, homöopaatiad jms asjad põhinevadki sellel, et keha parandab ise ennast. Pluss see, et valul on sotsiaal-pshühholoogiline pool ka olemas. Ehk kui inimene räägib sulle oma murest ja ma tegelen sellega, siis see valu juba väheneb seetõttu, et inimene saab oma mure ära rääkida. Üldjuhul inimesed, kes uhhuuvaldkondades tegutsevad, on väga head suhtlejad ja oskavad inimestega väga hästi rääkida. Platseeboefekti on tegelikult okei kasutada mingitel juhtudel. Ka mina kasutan oma töös platseebot – nii harjutustel kui ka massaažil ja aparaatidel on platseeboefekt olemas – kui sa ikka usud, et see sind aitab, siis on mingigi raviefekt olemas. Seda on okei kasutada, aga seda ei tohi müüa kellegi tervise arvelt, see on ebaeetiline.