Anti Penu 75: olen elus olnud õigel ajal õiges kohas
3. novembril on 75 aasta juubel lagendaarsesse Kalev-68 võistkonda kuulunud võrkpalluril Anti Penul.
Saaremalt pärit Anti Penu sündis õpetajate perekonda seitsmenda lapsena. “Olin pesamuna, vendade ja õdede poolt kaitstud ja hoitud,” kõneleb juubilar.
Lümanda koolis õppides tegeles juubilar erinevate spordialadega, nii kergejõustiku kui ka kõikide pallimängudega. “Eriti võrkpalliga,” rõhutab ta.
13-aastaselt alustas Anti Penu kooli juures ka võrkpallitreeninguid ja varsti kutsuti andekas noormees Saaremaa koondisse. “Juba samal aastal saavutasime koondisega vabariigi esivõistlustel C-klassis meistritiitli,” ütleb ta.
1963. aastal pealinna tulles jätkas Anti Penu kooliteed Tallinna Polütehnikumis, õppimise kõrvalt kutsus Ivan Dratšov ta Tallinna Kalevi treeningutele. Kalevis mängimise aega meenutab juubilar väga soojade tunnetega. “Vanja Dratšov hoidis meid perena koos,” sõnab ta.
Anti Penu koondisekarjääri kõrgpunkt oli kuulumine Kalevi meeskonda, mis krooniti 1968. aastal Nõukogude Liidu meistriks.
Tugevusteks blokk ja mõtestatud servid
“Mul on olnud õnn olla sageli õigel ajal õiges kohas. Kuigi minu mänguoskused ei küündinud koondise põhimängijate tasemele, olen siiski tänulik, et mulle anti võimalus ka vahel platsil olla,” hindab ta täna toonast olukorda.
Anti Penu kuulus Eesti koondisse kuni 1974. aastani, lisaks Nõukogude Liidu meistritiitlile on ta tulnud viiel korral Eesti meistriks. Oma tugevusteks võrkpallurina peab Anti Penu mängu lugemist ja tajumist: “võibolla tuli mul paremini välja mõtestatud blokeerimine, suunatud servid ja mitmete meeskondade kaptenina ka mängu strateegia ja taktika ülesehitamine.”
Pärast võrkpallurikarjääri lõppu töötas Anti Penu asutuses, mis kandis küll aastate jooksul erilisi nimesid, kuid oli alati seotud trammidega. “Alustasin seal tööd aastal 1973, kõige pikema aja olin seotud väikese töökollektiivi juhtimisega Kopli Trammidepoos, tegelesime seal praktiliselt kõigega, mida saab seostada trammide töökorras hoidmise ja reisijate teenindamisega. Samuti olin seal ka aktiivne spordielus osaleja ja kaasaaitaja,” kõneleb juubilar, kes alles eelmisel aastal jäi pensionile.
Võrkpall on juubilarile enda sõnul andnud palju sõpru, meeskonnavaimu edasi kandmist, inimeste tundmise kogemust ja erinevate inimtüüpidega toime tulekut.
Aktiivse tugitoolisportlasena jälgib ta võrkpallis toimuvat nii maailma kui kodusel tasemel. “Kahjuks näeb telerist võrkpalli suhteliselt vähe, vahel otsin meeleheitlikult, kust üht või teist turniiri näha saaks, näiteks nagu viimast MM-i,” tõdeb ta.
Eesti Võrkpalli Liit soovib juubilarile kogu võrkpallipere nimel jätkuvat õnne, jõudu ja tervist!