206-sentimeetrine piitspeenike kaitsemängija, ebatavalise teega lätlane ja Itaalia pallur, keda üle USA riigipiiri ei lubata

Rannavõrkpalli MM on läbi, elagu rannavolle! Noppisime Roomas veedetud päevade jooksul välja seitse kõige pungimat tüüpi.

Autor: Märt Roosna

Roomas peetud MM-i finaalis alistasid norralased Anders Mol ja Christian Sørum 2:0 (15, 16) Mart Tiisaare ja Kusti Nõlvaku veerandfinaalis üle mänginud brasiillased Renato ja Vitor Felipe. Pronksi teenisid brasiillased André ja George. Naiste esikolmikusse jõudsid Duda ja Ana Patrícia (Brasiilia), Sophie Bukovec ja Brandie Wilkerson (Kanada) ning Svenja Müller ja Cinja Tillmann (Saksamaa).

Aga pikemalt teeme juttu mitte võitjatest, vaid rannavõrkpalluritest, kes on muutnud stereotüüpe või kellel on lihtsalt põnev lugu.

Saab ka nii. Aleksandrs Samoilovs

Läti äss on teinud palju asju loogikale vastupidiselt ja ometi saavutanud edu. Ta tuli rannavollesse küll saalist, aga mitte võrkpalli-, vaid korvpallisaalist. Kui nädalavahetusel kossuvõistlusi polnud, mängis ta noorena Jurmalas koos isaga vollet. „Mängisin koos amatööride ja veteranidega, enamik olid endised saalimängijad, keegi ei mänginud kaks kahe vastu,” on Samoilovs meenutanud sotsiaalmeedias. „Mängisime tavaliselt 4 vs 4 või 6 vs 6. Olenevalt sellest, kui palju rahvast kohale tuli.”

Kui lätlane suuremaks kasvas ja ta tase paremaks läks, siis oli ta alati isaga vastasmeeskondades. Ja tasapisi hakkas mängu võrdsuse huvides Samoilovsi tiimi liikmete arv vähenema. Koos Martins Plavinsiga U20 EM-iks valmistudes mängiti kahekesi kuue vastu. „Mõnikord oli meie sponsor meie poolel, ta rohkem segas, kui aitas meid. Hiljem andsime vastasmeeskonnale algedu ette.”

Samoilovsi isale öeldi korduvalt, et sedasi harjutades pole variantigi tippu jõuda ja olümpiale pääseda, treenida tuleb ikka normaalselt kaks kahe vastu. Kaks aastat hiljem tegid Samoilovs – Plavins tuule alla maailma edetabelijuhtidele Ricardole ja Emanuelile ning kvalifitseerusid Pekingi olümpiale. Lisaks on Samoilovs pälvinud kaks EM-hõbedat.

„Selle loo moraal seisneb selles, et pole tähtis, kui heal tasemel on su tiimikaaslased/kolleegid/klassikaaslased ning millistes tingimustes sa harjutad/töötad/õpid. Kõige tähtsam on fanatism, et sa paneksid sellesse, mida teed, kogu südame,” selgitas Samoilovs. „Siis lööd elus läbi!”

Ebatavaline vaatepilt. 206-sentimeetrine kaitsemängija

Kohapeal MM-i jälgides purunes nii mõnigi stereotüüp. Visuaalselt üheks põnevamaks kujuks oli 19-aastane Kuuba pallur Noslen Díaz Amaro. Väga pikk ja uskumatult peenike, kaugelt vaadates meenutas tumedat posti. Sääred sellised, et kui hüppas, siis kartsid: kas jalg läheb maandudes krõpsti puruks…? Ei läinud ühti. Lisaks kõrgele hüppamisele ja tugevale löögile, oskas Díaz osavalt ka palle sealt ülevalt alla „koputada”. Kõige huvitavam oli aga see, et blokis oli hoopis 198-sentimeetrine paarimees Jorge Luis Alayo Moliner, Díaz tegutses vähemalt MM-il kaitsemängijana ja siin ei meenutanud ta enam üldse posti, vaid sai üldjuhul kenasti hakkama. Kuubakad teenisid MM-il 17. koha. Muide, kuubakad olid ainsad, kes tegid 30-kraadisest kuumusest hoolimata korraliku pika soojendusjooksu tossudes.

Sa oled päriselt võrkpallur? Gonzalo Melgarejo

Jube hea meel oli MM-il näha sellist mängijat nagu Paraguai pallur Gonzalo Melgarejo. Kui ülipikad tõmbavad endale tähelepanu, siis teistpidi äärmus samuti – Melgarejol on pikkust kõigest 170 sentimeetrit. Size does not matter! Eriti rannavolles. Tore oli teda Roomas näha ja mõelda, et tuhanded lühikesed poisid näevad teda mängimas ja mõtlevad: kui tema saab MM-il mängida, siis saan mina ka. Tõsi, ega Melgarejol Roomas kerge olnud. Ta rünnakuprotsent oli 31, mis oli kogu MM-i tagasihoidlikuim, ning Paraguai piirdus alagrupis kolme kaotusega.

Otse saalist MM-ile. Taylor Sander

Kes on meie järgmine vastane? Mingi brasiillane Alison – kes see suur tüüp on? Nii küsis 30-aastane ameeriklane Taylor Sander täiesti tõsiselt. Ta tõepoolest ei teadnud kahekordset maailmameistrit ja olümpiavõitjat Alison Ceruttit!

See juhtus seitse kuud tagasi ja näitab, et vanusest hoolimata on Taylor rannas veel igas mõttes õpipoiss. Saalivõrkpallist on tal ette näidata pronksmedal nii olümpialt kui ka MM-ilt, lisaks Meistrite liiga hõbe. Pärast Tokyo olümpiat pidanuks ta karjäär jätkuma Poolas Bełchatówi Skras, kellega tal oli juba leping sõlmitud. Kuid sinna Taylor enam tagasi ei läinudki. Aitab!

Just nii ootamatult ta hakkaski rannavõrkpalluriks ja asus mängima koos Taylor Crabbiga. Roomas saadi alagrupist edasi, kuid avaringist mitte. 17. koht Taylorit ei rahuldanud, aga ta annab endale aru, et rannavolle on teine ala ja kohanemine võtab aega. „Ega ma ei arvanudki, et jalutan platsile ja hakkan kohe medaleid võitma. Kasutame MM-i kogemust õppimiseks, eesmärgiks on Pariisi olümpial väga hea olla.”

Naine, kes muudab arusaama sobivast kehatüübist. Rebecca

Kas rannavolles võib edu saavutada ka naine, kes ei vasta stamparusaamale, et võrkpalluri keha on ilmtingimata peenike. Brasiillanna Rebecca Cavalcante Barbosa da Silva tõestab, et võib küll. Ta on 175 sentimeetrit pikk ja kaalub 83 kg. Inimesed on erinevad, nende kehad on erinevad, päeva lõpuks on tähtis üksnes see, kumb paar kogub rohkem punkte. Rebecca ja ta paarilise Talita võidutee sai otsa MM-i 1/8-finaalis, kus tunnistati tiitlikaitsjate Sarah Pavani ja Melissa Humana-Paredesi paremust, ehkki kolmandas geimis oli brasiillannadel kasutada kaks matšpalli. Ja mitte ükski vastane ei julgenud Roomas pallida ülikavala ja osava Rebecca peale, ikka sihiti 181-sentimeetrist ja 64 kilo kaaluvat Talitat.

Mees, keda ei lubata USA-sse. Carambula ja küünalservid

Adrian Ignacio Carambula Raurichi tuntakse Mister Skyballi nime all – publikule kangesti meeldivad ta küünalservid, mis kukuvad vastase poolele no nii 30 meetri kõrguselt ja pahatihti tekitavad ka raskusi. Aga veel põnevam on ta teekond. Carambula sündis Uruguais, kus mängis jalgpalli koos hilisema superstaari Luis Suáreziga.

13-aastaselt siirdus USA-sse ja elas sisuliselt Florida randades. Saalivõrkpallist ei teadnud ta midagi, rannavollet hakkas mängima 16-aastaselt. Kuna ta vanaema oli itaallanna, siis otsustas ta lahkuda USA-st ja hakata hoopis Itaaliat esindama. See tõi aga ootamatud tagajärjed – selgus, et Carambula oli elanud teatud aja USA-s illegaalselt ega tohi enam sinna riiki siseneda.

„Kui olin 17, siis olin USA-s 14 kuud ilma viisata,” on Carambula juhtunut varem meedias selgitanud. „Enne seda elasin seal sama viisaga nagu mu vanemadki. 17-aastaselt elasin juba omapäi ja ma ei teadnud neid asju. Riigist lahkudes öeldi mulle, et mul pole lubatud tagasi pöörduda, kuna viibisin seal üle aasta viisata. See on natuke totter, kuna ma pole ju mingi kriminaal. Sellega tegelevad parimad advokaadid, loodan, et asi laabub.” Carambula sai Roomas Enrico Rossiga 17. koha.

„Hea blokipuude Worapeerachayakorn Kongphopsarutawadeelt!”

Ausõna, Tai naiskonna blokinaine Worapeerachayakorn Kongphopsarutawadee pole selles loo ainult seetõttu, et tal on kole pikk nimi. Kongphopsarutawadee paistis ka muidu silma – no eks 195-sentimeetrine naine paistabki –, kui rünnakul oli tal parandamisruumi, siis ta blokk tekitas vastastes ikka kerget paanikat. Aga jah, lõbus oli ka ette kujutada, kuidas Tarmo Tiisler või Karl Rinaldo kommenteeriksid mängu: „Hea blokipuude Worapeer… Worapeerach.. Ja Korn… Kong…Phops…Aruta… Noh, saite aru küll, sellelt pikalt Tai mängijalt!”

Worapeerachayakorn Kongphopsarutawadee (kirjutades tegin nimest muidugi alati copy ja paste – toim) sai koos paarilise Taravadee Naraphornrapaga alagrupist edasi ja lõpp-pingereas leiab nad 17. realt.