Hillar Karm: mõtisklus olevikust läbi mineviku
Eesti Spordiajaloo Seltsi juhatuse liige, võrkpalliveteran Hillar Karm mõtiskleb läbi möödunud aegade edukate treenerite nägemuse meie võrkpalli hetkeseisu.
Eesti võrkpallitreenerite akadeemiline isa TRÜ (TÜ) Sportmängude kateedri juhataja, meistersportlane Aleksander Rünk pidas tähtsaks üht võrkpallimängu põhitõde, mis on iseloomulik ka tänastele võrkpallivõistkondadele – ei ole mingit mõtet rääkida võistkonna mängutaktikast, kui mängijad pole oma tehnilistelt oskustelt võimelised taktikalisi kombinatsioone tipptasemel sooritama, et treeneri planeeritud taktikat mängus ellu viia ja mäng võita.
Aleksander Rünga (minu ülikooliõpingute aja treeneri) õpilasena mäletan selgelt tema õpetust – et kaitsemängu situatsioonis oleks mängija justkui kuuma pliidi plaadi peal, millel ei saa rahulikult paigal seista, keha raskus võrdselt mõlemal jalal ja kannad korraga maas, vaid tuleb võtta madalam asend ja tammuda jalalt jalale.
Viimastel aastatel, enne koroonat, olen käinud vaatamas paljusid Tallinnas toimunud võrkpallimänge ning olen tähele pannud, et nii Eesti klubimeeskondadel kui -naiskondadel, noortevõistkondadest rääkimata, on kõige suuremad raskused just pallingu korraliku vastuvõtmisega, st. palli võrgu äärde sidemängijale täpse suunamisega.
Olen märganud, et enamik pallingut vastuvõtvad mängijad seisavad jalad paralleelselt suures harkseisus, keha raskus võrdselt mõlema jala täistallal ja käed toetuvad natuke kõverdatult põlvedele. Tuleb siiski öelda, et sellest asendist ei ole üldse võimalik välkkiirelt liikumist alustada. Väljaku otsast tehtud tv-kaadrite kordustest on väga hästi näha, kuidas mängijad servi ootel väljakul suures harkseisus seisavad.
Märkasin seda ka äsja Minskis EM-valikturniiril mänginud Eesti naiskonna juures. Ka Šveitsi naiskonna nooremad mängijad seisid servi ootel samamoodi harkseisus ja kui pall tuli nende ette, ei saanud ka nemad palli kätte. Ja nii sai Eesti kergeid punkte.
2018. aasta oktoobrikuus käis meie treeneritele koolitust läbi viimas Brasiilia võrkpallilegend Giba (Gilberto Amauri de Godoy Filho), Rahvusvahelise Võrkpalli Föderatsiooni (FIVB) sportlaskomisjoni president. 20 aastat Brasiilia koondises mänginud mehe auhinnariiul on väga aukartust äratav – seal on 44 tiitlivõistluste ja suurturniiride medalit, sh. 3 MM-tiitlit, OM-idelt kuld- ja kaks hõbemedalit ning 8 esikohta maailmaliiga mängudelt.
Giba ütles, et oma esimesest võrkpallitrennist saadeti ta ära koju sõnadega: “Võrkpallurit sinust ei saa, mine koju!” Ometi tegi väga tõsine töö enese arendamisel mehest siiski maailmakuulsa tippmängija ja Giba jõudis 200 miljoni elaniku hulgast siiski Brasiilia koondisse.
Meie treeneritele esinedes rõhutas Giba: “Mängija tuleb panna mõtlema, vaja on vastase tegevus ette ära arvata. Väga tähtis on mängijate mentaalne pool ja mänguks keskendumine. Treener peab olema ühtlasi ka mentor, kelle panus võistkonna edukas esinemises on ülioluline. Nii võib suhteliselt nõrgem võistkond võita ka tugevamat, kui tal on hea psühholoogiline ettevalmistus. Seepärast tuleb juba noorest east alates selgitada mängijatele keskendumise tähtsust. Igale mängijale peab treener lähenema individuaalselt.”
Sedasama, mida ta rääkis, näitas ta ise ette Audentese spordisaalis toimunud treenerite koolitusel: algasendis on mängija mõlemad jalad keha all, jalad on põlvest veidi kõverdatud, üks jalg on teisest pisut eespool ja keha raskus põhiliselt eesoleval jalal, tagumise jala kand ei ole põrandal. Sellisest asendist saab liikumise alustamiseks teha kiiresti vajalikus suunas sammu ja palling edukalt vastu võtta ning sidemängijale suunata. Giba näitas ette liikumist ja jalgade tööd ka võrgu ääres blokki hüppamisel: kolme tsoonist rünnaku blokeerimisel – samm paremale või samm vasakule ja üleshüpe, nurgalöögi blokeerimiseks tuleb teha pikk ristsamm nurga suunas ja üleshüpe. Kõik peab toimuma ilma liigsete vahesammudeta.
Aastal 2004 Käärikul treenerite koolitusel esinenud Nõukogude Liidu koondise omaaegne peatreener – keda koos Julio Velascoga peeti 20. sajandi maailma parimaks treeneriks – Vjatšeslav Platonov (1939 – 2005), kellega tegin pikema intervjuu Spordilehele, ütles treeneritöö iseloomustamiseks aegumatud ja kuldsed sõnad: “Treener peab olema suur psühholoog, veelgi enam, ta peab olema nagu hüpnotiseerija, kes oskab mängijad ja võistkonna algavaks võistluseks psühholoogiliselt ette valmistada.”
Platonov rõhutas veel: “Et iga ründaja peab löögile minnes ja löögi ajal suutma ära tajuda, kus on blokk ja siis suutma palli blokist mööda lüüa, st. et mängija peab omama perifeerset nägemist. Pallingu vastuvõtja peab olema suuteline servi vastuvõtust palli võrgu äärde sidele kätte mängima poolemeetrise täpsusega!”
On ütlematagi selge, et ilma korraliku vastuvõtuta ei ole üldse edukat rünnakut võimalik alustada. Seega – jalgade õige lähteasendi, hea mängulugemise oskuse ja reaktsioonikiiruse omamisel on võimalik pallingud edukalt vastu võtta. Seda kõike nägime ka Eesti naiskonna vastaste mängus Valgevenes toimunud turniiril.
Kahjuks pidi meie sidemängija väga sageli pallingu kehva vastuvõtu tõttu palli platsipeal ei tea, kustkohast taga ajama. Ja millist kombinatsiooni sellisel juhul üldse oli võimalik mängida? Nii saab ainult kõrge palli nurka üles upitada, kuhu siis vastane korraliku kolmese bloki kenasti vastu seab. Mis sellise rünnaku tulemus oli, seda nägime kõik.
Seetõttu oli Eesti sidemängijatel suhteliselt vähe võimalusi esimese tempo rünnakute alustamiseks. Esimese tempo õnnestunud ründelööke on kaitsel väga raske, kui mitte võimatu üles tuua. Öeldakse ka, et esimese tempo rünnak on mängu võitmise võti. Kui Eestil see harv ja hea võimalus tekkis, oli Eliise Hollas nobe neid punktiks lööma!
Esimese tempo rünnak nõuab väga head koostööd ja teineteise tunnetamist sidemängija ja ründaja vahel. See nõuab ründajalt väga kiiret ja kõrget hüpet ning õiget ründelöögi sooritamise tehnikat. Pole vist üleliigne siinkohal meelde tuletada, et löögil peab käsi olema küünarnukist sirge ja ranne peab palli katma, st. et ülevalt alla suunama, veelgi parem on, kui randmega saab palli blokist paremale või vasakule suunata. Kui käsi on küünarnukist sirge, siis ei löö mängija mitte kunagi kätt võrku, löögu ta nii kõvasti kui üldse jaksab. Seega – trennis tasub ikka harjutada õiget löögitehnikat.
1968. aastal Ivan Dratšovi (1921 – 1989) juhendamisel Nõukogude Liidu meistriks tulnud Tallinna Kalevi meeskonna mängutaktika aluseks oli – esimene üles, mis tähendas pallingu ideaalset vastuvõttu ja palli täpset suunamist võrgu äärde sidemängijale.
Selline taktika võimaldas Kalevi meeskonnal loominguliselt rünnata ja vastasele oma mängu peale suruda. Tollased Nõukogude Liidu meistrid mäletavad, et treeningutel harjutati väga palju (mitte suures harkseisus seistes nagu praegu) just pallingu vastuvõttu ja täpset sidemängijale suunamist. Selliselt omandati pallingu vastuvõtul kindlus, mis võimaldas meeskonnal treeneri taktikat edukalt ellu viia.
Dratšovi iseloomustades rõhutas Vjatšeslav Platonov: “Ta oli treenerina mõtlev ja analüüsiv isiksus ning suur asjatundja, kes oskas valida ja kujundada oma meeskonnale sobiva mängutaktika, sõltuvalt nendest mängijatest, keda ta juhendas ja milline potentsiaal nendes meestes peitus.”
Kui sama põhimõte nüüd Eesti naiskonna mängu juurde üle kanda, siis tähendaks see, et mängutaktika valimisel oleks tulnud lähtuda nendest mängijatest, kes praegu Eesti koondisse kuulusid ja milline potentsiaal nendes naistes peitus ning mõelda, kuidas mängusituatsioonides kõike seda ära kasutada. Kaks nädalat harjutamist oli liiga lühike aeg, et uusi taktikalisi süsteeme omandada. Niisama lihtne see naiskonna ebaõnnestumise põhjus oligi.
Ja lõpuks naiskonnale lohutuseks, et ka väga kõvad Eesti mehed on pidanud üle elama samuti väga valusaid kaotusi. 2017. aastal Kalevi Spordihallis meeste MM-valikturniiri viimases mängus Venemaa vastu üritas Eesti rahvuskoondis serveerida suurüllatust – võitnud esimese geimi ja juhtides teises geimis lootustandvalt juba 21:18, kui servima asus Venemaa vasakukäeline diagonaalründaja Maksim Žõgalov (pikkust 201 cm). Mees pallis eksimatult 7 (!) korda järjest kuni geimi lõpuni. See oli mängus murdehetk ja imet ei sündinud, Eesti kaotas 1:3 ja edasi ei pääsenud. Hilisemates mängudes ei olevat sama mees üle nelja korra järjest kunagi servinud.