Intervjuu: Kevin Saar rünnakuliidri rollist, unistuste täitumisest ja suurest elumuutusest

Käesoleval hooajal Küprose meistriliigaklubi Nicosia APOELi esindav nurgaründaja Kevin Saar kannab oma kolmandal välishooajal esmakordselt rünnakuliidri rolli, ootab põnevusega suurt elumuutust ja räägib, miks võrkpallurikarjäär pakub lisaks sportlikele saavutustele ka palju muud.

Varasemalt lisaks Eesti klubidele Šveitsi meistrliigas ja Prantsusmaa esiliigas mänginud 25-aastane Saar liikus koroona-aastal Küprosele, sest ei tahtnud klubi leidmisel liigseid riske võtta.

Kevin, milline on Küprose liiga tase, milline mulje poole hooajaga on tekkinud?

Liiga on Eesti liigast kindlasti nõrgem, siin pole mõtet ilustada midagi. Just kohalike mängijate tase on nõrk. Välismängijate piirang on kaks meeskonna kohta, seega nemad on üldiselt korralikud. Enamasti  kogenud leegionärid, kes on kõrgel tasemel mänginud. Siin on näiteks mehi, kes on Ardo Kreegiga koos Pariisi Volley´s mänginud, samuti Türgi ja Saksamaa kõrgliigast tulnuid. Neile makstav palk on üsna hea, seetõttu siia tullakse.

Kohalikke on ka vähe, seetõttu tuleb positsioonidega tihti vangerdada. Minu varasemad tiimid Šveitsis ja Prantsusmaal olid kahtlemata tugevamad kui praegune meeskond, seal oli kõvasti välismaalasi. Samuti siin näiteks hommikusi trenne mingi periood ei toimunudki. Meil oli treenerivahetus, sest eelmine treener oli selline vanakooli mees, kes mängijatele ei meeldinud ja siis kohalikud lihtsalt ei käinud hommikustes trennides. Nii olimegi kaks kuud mina ja meie klubi teine leegionär Janis Jansons kahekesi hommikuti trennis. 69-aastane treener servis, mina võtsin vastu ja Janis tõstis.

Nicosia klubi mängijad. Foto: Erakogu

Uues treener on 33-aastane, kellega kohalikud saavad hästi läbi ja nüüd on ka hommikustes trennides 5-6 meest kohal. Aga peale minu ja lätlase on kõik amatöörid.

Koroona tõttu on siin mängudel naljakas vaadata, kuidas igasuguseid asjapulki on juurde tekkinud. Publikut mängudele ei lubata, seetõttu on lapipoistest saanud lapimehed. Mõnel klubil on nii, et mängule tuleb kaasa 30-pealine abiliste tiim. Meie klubi hoiab selgemat joont ja päris nii ei ole.Üsna naljakas vaadata, kuidas seadustest mööda hiilitakse.

Aga elamiseks on Küpros ideaalne koht?

Küpros ise on hea koht, kus olla, kliima on ülimõnus ja soe. Loodus on väga ilus, elukohana suurepärane. Hetkel on meil selline Eesti suve lõpp. Saab grillida ja palju õues olla.

Eluolu on ka klubi poolt hästi korraldatud, mul on isiklik auto, korralik palk. Kahetoaline suur korter, ses osas ei saa kurta.

Kevin Saar meeskonna presidendi Zenonas Severisega. Foto: Erakogu

Isikliku arengu seisukohalt – sul on väga suur koormus nii vastuvõtul kui rünnakul. Kas sa saad selle hooaja põhjal ka mingist edasiminekust rääkida?

Koormus on tõesti suur, aga ma pole veel 32-aastane ja see ei tee mulle veel haiget. Saan siit hea põhja alla. Kui mängiksin näiteks Saaremaa meeskonnas ja saaksin mängus 20 tõstet, millest lööksin maha 10 maha, rünnak oleks 50%. Aga kui siin saan 50 tõstet mängus ja löön maha 25 ehk väliselt võib mulje jääda, et sama protsent, aga tegelikult 25 rünnakut on mulle mängijana kasulikum.

Mulle on see uus kogemus, sest olen tiimis ainus, kes peabki palju punkte tooma. Varasemalt on ründajaid ikka rohkem olnud. Siin öeldi, et sina tulid siia punkte tooma. Olen rahul, et saan palju koormust. Ka seetõttu, et kui uut klubi otsima hakates on videosse midagi panna, materjali on rohkem, kust valida.

On sul mingi kindel liiga, kus mängimisest unistad?

Ma olen üritanud klubisid valida nii, et ei jääks korduma liigad. Mu esimene mini-välisliiga oli enda jaoks see, kui Tallinnast Pärnusse kolisin, et teada saada, kas saan üldse hakkama. Sealt edasi on olnud erinevad riigid ja usun, et ka järgmine klubi on uues kohas.

Mäletan Eesti liiga aegadest, kui sa ükskord pidid kinniseotud käega mängima, sest olid tööl naela kätte löönud. Kas välismaale pääsemine oli eesmärk omaette, et nii-öelda päris profielu elada?

Mäletan, et noorena vaatasin imetlusega Selveris mängivaid Argo Meresaart ja Kristjan Õuekallast ja soomlast Tony Kankaanpääd. Kuressaares oli mingi näidismäng ja sain seal pallipoiss olla ja nägin neid platsil ning mõtlesin, et tahaksin samuti sel tasemel kunagi mängida.

Rakveres mängides sain Järvamaal olnud Õuekallase vastu mängida ja Tartus Meresaare vastu ning vahel ka neist rohkem punkte tuua, siis tundsin ühel hetkel, et sellest ma noorena unistasingi.

Tollal välismaal mängimise peale ei mõelnud, see on loogilist rada pidi läinud. Aga nii ma ei suudaks nagu näiteks Pärnus Taavet Leppik või Rait Rikberg Tartus, et terve elu ühes klubis. Minu jaoks muutus Eestis igavaks, samad näod aastast aastasse.

Naudid sa profisportlase elu ja uusi kohti ja kogemusi?

Jah, võin nii öelda küll. Saab keskenduda ainult võrkpallile. Samas on sellel veel palju muid plusse. Ja mis siin salata, raha on ka palju parem.

Noortele kindlasti soovitan välja mängima pürgida. Üks pool on võrkpall ja sport, aga mujal mängimine avardab nii palju silmaringi. Erinevad riigid on põnevad, aga lisaks on meeskonnas mängijaid sellistest kohtadest, kuhu ise ilmselt ei satu. Eelmisel hooajal oli meil sidemängija Venezuelast ja tänu talle sain aimu, kuidas seal asjad toimivad. Näiteks saatis ta igakuiselt vanematele 200 eurot, et nad saaksid seal hakkama. Nende kuupalk on 6 eurot, aga hinnad on kõrged ja palga ja hindade suhe väga paigast ära. Ja seal ongi kombeks, et üks-kaks pere liiget suunatakse välismaale, kes siis ülejäänuid üleval peavad. Sellised teadmised teevad maaimapildi palju laiemaks.

Mida sa õppinud oled välismaal mängides?

Iseseisvust. Tuleb ise kõigega hakkama saada. Kui tekib mingi probleen, tuleb ise lahendus leida, pole kellegi teise otsa vaadata.

Võrkpallialaselt olen edasi läinud kõiges, muutunud stabiilsemaks. Rünnakukõrgused on samad, aga suur hüpe on toimunud vastuvõtus ja servis.

Eesti võrkpalli jälgid pidevalt?

Saaremaa mänge üritan kõiki jälgida (Saaremaa klubis mängib vend Alari Saar-toim), kui trenni või mängu samal ajal pole endal. Ja lätlasest tiimikaaslaselt on Pärnu meeskonnas sõpru – Kristaps Platacs ja Atvars Ozolins – siis tihti vaatame koos koduliigat. Kõik välismaal mängivad eestlased ikka hoiavad vist Eesti liigal silma peal.

Mis silma on jäänud?

Saaremaa jõhker mõõn, just välismaalaste kohapealt. Olen ise mõelnud, mis selle põhjus võiks olla. Vorm kõigub ikka, aga pered on neil kaasas ja võiks ses osas hästi olla. Oma Läti tiimikaasalse pealt näen, kui raske tal oli aasta lõpus, kui polnud neli kuud naist näinud. Keskendumine oli keeruline, mängu kvaliteet langes ja ise ütles samuti, et vajab vaheldust ja pere nägemist. Minul on vedanud, olen kogu aeg naisega koos välismaal olnud.

Liiga juurde tagasi tulles, on muidugi Selveri hea hoog silma jäänud. Oliver Orav on väga hästi esinenud. Talle oligi ilmselt sellist konkurentsi vaja Andrus Raadiku ja Kristo Kollo näol, et veel samm edasi teha.

TalTech on üllataud, nemad mängivad kohati samuti väga ilusti.

Mida uuelt aastalt soovid?

Soovin, et veebruaris sündiv laps oleks terve. Aga miks ta ei peaks, usun, et kõik läheb hästi. Kusjuures otsustasime nii, et laps sünnib Küprosel, siis on poisile hiljem üks põnev lugu rääkida. Kaalusime pikalt, aga edasi-tagasi lendamine ja planeerimine olnuks liiga keeruline.

Kevin Saar ja tema elukaaslane Elis Kirt. Foto: Erakogu

Lisaks soovin, et suudaksin hooaja ilusti lõpetada ja pääseda mõnda liigasse, mis oleks suurem väljakutse. Kindlasti soovin leida tiimi, kus ma ei peaks olema ainus punktitooja, et oleks konkurents ja tuleks rohkem vaeva näha. Tegelikult oli mul ka selle hooaja eel sama eesmärk, ent agendiga rääkides otsustasin Küprose pakkumise vastu võtta juuni alguses, et end suve lõpus mitte halvast olukorrast töötuna leida.

Eesti võrkpalli toetavad:
Peatoetaja: