Esimeseks EM-iks valmistuvad Hollas ja Remmelg: tiitlivõistlusest, ohverdustest, väljakutsetest ja edust

Eesti naiste rannavolle esipaar Heleene Hollas ja Liisa Remmelg kvalfitseerusid esimese Eesti naisduona 30. juulist 3. augustini Saksamaal Düsseldorfis toimuvatele Euroopa meistrivõistlustele. Eesti esinduspaar kuulub EM-il D-alagruppi ühes šveitslannade Tanja Hüberli ja Leona Kerneni, lätlannade Tina Graudina ja Anastasija Samoilova ning sakslannade Melanie Pauli ja Lea Sophie Kunstiga. Hollas ja Remmelg rääkisid EM-i eel senisest hooajast, sellest, kuidas nad edu tõlgendavad, mida tähendab suurturniirile jõudmine ning milliste väljakutsetega esipaar silmitsi seisab.

Alustame värsketest uudistest – kvalifitseerusite tänavu esimest korda Euroopa meistrivõistlustele. Mida see teie jaoks tähendab? On see lihtsalt järjepideva töö tulemus või omab ka erilist tähendust?

Liisa: See teeb väga väga rõõmsaks. Oleme kogu tiimiga selle nimel palju tööd teinud ja olen meie üle uhke. Oma panuse on andnud ka kõik meie varasemad treenerid ning toetajad. Mingis mõttes on EM-ile minek loogiline samm, sest olemegi nii palju paremaks saanud. Teisest küljest on ikkagi ka väga eriline, sest oleme esimesed Eesti naised, kes sinna turniirile jõudnud on.

Heleene: EM-ile kvalifitseerumine on kindlasti järjepideva töö tulemus, oleme tiitlivõistlustele pääsemise nimel vaeva näinud juba pea kuus aastat. Samal ajal on see üks erilisemaid saavutusi meie senisel teekonnal. See ei ole lihtsalt üks turniir kalendrisse lisaks, vaid kinnitus, et tehtud töö on vilja kandnud ning oleme senise hooaja vältel suutnud piisavalt head taset näidata. Oleme sellest ammu unistanud ja ootan EM-i väga!

Äsja selgusid ka teie vastased EM-i alagrupiturniiril, kelle seas on nii Euroopa tipp-paar Tanja Hüberli ja Leona Kernen kui ka tugevad lõunanaabrid Tina Graudina ja Anastasija Samoilova. Milliste mõtete ja eesmärkidega EM-ile suundute?

Liisa: Alagrupp on tugev, aga seda kergema tundega saab mängima minna. Meie ei ole seal favoriidid ja see võiks meile sobida. Olen selle hooaja varasematel turniiridel tunnetanud palju medalipinget, mis on olnud hästi kurnav. EM-il tahaks lihtsalt mängida vollet ilma igasuguste kõrvaliste mõteteta ja tunda sellest mängust ja kogu üritusest rõõmu. Ja see ongi tegelikult alus edukale sooritusele.

Heleene: EM-ile läheme eelkõige julgelt. Teame, et meie alagrupp on tugev ja vastas on väga kogenud ning edukad mängijad, aga seal ongi ju Euroopa parimad võistkonnad koos, nii et teistmoodi ei saakski olla. Meie eesmärk on mängida oma parimat rannavõrkpalli, seda nautida ja pakkuda tugevat konkurentsi igas mängus.

Kuidas erineb ettevalmistus EM-iks tavalisest turniirist? Kas arvestasite EM-iga juba hooaega planeerides või lõi EM-pilet ka veidi kaarte sassi?

Liisa: Ei erine tegelikult mitte mingil moel. Turniir nagu iga teinegi, lihtsalt nimi on teistsugune. Mõtlesime EM-i peale küllaltki vähe, lihtsalt selleks, et endale mitte mingit stressi sinna pääsemisega tekitada. Kuupäevi loomulikult teadsime ja suurt segadust kalendris ei tekkinud.

Heleene: Enne hooaja algust panime esialgu paika võistlusgraafiku kuni juulikuuni ehk ajani, mil lõppes EM-iks vajalike punktide kogumine. EM-iga arvestasime hooaja algusest peale, see oli eesmärk, mille suunas liikusime, aga me ei mõelnud seda ebarealistlikult suureks. Iga mängitud MK-etapp oli meie jaoks eraldiseisev võimalus head mängu näidata ja areneda. Hooaja esimesse poolde valisime rohkem Futures-taseme turniire, kus punktivõimalused olid suuremad võrreldes Challenge’i tasemel kvalifikatsioonidest alustamisega. Kui saime EM-pääsust kinnituse umbes kuu enne võistlust, siis ettevalmistuses me suuri muudatusi ei teinud, valmistume EM-iks samamoodi nagu MK-etappideks.

Millest olete pidanud loobuma, et jõuda siia, kus olete täna? Kas need ohverdused on alati tundunud õigustatud?

Liisa: Eks ikka lähedastega koosveedetud aeg on see, millest kõige rohkem puudust tunnen. Teisest küljest teen ju seda, mida armastan. Ja saan seda teha koos oma parima sõbrannaga. See on eriline ja paneb nägema olukorda sellisest küljest, et mitte ma ei ohverda kogu aeg midagi, vaid hoopis sellest, millised ägedad võimalused mul tekkinud on.

Heleene: Tippsport nõuab pidevat valikute tegemist. Otsus keskenduda pärast ülikooli lõpetamist täielikult rannavõrkpallile pani paratamatult pausile tööalase karjääri ja arengu. Eks neid hetki ikka ole, kus on tulnud loobuda mõnest üritusest lähedastega, pikemalt kodus olemisest või lihtsalt rahulikumast, paiksemast elust. Muidugi on ka raskemaid perioode, kus need ohverdused ei tundu alati õigustatud. Aga kui tulemused ja areng käivad kaasas, aitab see meenutada, miks need valikud tehtud said.

Kui mõtlete EM-ist kaugemale – milline võiks olla Eesti rannavõrkpalli koht Euroopas viie aasta pärast? Ja teie enda roll selles?

Liisa: Ma siiralt usun, et meil mängib MK-karussellis selleks ajaks juba vähemalt neli naiste paari. Just äsja lõpetasime Jõulumäel laagri koos ca kümne noorega ja nad on kõik väga tublid. Palju tööd on ees, kuid potentsiaali on meeletult. Ja see, et nad seal laagris kohal on ja näevad, et rannavõrkpallis on võimalik kuhugi jõuda, on suuresti tänu meile. Me oleme näidanud, et see on võimalik ja see ongi meie roll olnud.

Heleene: Eesti rannavõrkpallil on potentsiaal olla Euroopas stabiilselt pildil. Selleks on vaja süsteemset lähenemist ja veel rohkem tuge noortele. Eesti on väike riik ning selleks, et kuhugi jõuda, peame üksteist toetama. Juba praegu teeme ühiseid laagreid nooremate tüdrukutega ning usun ja loodan, et see annab neile indu edasi tegutseda.

Kuidas te mõtestate edu? Kas see tähendab ainult võite ja tulemusi või midagi enamat?

Liisa: Võidud ja tulemused on loomulikult osa sellest. Ja see on see, mida inimesed – nii fännid, aga ka toetajad – esimesena vaatavad. Aga minu enda jaoks on veelgi olulisemal kohal positiivne emotsioon, mis ma sellest mängust saan.

Heleene: Kindlasti on võidud ja tulemused kõige lihtsam viis edu määratlemiseks. Aga edu tähendab ka arengut, pidevat õppimist ja näiteks väikeseid edusamme igapäevastes trennides. Muidugi on võidud tähtsad ja annavad kinnitust, et oleme õigel teel, aga teekond ei ole alati sirgjooneline ja tuleb sisse ka halvemaid perioode. Oluline on osata näha suuremat pilti ja arengut pikas plaanis, koos kõikide tõusude ja mõõnadega.

Milline näeb välja teie tüüpiline treeningnädal hooaja sees? Kui palju treenite eraldi ja kui palju koos?

Liisa: See sõltub natuke perioodist, aga üldiselt on ilma võistlusteta treeningnädalal kolm jõutreeningut, viis kuni kuus pallitrenni ja üks taastav jooks. Pallitrennid teeme alati koos, jõusaalid ja jooksud alati eraldi.

Heleene: Hooaja sees, kui võistlusgraafik on tihe ja nädalavahetustel toimuvad võistlused, on meil tavaliselt üks jõusaalitreening nädala alguses, paar pallitrenni ning päev enne võistlust veel üks kiire, plahvatuslik jõutrenn. Kõik sõltub muidugi sellest, kui pikk oli eelnev turniir, kuidas ja millal reisime ning millal algavad järgmised võistlused. Eestis olles teeme jõusaalitreeningud enamasti eraldi, pallitrennid aga koos.

Olete üha enam koostööd teinud ka Eesti oma tipptreeneri Rivo Vesikuga. Millise käekirjaga treener Rivo on?

Liisa: Konkreetne, nõudlik, entusiastlik ja lõbus inimene. Ta teab meie võimeid ning ta pole nõus sellega, kui teeme asju alla oma võimete. Tema suureks tugevuseks on mängijate tunnetamine ja oskus suhelda, küsida ja kuulata. Tean, et saan talle igal ajal helistada, kui mul mingi mure peaks olema.

Heleene: Rivo on nõudlik ja süsteemne, kuid samas väga mõistev treener. Ta suudab täpselt märgata väikeseid nüansse, mis võivad mängu taset suuresti mõjutada. Lisaks on ta suurepärane suhtleja, inimeste inimene, meie jaoks tihti justkui ka psühholoog. Tema lähenemine aitab meil pöörata tähelepanu olulistele detailidele nii tehniliselt kui vaimselt ning hoida fookust olulistel kohtadel ka keerulistes olukordades.

Kas teadmine, et Rivo treenib ka šveitslannadest konkurente, on pigem edasiviiv jõud või tekitab see kahetisi tundeid?

Liisa: Ma vist olen selle olukorraga nii harjunud, et see ei tekitagi mingeid emotsioone. Võib-olla, kui me mängiksime rohkem samadel turniiridel ja samade kohtade eest, siis see hakkaks segama, aga hetkel veel seda probleemi pole olnud. Suures plaanis on muidugi kahju, et Rivo on meiega vaid 50% ajast, aga meid aitab ka Laos Lukas ja saame kenasti hakkama.

Heleene: See, et meie treener töötab Euroopa tippvõistkonnaga, näitab tema kõrget taset ja kinnitab, et meil on käeulatuses maailma parimad teadmised. Me ei tunne, et meil midagi olulist puudu jääks. Vajadusel toetab meid teine treener Laos Lukas, nii et kõik vajaminev saab tehtud.

Kuidas teile endile tundub, mis lahutab teid hetkel Euroopa tippudest? Milline on teie plaan, kuidas tippudele üha lähemale jõuda?

Liisa: Meid lahutab tippudest enesekindlus ja fookuse hoidmine ainult omaenese tegevusel. Füüsiliselt oleme suure sammu edasi astunud, ka tehniliselt. Nüüd on vaja uskuda sellesse ja lihtsalt mängida.

Heleene: Hetkel tundub, et suurim erinevus on stabiilsuses ning vaimses tugevuses ja enesekindluses. Tippvõistkondade keskmine tase on lihtsalt kõrgem – ka nende kehvemad mängud ei kuku nii väga ära ning nad suudavad mõõnadest kiiremini välja tulla. Meie plaan on jätkata nii tehnilise kui vaimse poole arendamist ja olla lihtsalt järjepidavad. Füüsiliselt on muidugi ka alati võimalik midagi juurde panna. Aga usun, et kui suudame oma mängu näidata ka surve all, siis ei ole vahe enam sugugi nii suur.

Teie tänavune hooaeg on olnud huvitav – Hiinas teenisite MK-etapi võidu, samas viimane võistlus Itaalias Messinas lõppes ootamatult vara juba kahe mängu järel. Millest sellised tõusud ja mõõnad tingitud on?

Liisa: Itaalias mängisime juba kolmandat nädalat järjest ja pea oli lihtsalt nii väsinud. Kuidagi ei jaksanud geimi lõppudest kinni hoida ja lihtsalt murdusime. Rannavõrkpall on hästi emotsionaalne ja vaimselt väga nõudlik ala.

Heleene: Tegelikult on meie hooaja esimene pool läinud täiesti edukalt. Peame seda ka endale vahel meelde tuletama, sest negatiivsed emotsioonid kipuvad positiivseid üle kaaluma. Aga see kõik on osa protsessist. Iga turniir tuleb kätte erinevas seisus, nii füüsilises kui vaimses. Mõnikord lihtsalt ei klapi kõik. Hiinas suutsime anda endast maksimumi ja platsil välja panna kõik, mis tol hetkel võimalik oli, isegi, kui mänguliselt ei olnud kõik veel paigas. Messinas, pärast mitut järjestikust võistlusnädalat, olime aga emotsionaalselt väsinud – mäng ise oli tehniliselt hea ning füüsiliselt tundsime end hästi, aga geimide lõppudes ei suutnud võitu ära vormistada. See turniir meenutas, kui oluline on õppida ka kaotustest ja mitte jääda liialt tulemustesse kinni.

Tippsportlase põhiline töövahend on tema keha ning vigastused pole teilegi võõrad. Kuidas on teie suhe oma kehaga aastate jooksul muutunud – kas olete õppinud oma keha kuulama või pigem taltsutama?

Liisa: Mina olen kindlasti oma keha osas väga palju targemaks saanud ja oskan teist paremini tunnetada. Aga siia juurde käib ka tugev töö jõusaalis, hea uni ja läbimõeldud toitumine. Sain palju head nõu meie toitumisnõustajalt Teelelt, mis on aidanud kehal toimetada nii treeningutel kui ka võistlustel hoopis parema energiaga, kui varasematel hooaegadel.

Heleene: Olen seni õnneks suurematest vigastustest pääsenud. Ajaga olen õppinud oma keha palju paremini tunnetama. Kui varem tähendas treeningkava midagi kindlat ja muutumatut, siis nüüd saan aru, et eelkõige peab hindama enda enesetunnet ja tegema vajadusel vastavalt sellele ka teadlikke kohandusi. Tippvorm ei tähenda ainult suuri treeningnumbreid – see tähendab ka head und, teadlikku taastumist, läbimõeldud toitumist ja vaimset tasakaalu.

Rannavolle võistluskalender on tihe ning hooaeg võrdlemisi pikk. Kuidas leiate aega puhata ning akusid laadida? Millises seisus olete praegu, mõni nädal enne EM-i nii füüsiliselt kui vaimselt?

Liisa: Laen end oma lähedastega koos. Puhkan Hiiumaal abikaasa pere juures, oma pere juures Tartus või hoopis maakodus vanaema juures. Ühiseks nimetajaks nende kõigi juures on loodus, hea söök ja kallid inimesed.

Heleene: Oleme teadlikult oma hooaja justkui kaheks jaganud ja planeerinud selle nii, et vahepeal oleks võimalik ka tihedast graafikust taastuda. Mõnikord piisab vaid paarist päevast, aga vahel on vaja ka pikemat pausi. Pärast Itaalia etappi tegime võrkpallist väikese, aga väga vajaliku puhkuse. Praegu tunnen end füüsiliselt tugevana ja ootan EM-i elevusega.