Rainer Vassiljev paneb end tugevas liigas peatreenerina proovile: Poolas tekitab see küsimusi, kui tuleb treener kuskilt Eestist

Rainer Vassiljev on sel hooajal ainus eestlasest võrkpallitreener, kes on mõnes välisliigas peatreenerina ametis. Ja mitte niisama välisliigas, vaid suure võrkpalliriigi Poola esiliigas Wroclawi Gwardias. Varasemalt peatreenerina Šveitsi meistriliigas ja abitreenerina Poola kõrgliigas töötanud Vassiljev rääkis pikas intervjuus, kui keeruline on eestlasest treeneril välismaal löögile pääseda, kuidas ta sisse on elanud ja mida selle perioodiga õppinud on. Hektel hoitakse liigas 9 punktiga kaheksandat kohta.

Rainer, miks otsustasid taas välismaale peatreeneriks minna? Kui raskelt või kergelt see otsus tuli ja kui pikalt seda sammu kaalusid?

Samamoodi nagu ma tookord Selverisse tagasi tulin pärast Lubinit, siis oli ikka mõte olemas, et mingil hetkel veel minna ja proovida välismaal. Aga elu on selline, et kunagi ei tea, millal mingid asjad juhtuvad. Sa võid planeerida, aga alati ei lähe nii, eriti treenerite elus. Kui Eesti treener tahab välismaale tööle minna, siis ta pole kindlasti kõige popim valik vollemaastikul. Sondeerisn pinda jooksvalt koguaeg.

Selver oli teadlik minu huvist piiri taha minna. Kui tekkisid kuuldused minu mineku teemal, siis meie läbirääkimised olid tegelikult juba kestnud 6-7 nädalat. Väidetavalt oli klubi 15 treeneriga räääkinud enne. Et mul oli variant ka Selveris jätkata, siis mina neile mingit tähtaega ei seadnud ja oli aega asjatada. Neil olid omad nüansid, miks nad pidid ootama nii kaua. Lõpuks läks hästi ja kui liitusin, oli aint üks mängija meeskonnast puudu, seega komplekteerimist ei teinud ma ise. Mis on tavaline Poolas, see tehaksegi ka esiliigas väga varakult ära.

Perega arutasin muidugi, nemad on mind toetamas. Aga kindlasti on lihtsam välismaal olla, kui laps veel väike ja koolis ei käi. Tuleb kasutada seda võimalust ja otsustasime nii.

Miks just Wroclawi Gwardia, kuidas see kontakt tekkis?

See klubi tundus huvitav juba Lubini ajal, siis nägin ka esiliiga mänge. Tundus korralik liiga ja poolakad panustavad siia väga palju. Esimese signaali andsin neile juba pärast Lubini aega, aga neil oli siis peatreener olemas. Nüüd tuli teema uuesti lauale ja tean, et minu kohta tehti taustauuringut paljudelt inimestelt: Lubini presidendilt, peatreenerilt, mängijatelt, räägiti ka Kert Toobaliga (Gwardia spordidirektor on Toobaliga koos mänginud-toim) ja ka Giannilt ja Mirkolt (endine Eesti koondise peatreenr Gheorghe Cretu ja ÜKE-treener Mirko Fasini-toim).

Spordidirektor rääkis mulle hiljem, et kuidas ma nende vaatevälja sattusin jälle, siis minu nime oli välja käinud just Mirko, kes tundis Wroclavi inimesi.

Kas tahtsid kndlasti peatreeneriks?

Pigem ikka peatreeneriks, aga ma ei hakanud midagi välistama. Kui oleks huvitavas kohas abitreenerikohta pakutud, oleksin ka seda kaalunud.

Kuidas sealne esiliigakogemus võrreldes kõrgliigaga on?

Ettevalmistusperioodil pidasime 12 mängu, millest kuus olid Plusliga klubidega, lisaks üks Istanbuli Galatasaray vastu. Ülejäänud sellesama esiliiga esiotsa klubide vastu, kes on kõik mingil ajal Plusligas osalenud. Hooaja alguses oleme ka kolme tugevama konkuendiga kohtunud, kes ka endised Plusliga klubid, kes tahavad sinna tagasi.

Seega ütlen ausalt, enne viimast mängu olen elanud siin nagu Plusliga meeskonna treenerina, taseme ja korralduse jms osas. Oleme mänginud väga heade tiimidega, väga suurtes saalides ja õiget esiliiga kogemust sain alles viimases kohtumises, kus oli väiksem saal. Poolas pole meie 3500 pealtvaatajat mahutav saal suur, 12 000 mahutav saal on siin suur. Led ekraanid ja taraflex on igalpool nagu kõrgliigas, ainult videochallnge on puudu. Natuke on meid ses osas ära hellitanud, nüüd hakkan õigemat esiliigat ka nägema ja huvitavamaid klubsid ja paiku.

Mänguline tase on aga väga korralik, tagumine ots on vaid sellised ebameeldivad ebastandardsete saalidega, aga tuleb ka sellest üle olla. Minu jaoks on see võrreldes Eesti ja Šveitsiga kõige tugevam liiga, kus peatreenerina olen töötanud.

Millised mängijad sul meeskonnas on, kuidas kokku klapite ja hooaja algusega rahule jääd?

Meil pole lihtne algus olnud, avamängus soperdasime ise ja saime 2:3 kaotuse, siis nõrgematega peetud mängud võitsime ja tugevamatele kaotasime 2:3 ja 2:3 ja 1:3. Kõige hullem algus pole, oleme kõikidega mängus olnud ja oleme võimelised mängima kõigiga.

Meeskonnas 7 meest on eelmisest hooajast, ülejäänud uued, erineva taustaga, aga kõigil on Plusliga kogemus. Ent keegi pole Plusligas viimastel hooaegadel esimest viiulit mänginud. Üks väga oluline lüli on kogenud sidemängija Lukáš Ticháček, kes on kolmekordne Poola meister ja Meistrite liigas mänginud ja Tšehhi koondise eest ka. Aga temaga tuleb targalt toimetada, sest ta on juba 38.

Kõik tiimid, kes meie vastu mängivad, on väga motiveeritud, sest oleme rääkinud, et tahame tulemust teha. Meie hetke miinus see, et meil pole mehi, kes oleks selles liigas otsustavat rolli mängiud. Mehed peavad harjuma näiteks sellega, et siin pole challengit ja kui kohtunik ei näe, et lõid näppudest auti, siis sellega tuleb leppida. Aga näen, et see häirib mängijaid ja lööb teinekord rütmi segamini. Vajame veidi kohanemisaega. Mehed peavad õppima vastutusekoormat kandma, sellega tegelen siin. Kontrollmängudes mängisime tugevamate vastu väga hästi, aga nüüd on vaimne valmisolek liigamängudeks keerulisem, sest ei osatud oodata täoselt, mis siin saama hakkab. Tiimis on potentsiaali, tuleb leida tasakaal, eks iga võit kasvatab enesekindlust.

Klubi tegevus on professionaalne?

Igal pool omad plussid ja miinused, selle linna miinus see, et linn on väga suur ja meil pole oma kodubaasi, kus treenida. Mängime suures koduhallis, mis on okei, aga sinna saame ainult mängudeks. Ülejäänud aja on meil jõusaal ühes linna otsas ja pallisaal sealt pooltunnise autosõidu kagusel ja klubi kontor üldse kesklinnas raekojaplatsi juures.

Saali osas aga, septembrist me hommikusi trenne ei saanudki teha, sest kool algas ja saal on hõivatud. Pean võitlema, et mingeid võimalusi leida, Eestis on selliste asjadega vähem bürokraatiat ja eks keeleline taust mängib siin samuti rolli.

Vahel on hea kaugemalt asju vaadata, usun, et Eestis on organisatoorsel tasemel asjad hästi. Nii alaliit, liiga kui klubid – meil pole Eestis ses osas häbeneda midagi. Siin on näha, et see on olnud esiliigaklubi, saab paremini paljut teha. Lisaks on kolme kuu jooksul toimunud kontori poolel kaadrivoolavus, mis teeb asjaajamise keerulisemaks. Ja spordidirektor, kes oli ka minu abitreener, lahkus ja nüüd on uus abitreener-statistik. Klubis pööratakse suurt tähelepanu sotsiaalmeediale, promole jms, see paistab välja ka.

Kuidas linn meeldib ja kuidas perega elukorraldus on sätitud?

Pere oli just siin ja nüüd läksid tagasi Eestisse, olid kuskil kuu aega. Mingi aeg jälle tulevad, aga olen siin rohkem üksi, mis minu jaoks on miinus. Aga abikaasa Ave tegeleb ka nüüd kodumaal ettevõtlusega ja proovime keskteed leida, et kõik sujuks ja saaks tehtud.

Minul linna osas erlilist vahet pole, kus tööd teen, sest ma olen enamasti saalis ja korteris ja bussis. Need asjad peavad olema head. Aga kui tahan linna jalutama või sööma minna, istun trammi ja 10 minutiga olen kesklinnas. Aga miinus on linna suurus, ummikutes on 10 trammisõit autoga vahel tund ja 15 minutit.

Mida sa selle perioodiga inimese ja treenerina õppinud oled?

Kindlasti olen palju õppinud, isiklikus plaanis on olnud väga huvitavad kolm kuud. See kogemus, et minna nii-öelda puhta lehena uute mängijate ette, sest ainult ühega neist olin koostööd teinud varem. Ennast sisse elada nullist uude keskkonda, see kogemus siiani puudus – Šveitsi olid Kristo Kollo ja Indrek Verro olemas, Lubinis Kert Toobal ja Mirko Fasini ees.

On väga põnev aeg. Paratamatult, kui tuleb treener kuskilt Eestist, siis see tekitab Poolas küsimusi. Poola meediaski on sellest räägitud, et miks klubi eestlasest treeneri võttis, aga see käib ametiga kaasas. Meeskonnaga olen rahul, sisekliimaga ka ja pole tundnud, et pean endast välja hüppama siin, vaid teen oma asju ja see sobib meestele. Huvitav protsess.

Et me pole pole ühtki mängu lõpetanud täiskoosseisuga, osalt vigastuste tõttu ja mõni ei pea lihtsalt füüsiliselt vastu veel tervet mängu. Siis nuputamist on omajagu olnud ja eks see on ka arendav.

Kui palju Eestis toimuvat ja meie liigat jõuad jälgida?

Eks sirvin tulemusi ikka, eks paraku siin aega selleks väga pole, et otse vaadata, sest samal ajal on endal trennid ja mängud. Aga hoian ikka kursis, mis toimub ja alati on põnev jälgida, mis kodus toimub. Ka treeneritega olen suhelnud, Äli (Alar Rikberg), Avo (Keel), Atsiga (Andres Toobal).

Tartu meeskond on kindlasti tänuväärse tee ette võtnud, et Eestit Meistrite liigas esindas ja seeläbi kogu meie võrkpallile promo teeb. Miinuseks on liigas neli meeskonda. Usun, et liiga võiks olla 6 meeskonnaga, 7 oleks liiga palju, aga 4 või 5 on selgelt liiga vähe. Aga kuidas seda kunstlikult tekitada, et neid oleks rohkem, on juba keerulisem teema. Eks igas kohas on omad mured, näen, kui keeruline on praegu näiteks Pärnul, aga tore, et nad ikka pusivad ja seal tiim olemas on.

Saaremaa kadumisest on kahju, see tõstis kogu liiga taset ja tekitas hea konkurentsi. Mäletan ise Selveri juures olles, kuidas see motiveeris mindki. See on mõttekoht, kuidas liigas asju parandada. Aga eks ka liigal ongi nii paremaid kui halvemaid aegu. Need tuleb üle elada ja loodan, et selgi hooajal tuleb põnevaid mänge ja ettearvamatust, see ju teebki spordi jälgimise põnevaks.