Kuidas Täht, Teppan ja Aganits ehk 93. aasta kaanepoisid Eesti võrkpalli vedanud on

2013. aastal saavutas Eesti U21 võrkpallikoondis maailmameistrivõistluste finaalturniiril 17. koha. Meeskonda juhendas tänane Võru linnapea Urmas Tali ja põhilist rünnakukoormust kandsid praeguse meestekoondise liidrid Renee Teppan ja Robert Täht, lisaks oli kandvas rollis nüüdne rahvusmeeskonna kapten Andri Aganits. 

Need kolm mängijat on Eesti koondist aastaid vedanud ja sõidavad septembris oma riiki suurturniirile esindama juba kuuendat (!) korda. Neist rohkem on EMil mänginud vaid sellised legendid nagu Kert Toobal, Ardo Kreek ja Oliver Venno, kes on osalenud kuuel finaalturniiril.

Üheskoos on 1993. aastal sündinud kolmik läbi aastate koondisega võitnud Euroopa liiga tiitleid ja nüüd tahetakse midagi korda saata ka septembris Tamperes algavatel Euroopa meistrivõistlustel.

U21 koondise toona MM-ile viinud peatreener Urmas Tali meenutas seda saavutust ja rääkis, kuidas need kolm mängijat läbi isikliku arengu Eesti võrkpalli suuremaks on teinud ja kuidas nad inimestena kasvanud on.

Aganitsa teekond tippvõrkpalli on olnud teistest erinev, sest ülipikaks sirgunud noormehe koordinatsioon polnud nooruses parim ja võrkpallimängu tehnika on keeruline isegi lühematele. “Oravalt pärit Aganits läks sealt Vendu Suurmanni käe alt Audentesesse ja Raul Reiter temast seal mängija vormis. See oli selge projektipõhine töö, millega Raul väga hästi hakkama sai,” alustab Tali.

Robert Tähega on Talil olnud kõige rohkem kokkupuuteid, sest mõlemad on võrukad ja Tali oli Tähe esimene juhendaja Võru Võrkpalliklubis ning hiljem töötati koos Võru esindusmeeskonnas. “Liidrirolli kandsid nii Täht kui Teppan juba noorteklassides ja läbi koondise tekkis ühine suhtlus ka platsiväliselt. Nüüd on nad juba 32-aastased ja see, et nad läbi kõikide vigastuste ja asjade on jaksanud koondist nii pikalt vedada, on väga vahva.”

93 koondise edu taga oli mitmete asjaolude kokkulangemine – andekus, aga ka töökus ja õiged otsused. “See punt oli esiteks pea kogu koosseisus koguaeg Tallinnas Audenteses Raul Reiteri käe all koos ja suviti tegime koondiselaagreid, mis kestsid ikkagi kolm nädalat, siis nädal pausi ja uuesti kolm nädalat ja nii pidigi see asi ühel hetkel vilja kandma. Nad kasvasid hästi kokku ja kogu see kompott kuidagi klappis,” meenutab Tali.

Põrumine aasta varem

Samas oli koondisel enne kõnealust MMi ka raskeid aegu, sest aasta varem Euroopa meistrivõistluste kvalifikatsioonis põruti ja jäädi EMilt eemale. “Seal olid meil ootused suuremad ja eks me panime seal lati alt läbi ka. Me ei saanud seal ühtegi võitu ja toonane alaliidu peasekretär Tarvi Pürn kaalus, kas on üldse mõtet meid MMi kvalifikatsioonile üles anda. Aga õnneks saime ikkagi mängima ja olime aasta võrra rohkem koos töötanud ning asjad läksid kenasti juba maikuus Bulgaarias peetud kvalifikatsiooniturniiril, kus kohe Rumeeniat 3:2 võitsime. See andis meile suure enesekindluse,” ütleb Tali.

“Bulgaariast saime samuti 3:2 jagu ja poisid olid seejärel ka rohkem õigustatult õhku täis, muidu käisime ninad maas ja vaatasime suurriikidele alt üles. Nüüd uskusime, et oleme ise ka millekski võimelised.”

Lõpuks saadi lisaks Saksamaast jagu 3:0 ja Iisraelist samuti 3:0 ning pääseti seega teist korda Eesti võrkpalli ajaloos MMile. Varasemalt mängis saalikoondis selle vanuse MMil aastal 1999, mil koondist vedas eelmine särav põlvkond eesotsas Kert Toobali, Argo Meresaare, Jaanus Nõmmsalu, Kristjan Õuekallase ja teistega.

Loo peategelaste juurde tagasi tulles ütleb Tali, et kolmikust kõige rohkem on selle aja jooksul muutunud Aganits. “Tema areng mängijana oli pikem ja hilisem, ja no pool-võrukana on tal selline rahulik temperament nagu tal on, see ei tundu üldse sellekandi inimese moodi olevat. Tal juured võiksid seda arvestades olla hoopis Saaremaal,” lõõbib Tali. “Aga ka inimesena on ta vaikselt kasvannud nö suureks mängijaks, kandnud ju ka klubides kaptenirolli ja kerkinud samuti liidriks.”

Kõigi kolme puhul on tippu jõudmine olnud õigete mängupaikade ja treenerite juurde sattumine, aga ka enda õigete valikute tulem, usub endine võrkpallitreener. “Aganits on osanud tasakaalukalt hinnata, mis tal võtta on ja kuhu minna võimalik ja langetanud õigeid otsuseid. See, millise baasi pealt ta alustas ja kuhu ta jõudis – ta on ikka tubli poiss! Ja Renks on koguaeg olnud selline peenike poiss, kus lihaseid väga palju peale ei kasvanud, aga midagi on seal olnud, et ta koguaeg on kõrgel tasemel mänginud. Ja Renks on jäänud samasuguseks nagu ta oli noorena – häälekas ja emotsionaalne. Robi on saanud targemaks ja küpsemaks, kui vaatame seda Robit, kes Avo Keele käe all esimest korda koondisse pääses ja milline ta nüüd on, siis see on hoopis teine inimene. Eks inimesed ajas ikka muutuvad, hea meel on näha, kuidas neist on tänaseks kasvanud meie võrkpallile sellised korralikud kaanepoisid,” kirjeldab kogenud treener ja lisab, et noorusaegadel tehti ka omajagu pulli.

Pättused kui osa noorusest

“Eks nad tegid igasuguseid pättusi ka. Kui meil esmaspäeval näiteks koondise laager algas, siis ikka hoidsin treenerina hinge kinni, kas sealt tuleb terve või katkine Robert Täht. Et nädalavahetusel kuskil keegi mõne rõdu pealt üles või alla ei roninud või muud taolist juhtunud,” naerab Tali.

“Samas ma ei ütleks, et nendega oli õudne peavalu, trennides andis kogu see punt endast alati kõik ja viilimist seal polnud. Laagris ei pidanud kunagi kellelegi meelde tuletama, miks me siin oleme ja nad kõik tahtsid paremaks saada. Tänapäeva noored on kindlasti nö pehmemad ja teevad ilmselt vähem asju, mida vanasti tehti. Aga eks Raul sai Audenteses nendega rohkem maid jagada ja õpetajate juures käia asju silumas.”

Kas tänane nö kuldne kolmik andis juba 20-aastaselt aimu, et nad võiksid jõuda kaugele? “Tollal oli kogu see koondis selline, et seal oli piisavalt mängijaid, kel oli potentsiaali, paljud ju mängisid mingil ajal meistriliigas ja mitmed on olnud meestekoondises. Pigem oli selle kolmiku edu mu hinnangul ka valikutes kinni – et Aganits jäi Tallinnasse ja sai seal meeste seas pildile mängida, Robi ja Teppan läksid Tartusse ja vedasid meeskonna Eesti meistriks. Usun, et need valikud mõjutasid paljut nende tuleviku osas, sest kõik suutsid selle pealt luua endale korraliku karjääri välisliigades,” lisab Tali.

Teppani, Aganitsa ja Tähe mängud koondises

Andri Aganits on Eesti koondist esindanud 213 mängus, see annab talle kõigi aegade edetabelis Kert Toobali ja Ardo Kreegi järel kolmanda koha. Renee Teppan on rahvusmeeskonna eest platsil käinud 190 korral (5. koht) ja Robert Täht 180 korral (7. koht).

Kõik kolm on mänginud viiel EMil – 2015, 2017, 2019, 2021, 2023.