Laimons Raudsepp 75: karjääri tipphetk oli osalemine Maailmaliigas
25. juulil tähistab 75 aasta juubelit teenekas treener Laimons Raudsepp.
Põlise tallinlasena alustas juubilar sportimist kõigepealt Jüri Põldoja käe all tennist mängides. Võrkpalli juurde jõudis ta Tallinna Keskrajooni spordikoolis Anne Merikülli ning hiljem juba Tallinna Kalevis Juhan Kalamäe ja Ivan Dratšovi juhtimisel. „1969. aastal kutsus Dratšov mind esmakordselt äsja Liidu meistriks tulnud Tallinna Kalevi treeningutele,“ meenutab juubilar oma tippsportlase teekonna algust.
Mängijana jõudis Laimons Raudsepp võita 7 Eesti meistritiitlit, tulla kahekordseks üleliiduliseks maaspordiühingute meistriks ning saada rinda Nõukogude Liidu meistersportlase märgi. „Kõik need tiitlid tulid nagu iseenesest. Kui teised minu ealised käisid tantsimas, tegin mina trenni,“ ütleb ta ja lisab, et peab oma mängijakarjääri tipphetkeks 1977. aastal Tallinna Kaleviga Nõukogude Liidu Kõrgliigasse tõusmist. Treeneritööd alustas Raudsepp mängimise kõrvalt 1969. aastal Juhan Kalamäe asendajana.
Juhtis Kalevi Nõukogude Liidu Kõrgliigasse
Kõrgemal tasemel alustas Raudsepp treeneritööd 1978. aastal, kui Ivan Dratšov kutsus ta algselt enda kõrvale õpipoisiks ning andis 1981. aastal üle ka peatreeneri rolli ambitsioonikas ja noorenduskuuri läbinud Tallinna Kalevis.
1985. aastal Tallinna Kalevi Nõukogude Liidu meistriliigasse juhtinud Laimons Raudsepp meenutab tänaseni uhkusega toonase Eesti NSV Spordikomitee juhi Mati Margi sõnu, et Eesti spordi lipulaev on võrkpall. Juubilari sõnul oli Kõrgliiga päevil Eesti esindusklubi koosseisus umbes 30 mängijat – kogu toonane vabariigi paremik.
Kaheksakümnendate aastate olulise tippsündmusena peab ta 1989. aastal Eesti koondise reisi Kanadasse, kus alistati 3:2 maailma eliidi hulka kuulunud võõrustajate koondis. „Vancouveri ajaleht kirjutas, et väike Eesti võitis suurt Kanadat.“ See oli uhke tunne – tribüünidel lehvisid sinimustvalged lipud ja saalis olid neid toetamas häälekad väliseestlased.
Osalemine Maailmaliigas oli karjääri tipphetk
90-ndate aastate alguses siirdus juubilar esimese Eesti treenerina soomlaste meistriliigaklubi Vammalat, hiljem treenis ka Salo Viesti klubi. Samal ajal juhendas ta ka Eesti koondist. Üle lahe veedetud aastatest jääb meelde Soome parimaks treeneriks valimine ja härrasmeestreeneri tiitel.
Välismaa karjääri kroonijuveeliks oli töö Soome rahvuskoondise teise treenerina, legendaarse venelase Vjatšeslav Platonovi abilisena. „Klappisime nii tööalaselt kui ka eraeluliselt,“ ütleb ta ja meenutab heldimusega osalemist Maailmaliigas ja Euroopa meistrivõistlustel.
Maailmaliigas osalemist peab Raudsepp üheks oma karjääri tipphetkeks. „Need rituaalid, see atmosfäär…,“ õhkab ta ja meenutab, kuidas ta Kuubas mängides surus ka kohaliku parteijuhi Fidel Castro kätt.
Ja El Comandante ei ole ainus riigijuht, kellega ta kohtunud on. Tervitusi on ta vahetanud nii Soome endiste presidentide Mauno Koivisto kui ka Sauli Niinistöga. Viimane oli Salo linnavolikogu esimehena tulnud Salos tänaval Raudsepale vastu, surunud käe pihku ja öelnud puhtas eesti keeles: „Tere, eesti treener.“
Pere toetus on kõige alus
1997. aastal Eestisse naastes asus ta tööle EVF-i peasekretärina ja jätkas ka kodumaa koondise eesotsas. Raudsepa juhtimisel käivitati 90-ndate lõpus ka treenerite koolitustoimkonna töö, mille vilju maitseb Eesti võrkpall siiamaani.
Üheks meeldejäävaimaks perioodiks oli Raudsepa jaoks kindlasti Tallinna Sylvesteri klubi loomine ja arendamine Pikal võrkpalliteel on juubilari sõnul ülioluline olnud abikaasa Ene ja kahe tütre toetus.
Eesti Võrkpalli Liit soovib juubilarile vabariigi spordisõprade nimel palju õnne ja tervist!
