Hillar Karm: meenutame Ivan Dratšovi

10. mail oleks 100 aastaseks saanud Eesti võrkpalli üks säravamaid treenereid Ivan Dratšov – Vanja nagu võrkpalliringkonnas teda kutsuti, kirjutab Eesti Spordiajaloo Seltsi juhatuse liige Hillar Karm arvamusloos.

“Ei tea Ivan Dratšovi? Ei tea, ei tunne, pole kuulnud?” – niisuguse vastuse võib andeks anda noorele inimesele, kes spordist ei huvitu. Kui Dratšovi nime ei tea keskealine spordihuviline, võiks ta oma teadmatust häbeneda. Kui Ivan Dratšovi nimi ei ütle midagi võrkpalli harrastavale noorele, on see ka kuidagi vabandatav. Kui aga Ivan Dratšovi nimi ei ütle midagi  kesk- või vanemaealisele  võrkpallurile – peaksid nad piinlikkusest maa alla vajuma.

Iga spordiala edasikandjaks on treener. Sportlane tuleb, mängib ja läheb – treener jääb, jääb igaveseks meie mällu. Dratšovi üle 40 aasta kestnud treeneritöö on jäänud meie võrkpalliajalukku päikesesära ja kuldsete tähtedega.

Eesti spordiajalugu ei tunne teist treenerit, kellele on omistatud kolm teenelise treeneri aunimetust – Eesti NSV (1966.a.), Ukraina  NSV (1974.a.) ja NSVLi (1980.a.) teeneline treener.

1950-ndatel aastatel Eesti koondnaiskonna peatreenerina viis ta naiskonna  kuuel korral üleliidulistel turniiridel tippnaiskondade kandadele. 1952. aasta Ametiühingute üleliidulisel meistrivõistlusel tuli Kalevi naiskond hõbemedalile. Dratšov oli ka ise edukas võrkpallur, kes 1947. ja 1953. aastal tuli Tallinna Kalevi meeskonnaga Eesti NSV meistriks.

1963. aastal määrati Dratšov Tallinna Kalevi ja Eesti koondmeeskonna peatreeneriks. Venemaal, Krasnodari krais, Tuapses sündinud Dratšovis oli eestimeelsust ehk rohkemgi kui paljudel tänastel eestlastel.

On öeldud, et just Dratšov lõi Eestis intellektuaalse võrkpallimeeskonna, kus selle aju moodustasid andekad mängumehed nagu vasakukäelised Peet Raig (Kalevi meeskonna kapten) ja Henn Karits ning võistkonna üks tugitalasid, sidemängija Kalle Kukk. Viimane on humoorikalt öelnud, et tavaliselt võitsid vastased ikka soojenduse, meie aga hiljem mängu. Henn Karits on lisanud, et mehed tegutsesid täpselt, kergelt ja paindlikult, süsteem pidi ikka õlitatult toimima, igaüks pidi teadma, kus on tema koht ja mida ta tegema pidi. Vanja ei talunud primitiivsevõitu, suuresti vaid jõule rajatud  võrkpalli.

Eesti võrkpallitreenerite akadeemiline isa TRÜ (TÜ) sportmängude kateedri juhataja Aleksander Rünk pidas tähtsaks üht võrkpallimängu põhitõde – ei ole mingit mõtet rääkida võistkonna mängu taktikast, kui mängijad pole oma tehnilistelt oskustelt võimelised taktikalisi kombinatsioone tipptasemel sooritama, et treeneri planeeritud taktikat mängus ellu viia ja mäng võita.

Vanja uuenduste tõttu ei saanud vastasvõistkondade treenerid sageli aru Kalevi mängu ülesehitusest – eestlastel olid nagu rünnakud ja ei olnud ka, aga pall leidis ikka tee vastase väljakupoole põrandale. Mitte ainult vastased, vaid sageli ka kalevlased ise ei teadnud, milliseks sidemängija suunab rünnaku jätku, sest meeskonna tegutsemise aluseks oli improvisatsiooniline mäng.

Tempomuutused, vastast eksitavad liikumised, pettelöögid, õigeaegselt ja oskuslikult ajastatud blokk, planeerivad ja efektiivsed pallingud – need olid Dratšovi-aegse Kalevi pearelvad. Loomulikult oli edu eeltingimuseks pallingu hea vastuvõtt ja palli täpne suunamine sidemängijale, ilma milleta ei oleks olnud võimalik midagi korda saata. Pallingu vastuvõttu harjutatigi peamiselt hommikupoolsetel treeningutel.

Eelmise sajandi maailma üks kahest paremast võrkpallitreenerist, kauaaegne Nõukogude Liidu koondise peatreener Vjatšeslav Platonov ütles Ivan Dratšovi iseloomustamiseks: “Ta oli mõtlev, analüüsiv treener, suur asjatundja, kes oskas valida ja kujundada oma meeskonnale sobiva mängutaktika, sõltuvalt nendest mängijatest, keda ta juhendas ja milline potentsiaal nendes meestes peitus. Kalev mängis nagu juut – ise mängis, aga teistel ei lasknud mängida.”

Ligi 40 tema õpilasele omistati meistersportlase nimetus, kellest neli tulid NSVLi koondises olümpiavõitjateks  – Viljar Loor, Oleg Moliboga, Fjodor Laštšonov ja Valeri Krivov.

Dratšovi treeneritöö tähetund saabus 29. augustil 1968, kui Tallinna Kalev alistas Moskvas AKSK meeskonna  ja kalevlased krooniti Liidu võrkpallimeistriteks. See oli suursaavutus, millele võrdset ei ole eesti võrkpalluritel olnud ei varem ega ka hiljem. Siinjuures on tähelepanuväärne, et teel meistritiitlini võitis Tallinna Kalevi meeskond kaheksa kuud kestnud hooaja vältel viimased 14 mängu järjest, vaatamata sellele, et vastasteks olid NSVLi kõige tugevamad meeskonnad.

NSVLi tšempioni tiitliga pärjatud Tarvi Uljase tõdemusega tuleb nõustuda: “Niisugune võit saab sündida vaid üks kord sajandi jooksul.”

1968. aasta suurt edu Kalevil hiljem korrata ei õnnestunud, kuigi me kõik seda lootsime ja väga ootasime. Vastased õppisid tundma Kalevi mängustiili ja see neid enam ei üllatanud. Hiilgavale võidule järgnesid tagasilöögid ja kriitika. Alkohol ja suhete teravnemine võrkpallifunktsionääridega viisid Dratšovi olukorrani, kus ta lihtsalt vallandati ja üle paarikümne aasta oma elust Eesti võrkpallile pühendanud mees oli lindprii.

Mustast august aitas välja saada kutse tulla treeneriks Ukrainasse, algul Dnepropetrovskisse ja seejärel Luganskisse. Ukrainas veedetud kolme aasta pikkuse töö viljad olid väga muljetavaldavad –  medalid üleliidulistelt meistrivõistlustelt ja hõbe Euroopa karikasarjas.

Kuid töised edusammud ei andnud rahutule hingele Ukrainas asu – tema süda oli Eestis ja ta ihkas tagasi siia, koju. Taas Eestisse jõudis ta 1975. aastal. Veel kord viis Dratšov Kalevi NSVLi kõrgliigasse, kuid taas ei õnnestunud sinna püsima jääda. Ta ise ei olnud endaga rahul ega ei oldud rahul ka temaga.

Pärast pensionile jäämist asus ta elama Vinni keskusesse, kus tema käe all Vinni näidissovhoostehnikumi meeskond (!) võitis kahel aastal (1983 ja 1987)  Eesti meistrikullad. Vinnis elas ta üle ka kaks infarkti.

Dratšov oli tunnistanud, et esimesel kohal tema elus oli olnud võrkpall ja võrkpallurid ning teisel kohal pere ja lähedased inimesed. Tütar Jelena, kes meie hulgast lahkus 2006. aastal, on oma meenutustes öelnud, et kus ta isa iganes ka ei viibinud, sütitas ta seal alati inimestes armastust võrkpallimängu vastu.

Dratšovi viimaseks sooviks oli, enne “Liiva Hannese” juurde lahkumist Tallinna Liiva kalmistul võtta kaasa võrkpall. Kaks valget gala-võrkpalli, üks naiskonnalt ja teine meeskonnalt läksid kaasa teda saatma igavikuteel.

Ivan Dratšov lahkus meie hulgast 2. jaanuaril 1989. aastal Vinnis.

Autor: Hillar Karm, Eesti Spordiajaloo Seltsi juhatuse liige, võrkpalliveteran.

Artikli kirjutamisel olen kasutanud Valeri Maksimovi „Võrkpallilugemik“ (Tallinn, 2009) ja Kulle Raigi „Esimene üles“ (Tallinn, 2009) materjale.