Euroopa tipp on silmapiiril: Eesti rannavõrkpallinaised vallutasid Rahvuste karika finaalturniiril järgmise kõrguse
Kui Eesti naiste rannavõrkpallikoondis tänavu esmakordselt Rahvuste karikal finaalturniirile pääses ning seal seitsmendaks tuli, polnud see lihtsalt üks tubli tulemus. See oli märge Euroopa spordikaardile: meie väikeriik võib, tahab ja suudab mängida suurte seas.
Rahvuste karika turniirist võttis 2025. aastal osa 25 riiki. Kevadel ja suve hakul peeti seitsmes riigis kvalifikatsioonivõistlusi, finaalturniirile pääses lisaks korraldaja Portugalile vaid iga kvalifikatsiooniturniiri võitja. Eesti naiskond koosseisus Heleene Hollas, Liisa Remmelg, Eva Liisa Kuivonen ja Liisa-Lotta Jürgenson kirjutas end treenerite Rivo Vesiku ja Laos Lukase juhendamisel Eesti rannavõrkpalli ajalukku, võites Kreekas Heraklionis nii kreeklannasid kui poolatare ning kindlustades alagrupi esikohaga esmakordselt Eestile koha finaalturniiril.
Juuli keskel Portugalis Espinhos toimunud finaalturniiril tuli Eesti naistel kohaneda ootamatu muudatustega: Eesti esindus pidi hakkama saama ilma õlavigastust ravinud Liisa Remmelgata ning tema asemel liitus vähem kui kaks nädalat enne võistlust koosseisuga alles 15-aastane Keira Liina Lukas. Kuigi kohanemisaeg jäi nii Lukasele kui võistkonnakaaslastele üürikeseks, tuli naiskonna noorim liige finaalturniiril ülesannetega kenasti toime ja oli Eesti edus ootamatu, aga väärtuslik lüli.
Eesti kuulus finaalturniiril B-alagruppi ühes esikoha peale mängima jõudnud Ukraina ning Hispaania ja Portugaliga. Kuigi Portugaliga mängisid eestlannad viiki ning Hispaaniale ja Ukrainale jäädi alla, võib kogu võistlust – Rahvuste karika seitsmendat kohta 25 riigi konkurentsis – pidada kordaläinuks. Miks?
Kui sirvida viimase kümnendi Eesti naiste pallimängukoondiste saavutusi, siis pole me suurtel finaalturniiridel just tihti figureerinud. Eesti naiste saalivõrkpalli koondis võõrustas viimati küll paari aasta eest Unibet Arenal Euroopa meistrivõistluste alagrupiturniiri, ent sõelmängudest jäi Eesti kindlalt eemale. Rahvuste karikat on asjakohasem võrrelda aga Euroopa Hõbe- ja Kuldliigaga, millest viimasel Eesti rahvuskoondis 2024. aastal esimest korda end proovile pani ning ajalooline Kuldliiga hooaeg lõpetati 11. kohal. Eesti korvpalli ja jalgpalli naiskonnad on aga enamasti pidanud Euroopa liigades leppima eelringide või alagrupiturniiridega, finaalturniirid on neil aladel praegu haardeulatusest väljas.
Teine teema, millele tasub tähelepanu pöörata, on naiste finaalturniirilt eemale jäänud suured võrkpalliriigid. Tänavu ei jõudnud kaheksa parima sekka näiteks Itaalia – riik, kelle saali- ja rannavõrkpallikoondised kuuluvad aastaid maailma absoluutsesse tippu. Samuti jäi ukse taha Norra, kust on sirgunud olümpiavõitjaid ning maailmameistreid. Tšehhi, kelle paarid on tihedalt Euroopa tippturniiridel konkurentsis. Austria, Belgia ja Taani – kõik riigid, kus rannavõrkpall on pika traditsiooniga, tugeva klubisüsteemi ja rahvusvahelise kogemusega mängijatega. Ometi ei suutnud nemad sel aastal end finaalturniirile murda.
Eesti 7. koht Rahvuste karika finaalturniiril on tulemus, mis asetub väärikalt meie võistkondlike pallimängualade saavutuste sekka. See pole üksnes suur saavutus rannavõrkpallile, vaid üks selgemaid tõendeid, et ka Eesti-sugusel väikeriigil on võimalik Euroopa areenil kaugele jõuda. Pääseda 25 riigi konkurentsis finaalturniirile, seejärel saavutada seal, kust mitmed võrkpallimaad jäid üldse välja, tugevate koondiste keskel ning harjumuspäratu koosseisuga seitsmes koht – see viitab, et Eesti naiste rannavõrkpallil on olemas nii tase kui potentsiaal.
