Aare Ruubel 70 – veteranide võrkpalli salajane aare

11. märtsil tähistas oma 70 aasta juubelit võrkpallur ja veteranide võrkpalliturniiride korraldaja Aare Ruubel.

Tallinna 2. keskkoolis, tänases Reaalkoolis õppinud Aare Ruubel tegi võrkpalliga lähemat tutvust Juhan Kalamäe treeninggrupis. Teiste hulgas olid tema võistkonnakaaslased tänasenigi tuntud võrkpallipersoonid Jaan Prass, Edgar Kruger ja Igor Pihela. “1967. aastal tulime selle võistkonnaga ka Eesti noortemeistriks,” meenutab juubilar.

1971. aastal astus ta TPI majandusteaduskonda, kus jätkas treeninguid Ivan Dratšovi juhtimisel. Pärast Dratšovi lahkumist treeneri kohalt võttis dirigendiohjad tehnikatudengite võrkpallivõistkonnas üle juba vana tuttav Juhan Kalamägi.

Eesti meistrivõistlustel oli tal au – nagu ta ise ütleb – mängida samas võistkonnas hilisema olümpiavõitja Viljar Looriga. “Tulime selle võistkonnaga Eesti meistriks. Kõik blokeerisid Viljarit, aga mina pidin nurgast pallid maha lööma,” kirjeldab ta muheledes toonast tööjaotust platsil.

Pärast TPI lõpetamist ja armeeteenistusest naasmist läks Aare Ruubel tööle Spordikomiteesse. “Juhtima rahvaspordikoondist Tervis, mis oli esimese isemajandava spordiklubi mudel,” täpsustab ta. Muuhulgas tegeles ta spordivõistlustel erinevate loteriide korraldamisega. Pärast Eesti taasiseseisvumist töötas Aare Ruubel kinnisvaravaldkonnas, hoolitsedes arendustegevuse eest erinevates firmades Wiklarist Merko ja Nordeconini.

Veteranid liiguvad saja suunas

Taaskohtumine võrkpalliga toimus Aare Ruubeli jaoks 1987. aastal, kui endised trennikaaslased Juhan Kalamäe juurest kutsusid teda taas treeningutele. Et tule ja liiguta ennast.

Algas pikk teekond veteranide võrkpalli juures, mis kestab siiamaani. 1991. aastal asutas juubilar spordiklubi Rewaltese ja selle nime all hakati osalema erinevatel seenioride turniiridel. Muuhulgas osalesid Tallinna võrkpalliveteranid ka Austraalias ESTO päevadel ja Argentiinas toimunud World Masters Cupil, kust koju toodi hõbemedalid.

Rewaltese võistkonnaga mängimise kõrval tekkis juubilaril mõte, et selliseid veteranide turniire võiks Eestis hakata aktiivsemalt läbi viima. Lumepall oli hakanud veerema. Alguses korraldas Ruubel turniire 50-aastastele naistele ja meestele, ent aja jooksul – nagu ka endal aastaid turjale lisandus – võtsid vanuseklassid suuna vaikselt saja suunas.

Kui Janno Rogenbaum tegeleb veteranide “noorema” osaga, siis Aare Ruubel korraldab võistlusi vanuseklassis 50-75 aastat. “Kõige vanem osaleja on siiamaani olnud ligi 85-aastane,” on Ruubelil hea meel veteranide seas valitseva võrkpalliarmastuse üle.

Ja sellest on tema jaoks saanud nagu elustiil – ise korraldab, ise mängib kaasa. Ise võidab ja medaleid. Eesti veteranide võrkpalli lipukandja on ta varsti olnud juba 22 aastat. “Olen üle paarikümne korra tulnud veteranide klassis Eesti meistriks saalivõrkpallis, juurde veel rannavolle saavutused,” rõõmustab ta.

Ja turniirid jätkuvad ja vanuseklasside numbrid suurenevad. Tõsi, hetkel otsib ta veteranide “keskmiste vanuseklasside” läbiviimiseks uusi inimesi, sest tema sõnul peab turniiri korraldama sama vanuse ja elukogemusega inimesed, mitte paarkümmend aastat vanemad. Täna tunnistab sõprade seas Kopika hüüdnime kandev Ruubel, et võrkpall on andnud talle hea tervise ja laia tutvusringkonna.

Vabal ajal meeldib juubilarile reisida. Mõned nädalad tagasi täitus tal aga teistmoodi juubel, kui saabuva 70. sünnipäeva auks jõudis ta koju oma seitsmekümnendast külastatud riigist. Sedapuhku oli selleks Tai.

Eesti Võrkpalli Liit soovib juubilarile kogu võrkpallipere nimel jätkuvat õnne, jõudu ja tervist!