Viiber ja Vanker: millal on sidemängija parim aeg, et võid kõiki kamandada?

Eesti meeste koondise äsja Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile aidanud sidemängijad Robert Viiber ja Renet Vanker on üsna erinevad nii parameetrite kui iseloomu poolest, aga ajavad koondises sama asja. Sidemängijad on ehk teiste positsioonide meestest võrkpallifännidel rohkem hambus, sest mõjutavad mängu nii palju. Nad peavad olema kiired mõtlejad ja võtma vastu otsuseid, mida teised ei pea. Nad peavad suutma ründajaid rõõmsana hoida ja platsil tihti ka korda pidama. Neilt oodatakse tihti autoriteetsust, aga kuidas sa kamandad endast vanemaid ja kogenumaid? 

Sidemängijad küpsevad teiste positsioonidega võrreldes kauem, räägitakse. Kuigi hetkel abitreeneri rollis olev endine sama positsiooni mees Avo Keel sellele alla ei kirjuta, sest tema oli äss juba 18-aastaselt, nagu ta ise ütleb. Aga tema on pigem erand. Koondise rekordinternatsionaal, lisaks sidemängijale ka kaptenirollis olnud Kert Toobal hindab, et tema sai mängijana “heaks” või “tegijaks” kuskil 23-25-aastaselt. “Aga eks siin võib inimestel erinev arvamus olla,” täpsustab ta.

Selle loo peategelased on vastavalt 28- ja 26-aastased, Viiber kolleegist kaks aastat vanem (ja ka omajagu pikem ning suurem). Mõlema koondisekarjäär algas Gheorghe Cretu peatreeneri perioodi ajal, ent praegusesse rolli tuli pikalt kasvada. Vanker mäletab, et kuulus alguses B-koondise koosseisu, mis oli kokku pandud noorematele mängijatele mõeldes. “Rohkem suutsin end pildile mängida Cedric Enardi peatreeneriks olemise ajal ja ka Fabio Soli perioodil olin meeskonnas ning nüüd siis Alari käe all,” vaatab Vanker tagasi.

Viiber teenis samuti kutse esmakordselt Cretu ajal ja temal on koondisekarjääri algusest kustumatud mälestused. “Aasta oli 2015 ja siis olid ees Kert Toobal, Andres Toobal, Kusti Nõlvak, Markkus Keel. Mina olin 18-aastane ja eks mind võeti sinna pärast edukat Schenker liiga hooaega. Kokku olin seal kuskil kuu aega ja iga trenn oli selline ärevus ja hirm sees. Arvasin, et kui hästi ei esine, siis saadetakse kohe minema. Kui individuaalset trenni tegid, siis tundsid, kuidas sind vaadati ja paanika oli suur,” naerab ta 10 aasta tagust aega meenutades.

Ülemõtlemine on suurim õnnetus

“Kõik targemad ütlevad, et sidemängija parim iga on seal 27-30 aasta vahemikus, kus sul võiks olla piisavalt enesekindlust ja otsustusvõimekust. Ma 28-selt tunnen end kindlasti enesekindlamalt, kui mõned aastad tagasi. Seal on suur roll ka edukal klubihooajal, mis läks tõesti ülihästi ja keskkond ja kõik oli meeldiv. Raske hooaja pealt on ikka natuke nadi see olek ka koondises. Aga enda puhul tunnen küll, et see parim iga on lähedal. Põen vähem, noorena jõudsin enne vastuvõttu ära mõelda sada mõtet – kui see läheb per**e, mis siis saab jne. Praegu lähen rohkem nö vooluga kaasa ja ei stressa nii palju, seda perfektsionismi on vähem,” ütleb Viiber vanuse teema kohta.

Koondises ollakse teinekord ka andestavad, kui ei tule ideaalne pall. “Kõik aitavad üksteist ja saavad aru, et meil pole siin Gianellit (Itaalia koondise side Simone Gianelli-toim) või de Ceccot (Argentina koondise side Luciano de Cecco-toim), kes sulle kuldmune koguaeg paneb. Nooremana muretsesin ikka, et appi, mis nüüd saab, mehed ei saa lüüa neid palle! Aga tegelikult ei ole nii hull see asi,” teab ta tänasel päeval.

“Tahaks loota, et minu võimete tipp on veel kaugel ja arenguruumi on kõvasti,” loodab 26-aastane Vanker. “Aga olen nõus, et sided kuidagi lähevad ikkagi aja ja kogemusega paremaks ja see mõjutab rohkem, kui teistel positsioonidel olevaid mängijaid. On üksikuid näiteid, kus ollakse ka väga noorelt väga head, aga pigem läheb ikkagi aega, kui side kvaliteet avaldub. Millal ja kuhu ja kuidas tõsta, see pigem tuleb ikkagi analüüsiga ja analüüsivõime tuleb kogemusega.”

Mõlemad toovad välja, et üks halvemaid asju, mida selles ametis teha saab, on üle mõelda. “Ma pigem proovin seda mitte teha, aga see on ikka kuidagi sisse jäänud, et igat tõstet proovin analüüsida, et mida saaksin paremini teha. See on pigem negatiivne, ideaalis võiks mängida vabalt ja mitte stressata, kas tuli ideaalselt välja,” ütleb Vanker ja Viiber nõustub samuti.

“Noorena ikka põlesin heleda leegiga läbi. Olime mu esimese koondiseperioodi ajal Rakveres (Viiberi kodukant-toim) laagris ja olin neljas side. Ükshetk Gianni (Cretu hüüdnimi-toim) ütles, et homme mängin mina. Öösel ma magada ei saanud ja mäng läks täiesti aia taha. Põlesin täiega läbi seal ja poole geimi pealt pandi Markkus Keel minu asemel mängu. See oli teine või kolmas koondiseaasta ja see on eredalt siiani meeles, sest see oli võrkpallis mu kõige suurem läbipõlemine üldse. See oli ikka väga hirmus, sest olin oma kodusaalis ja kõik olid vaatamas,” vaatab Viiber tagasi.

“Ei EMil ega mujal pole ma hiljem sellist stressi tundnud, see oli esimene koondisemäng põhis ja võttis ikka tugevalt värelema. Ideaalis peaks side olema rahustav, mitte närvitsev. Mängus ikkagi vaadatakse sidede poole, kui raskeks läheb ja pigem on mõistlik olla vana rahu ise, mitte närvihaige.”

Vanker lisab, et kõige keerulisem on tema positsioonil vastutus. “Minu otsuste tagajärg. Kui ma tõstan ja ründajad ei suuda realiseerida, siis hakkab peas kerima, et miks ma ei tõstnud teisele poole. Kuigi eks ründajatel ju ka on oma ülesanne, aga eks ikka kipub neid mõtteid pähe, et mis oleks ja poleks. Aga eks see heas mõttes pohuism tulebki ajaga, kui mõistad, et sina oled oma töö ära teinud ja teistel on ka oma roll ja sa ei vastuta kõige eest,” analüüsib Vanker, kes noorteklassis sai proovida kõiki positsioone, ent lükati lõpuks ikka võrgu ette. “Kuna ma olin nii õhuke ja mul ei olnud jõudu, et palle võimsalt maha lüüa, siis ma side positsioonile sattusin ja ka jäin.”

Koondise ründajad aitavad 

Kui ründajatel on tihti eelistused, millise sidega on mugavam või mõnusam mängida, siis kuidas pallide ette tõstjatel endal ründajatega on? “Meil on hetkel üsna osav punt, kõik suudavad palliga midagi teha ja ei pea tõste alati ideaalne olema ja suudavad parandada ja teevad sellega meie töö ka lihtsamaks,” sõnab Vanker. Viiber nõustub: “Nurgad on meil kõik sellised, et ei pea eriti muretsema, sest tean, et nad suudavad häid lahendusi leida. Ja Renee samuti.”

Millega ametivend parem on? Vanker: “Mina saaksin kindlasti blokk-kaitses juurde panna, Vibul on blokk parem ja serv ka õnnestumise korral korralik, kui see veel stabiilsem ka oleks. Mina mängin natuke kiiremini, aga Vibu on mingitel hetkedel stabiilsem ja kõigub vähem. Alati ei ole see kiire mäng parim idee, kui ründajad tahavad endale mugavalt palli ette saada, aga mina oma peas mõtlen, et oh nüüd võin natuke kiiremini mängida, siis ei ole ehk kõige parem. Keskelt meeldib meile mõlemale mängida, aga eks selleks peab olema piisavalt mugav, vahel on tunne, et pagan, mul ei olegi võimalust lasta neid palle sinna keskele.”

Viiber toob välja kogemuse poole. “Mul on Renetist rohkem kogemust. Olen selle koondisega rohkem kaasas olnud ja tean või tunnetan ründajate olekut ehk veidi paremini. Tema pigem otsib rohkem seda ideaalset tõstet või täiuslikkust ja kui lappesse läheb, siis põeb ehk rohkem. Mina olen tänaseks suutnud selle endast välja juurida, vahel on päevi, kus kümnest tõest lendab üks hästi ja nii on, see on sport ja vahel ei tule asjad lihtsalt välja. Vahel tunnedki, kuidas sul on sõrmede asemel viis porgandit ja nii on. Ja seetõttu on hea, et koondisel on võtta teine side, kes on teise mängustiiliga, aga samal tasemel ja tead, et su seljatagune on kaitstud. Selles osas on meie koondisel ikkagi hästi.”

Iseloomu poolest hindab Viiber ennast ametivennast platsil vokaalsemaks. “See tuleb samamoodi ajaga, aga eks ta ikkagi eeldab ka teatud inimtüüpi. Ja eks ma tunnen ennast ka nooremate meeste osas kindlamalt, kui vaja midagi öelda. Aga kui platsil on ka Teppan, Täht ja Aganits, siis jätan ütlemised pigem neile ehk et selle vokaalse liidri roll oleneb ka koosseisust,” ütleb ta.

Uuel hooajal näeb mõlemat uues klubis – Viiber mängib Prantsusmaa meistriliigas Narbonne´is ning Vanker liikus Rumeenia meistriliigasse Galati Arcadasse.

“Tundsin Maaseikis, et areng on pidama jäänud ja võib-olla oleks pidanud juba varem edasi liikuma, aga ootasin, et uue treeneriga tuleb mingi muutus. Loodan, et nüüd suudan jälle mingi arengu teha,” ütles viimased hooajad Belgias mänginud Vanker. “Väikse poisina unistasin minagi Itaalias mängimisest, ka Venemaa liiga tundus ahvatlev, praegu pole see enam teema, aga sain seda liigat tunda omal nahal esimesel hooajal Maaseikis, kui pidin esimeses Meistrite liiga mängus Venemaale sõitma, sest Moskva Dünamo oli vastaseks. Pandi mind seal platsile ja siis nägin kiirelt, et mul on veel pikk tee minna. See, milliste kiiruste ja füüsilisusega see asi käis – kõik käis nii kiiresti ja nii kõvasti, et ma ei saanud algul midagi aru ja päris raske oli,” ütleb ta naerdes.

Viiber ootab Prantsusmaa hooaega huviga, all on edukas klubihooaeg Austrias ja treenergi sama. “Kindlasti on see samm edasi, saab näha, kuidas minema hakkab ja kas jään kauemaks pidama või liigun edasi. Mingeid kindlaid sihte mul ses osas pole, vaatan, mida elu toob ja siis otsustame, mis ka pere mõttes parim on.”