Ukraina U22 koondise peatreener aitab kodulinnas päästjaid: Harkivis napib kõike alates kiivritest, lõpetades Panthenoliga
Ukraina U22 koondise peatreener ja Ukraina meeste koondise abitreener Andriy Levchenko rääkis volley.ee-le, kuidas on noored mängumehed Kääriku eluga harjunud, mis toimub tema kodulinnas Harkivis ja kuidas ta aitab Harkivi päästjatele varustust viia.
Venemaa sõjalise rünnaku tõttu elab ja treenib Ukraina U22 võrkpallikoondis Käärikul, mai alguses liitub nendega Ukraina rahvusmeeskond. Äsja peeti kaks kontrollmängu Eesti meeste koondisega, mai keskel kohtuvad eestlased kahel korral ka Ukraina esindusmeeskonnaga.
Andriy Levchenko on tegev mõlema Ukraina koondise juuress, ta andis aimu, milline on olukord kodumaal ja kuidas saavad eestlased ukrainlasi veel aidata. Perekondlike sidemete tõttu on ta tugevalt seotud Harkivi päästjatega, kes üritavad venelaste rünnakutes kannatada saanute heaks teha kõik, mis võimalik.
Abikäe on ulatanud ka Eesti Päästeliit, kes valmistub Harkivisse saatma täiskomplektset päästeautot, mille saaks koheselt kasutusele võtta. Lisaks on sealsed päästjad soovinud kiivreid, tuletõrjujariideid, lampe ja termokaameraid – ka need pakitakse Päästeliidu poolt saadetava autoga kaasa.
Samal ajal on olukord sõjas selline, et Harkivi päästjad saavad ligi 40 väljakutset päevas ja varustust vajatakse pidevalt. Kuigi lisaks Eestile saadavad ka teised riigid Ukrainale pidevalt igakülgset abi, jõuab Ida-Ukrainasse sellest väga väike osa, sest abi vajadus on tohutu terves riigis.
Levchenko väljendab korduvaldt oma tänu Eestile ja eestlastele – et võrkpallurid saavad elada ja treenida Käärikul – ning et eestlased mõistavad Ukrainas toimuvat paremini kui Lääne-Euroopa inimesed.
“Kääriku on suurepärane koht treeninglaagriks, kõik tingimused on suurepärased ja oleme selle eest Eesti Võrkpalli Liidule väga tänulikud. Saame U22 koondisega valmistuda U22 EMiks, mis kodumaal poleks võimalik,” sõnas juhendaja. “Ma olen Eestile väga tänulik, sest te olete esimene riik, kes parlamendi tasemel on öelnud, et Venemaa sõda on genotsiid ukrainlaste vastu. See on meile väga oluline toetus, paljud teised riigid kahjuks ainult räägivad tühja juttu.”
Levchenko sõnul tulevad noored mängijad kodumaal toimuvaga toime vastavalt sellele, millisest piirkonnast keegi tuleb. “Mõned mängijad elavad sõja-tsoonist kaugel ja nemad saavad üsna hästi hakkama. Samas on koondises neid, kes tulevad kõige kuumematest sõjatsoonidest ja neil on kordades raskem kõigega hakkama saada. Osa neist on väga närvilised, nad mõtlevad oma kodudele, muretsevad oma perede pärast. Nad on ise küll otsesest lahingutegevusest eemal, ent Ukrainas pole hetkel kohta, kus oleks 100% turvaline. Igal hetkel võib sinu või su lähedaste lähedale kukkuda rakett. Üldiselt teeme koondisega nii-öelda normaaltingimustes tööd, aga loomulikult on mängijaid, kelle vaimne seisukord on väga keeruline. Aga püüame hakkama saada ja teha nii head tööd, kui hetkel võimalik,” ütleb peatreener.
Levchenko on pärit Harkivist, mis on hetkel üks peamisi Venemaa sihtmärke sõjas. Tema abikaasa isa on töötanud Harkivis pääste erialal professorina ja tänagi õpetab seal päästjaid. “Paljud tuletõrjujad ja päästjad on seetõttu meile tuttavad ja me teame, millest neil puudu on. Need on inimesed, kes saavad igapäevaselt umbes 40 väljakutset – ja see pole kaugeltki normaalne töömaht – lisaks pole neil enam vastavat varustust. Suur osa Ukrainasse saadetavast abist läheb meie armeele ja päästjad peavad ise vaatama, kuidas hakkama saada,” selgitab ta olukorda.
“Päästjad teevad seal aga üliolulist tööd, ent neil lihtsalt ei ole enam varustust – kiivreid, saapaid, kindaid, Panthenoli jms. Kui sinna midagi saadetakse, siis läheb suur osa sellest käiku Lääne-Ukrainas ja riigi põhjaosas, sest praegu on igalpool kõigest puudus. See on nende igapäev. Harkiv on pidevalt venelaste tule all ja linnas on pidev pommirahe ka elumajadele. Näiteks minu maja on 8 korda raketiga pihta saanud, aga seisab veel püsti. Seetõttu oleme võtnud ohjad enda kätte ja toimetame edaspidi päästjatele varustust otse oma isiklike kontaktide kaudu. Mul ja minu abikaasal on otsekontaktid Harkivi päästjatega ja nii püüame me neid aidata. See on vähim, mida me saame teha. Kui sõja alguses kukkusid raketid kindlatele sihtmärkidele (sõjaväelistele-toim), siis praegu kukuvad need kuhu iganes. Ja kõik päästekomandod tahavad valmis olla niipalju kui nad suudavad,” kirjeldab treener olukorda.
Mida täpselt vaja läheb? “Kiivreid, tuletõrjujate saapaid, kindaid, Panthenoli põletushaavadele. Nüüd teeme me nii, et toimetame saadetised alates Poola piirist kuni Harkivini ise, ilma, et kolmandad osapooled oleksid sellega seotud, see on meie missioon, vähim, mida saame teha. Mina kogun raha ja saadan selle otse abivajajateni, et poleks vahemehi,” võtab võrkpallitreener kokku oma rolli.
Nii saab iga võrkpallifänn ja Ukraina toetaja toetada Harkivi päästjaid:
Andriy Levchenko, ülekande andmed:
