Rivo Vesik: seekordne EM-ile saamine oli normaalne asjade jätk, aga oleksin tahtnud rohkemat

Linus Medical Eesti rannavõrkpallikoondise peatreener Rivo Vesik rääkis Poolas toimuvate rannavõrkpalli Euroopa meistrivõistluste ajal avameelselt Eesti naiste esipaari Heleene Hollase ja Liisa Remmelga teisest suurturniirist, eesootavast psühholoogilisest tööst, aga ka Tallinnas toimuvast MK-etapist, Šveitsi juhendatavatest Nina Brunnerist ja Tanja Hüberlist ning põhjalikult Eesti rannavõrkpalli kitsaskohtadest, olevikust ja tulevikust.

2026. aasta rannavõrkpalli Euroopa meistrivõistlused toimuvad siin Poolas väikses Stare Jabłonki külas, kuhu on püsivalt loodud suurepärased rannavõrkpalli võistlus- ja treeningtingimused. Mida sa mäletad enda esimesest Stare Jabłonkis käimisest?

Ma olen siin mitu korda käinud. Esimene kord oli äkki vahemikus 2003–2005. Mäletan, et meie esimene mäng oli sealsamas esimesel väljakul, kus Liisa ja Heleene oma esimese mängu mängisid. Mulle on see koht alati meeldinud, kodune tunne on.

Omal ajal sai paberilt kaarti lugedes õigest teeotsast mitu korda mööda sõidetud, mingit neoonsilti metsade vahel väljas pole, et sõitke siia, siin toimub midagi. See on konkreetne küla.

Tõesti keset väikest küla on loodud nii head tingimused näiteks tänavuste Euroopa meistrivõistluste korraldamiseks, 2013. aastal peeti siin ka rannavõrkpalli maailmameistrivõistlusi.

Väljakud on ju tegelikult päris ammu valmis ehitatud ja see on ühekordne investeering. Sul ei ole rohkem vaja. Näiteks nagu meie teeme praegu Vabaduse väljakule MK-etapi ja Olerex Eesti meistrivõistluste raames väljakuid – peame igal aastal ehitama ja lõpuks on kulu palju suurem kui näiteks ühe korraliku keskuse tegemine, kus saab igal aastal suuri võistlusi korraldada. Siin on see olemas ja nad mängivad ühe etapi Poola tuuri kindlasti, maailmakarikat on siin päris palju mängitud, MM on siin toimunud. Kui selline asi juba ehitada, siis peab kasutama ka.

Kas Eestis võiks ka selline kompleks olla?

Düün on täna meil sellele kõige lähemal. Või Tartus Rannakeskus, aga ta ei ole ikka päris see. Seal on neli väljakut ning tribüüne ja selliseid asju ümber ei ole. Düünis muidugi on, aga sinna on vaja väljakuid ehitada, permanentselt neid jälle ei ole. Aga muidugi võiks Eestis selline keskus olla, kus saab ka treenida ja igasuguse probleemita turniire korraldada.

Rannavõrkpalli MK-etapp on paariaastase pausi järel taas Eestis toimumas. Kas maailmakarikaetapp võiks Eestis iga-aastaseks ürituseks saada?

Mitte ei võiks, vaid peaks jääma. Võimalus, mis MK-etapi korraldamine mängijatele loob, on hindamatu. Me ei saa sellele rahanumbrit külge panna. Tänu sellele, et me korraldame Eestis MK-etappi, on tänaseks sellel aastal saanud maailmakarikasarja mängima, pakun, kuus-seitse naiste paari ja umbes sama palju meeste paare ka. Et meie korraldame etappi, annab võimaluse, et keegi saab igal juhul kvalifikatsiooni mängima, ükskõik, kas on varasemaid punkte või ei ole ja seda peaks igal juhul jätkama.

Väärtusele rahalipikut külge panna ei saa, aga korralduse mõistes tahes-tahtmata raha loeb. Kuidas on sellise suurturniiri korraldamiseks olnud raha leida?

Raha leida ei ole kunagi lihtne, ükskõik, mida sa teed või mille jaoks seda vaja on. Aga pean ütlema, et tänu toetajatele ja Tallinna linnale oli sel aastal kõige lihtsam vajalikku raha leida. Rannavõrkpall on nii palju populaarsemaks ka läinud ning rohkem pildis olnud – ma arvan, et ka sellepärast läheb vahendite leidmine natuke lihtsamaks. Aga keeruline on ta igal juhul, sest Eesti on väike riik ja iga spordiala tahab midagi saada.

Enda märgi on ala populariseerimiseks maha jätnud ka Liisa Remmelg ja Heleene Hollas, kes teist korda EM-il võistlesid. Kas väiksele Eestile on EM-ist osavõtmine suur asi ka siis, kui peale kahte mängu tuleb koju sõita?

Ma ei taha vastata, kas ta on suur või väike asi, aga esimest korda EM-ile saada on tulemus. Teisel korral on tulemus vaja ise teha, see on minu arvamus. Võib-olla olen ma selle koha pealt liiga karm või teistmoodi mõtlemisega, aga kui me siin teist korda oleme, siis tahame igal juhul rohkemat. Pigem ütleksin, et seekordne pealesaamine oli normaalne asjade jätk, aga siit oleksin mina tahtnud rohkemat.

Üks põhjus, mis Liisa ja Heleene ise välja tõid ja millele sa ka ise varem tähelepanu juhtisid, oli vaimne pool. Kas võib olla, et mõnel mängijal või tiimil võibki tipp jääda alistamata, sest ollakse küll heade füüsiliste võimetega, aga ei suudeta vaimset tugevust ja sportlikku nahaalsust üles leida? 

Mitte ei või, vaid jääbki ja väga paljudel jääb. Vaimset poolt saab ka treenida, aga see on veel pikem töö, kui võrkpall selgeks saada või jõusaalis käia. Minu arvamus on, et vaimset poolt peab täpselt samamoodi treenima, nagu me teeme füüsiliselt trenni. Ei pea seitse korda nädalas käima kellegagi rääkimas, aga iga nädala või kahe tagant võiksid vestlused ikka toimuda. See on täpselt samasugune areng nagu iga asi võrkpallis.

Väga paljudel sportlastel jääb tippu jõudmine selle taha. Vaadates samamoodi tippude mänge, siis mingitel hetkedel need, kes mentaalselt vastu ei pea, kaotavadki.

Kui Liisast ja Heleenest rääkida, siis professionaalselt on nad rannavõrkpalliga juba palju aastaid tegelenud ja on näha, et kõrgeimast tasemest on väga vähe puudu. Kas sa näed, et nende karjääris on veel vaimse tugevuse leidmiseks aega? 

Igal juhul on, sest vaimne samm edasi ei küsi vanust. Jah, mängimine küsib vanust. Kui ma olen 45-aastane ja põlv on haige, siis tipus väga enam ei purjeta, aga vaimse poolega saab tegeleda elu lõpuni, see ei küsi mitte midagi. Selleks ei pea olema füüsiliselt tugev ega tehniliselt osav, sa ei pea üldse oskama võrkpalli mängida, aga vaimse poolega võid ikka tegeleda.

Kui me räägime Heleene ja Liisa kontekstis, siis loomulikult on neil aega, aga kuna FIVB poolt uut kalendrit väljas ei ole ja me ei tea tegelikult, mis järgmisel aastal toimuma hakkab, aga julgen arvata, et enne märtsi midagi peale ei hakka, siis meil on ilusti pool aastat aega igasuguseid asju arendada. Siis peab ka väga tugevalt vaimse poolega tegelema. Füüsiliselt ja tehniliselt on nad piisavalt head, et mängida.

Kas sa treenerina ei tunne vahepeal motivatsiooni langemist, kui tead mängijate tegelikku taset, aga võistlusolukordades jääb potentsiaal välja mängimata?

Loomulikult tunnen, ma olen ka lõpuks inimene ja mitte robot. Eile [12. augustil, mil Hollas ja Remmelg EM-il mängisid] oli samamoodi, et öösel väga rahulik uni ei olnud. Ma olen selline, kes hakkab otsima neid asju, mida mina saaksin paremini teha ja kus mina olen valesti läinud. Ma ei süüdista mängijaid, vaid arvan, et mängija ei tee väljakul kunagi meelega midagi halba, ei ole meelega väljakul pehme ega eksi meelega. See ei käi asja juurde. Järelikult peab konks kuskil mujal olema ja esimene, kelle otsa hakkan vaatama, olen mina ise.

Mingitel hetkedel on ka sellised momendid, kus tunnen, et sein on ees ja ma ei oskagi midagi edasi teha. Aga selleks on inimesed, kelle poole saan pöörduda, kellelt saan abi ja nõu küsida ning mul on selles suhtes vedanud, et neid inimesi, kelle käest saan küsida, on hästi palju. Näiteks ka eile peale mängu jalutasime Laosega [Lukas] võistluskeskusest ära ja ma ütlesin talle, et ma tunnen, et olen mingitel hetkedel kuskil kinni ega suuda neid situatsioone lahendada.

Võib-olla olen ma selle koha pealt liiga kärsitu ja tahan kõike kiiremini saada, aga näen, et me läheme paremaks ja ka psühholoogiliselt tugevamaks, ning siis tulevad sellised mängud nagu eile turniiri teine kohtumine. Sellised mängud tõmbavad meid alla ja käes on moment, kus ma tunnen, et olen kuskil kinni. Aga Laos ütles eile väga lihtsa asja: siis peab proovima. Peame erinevaid asju proovima ja näeme, mis töötab või ei tööta, kuidas miski töötab või tööta. Ja see on väga õige, aga ise olen mingil hetkel nii ühe kasti sees, et ei suuda enam kõige lihtsamaid lahendusigi näha.

Eile õhtul mõtlesingi läbi, et siis peabki erinevaid variante trennides proovima ja väikseid muudatusi tegema. Näiteks teha võib-olla kahe hooaja vahel natuke vähem pallitrenni ja selle asemel keskenduda psühholoogide abiga mentaalsele poolele. Tuleb lihtsalt proovida.

Kas sa oskad öelda, kui palju on Heleene ja Liisa siiamaani näiteks psühholoogide abi kasutanud?

Ikka on nad psühholoogide abi kasutanud, aga päris aus olles ma ei tea, kui palju. Kaks või poolteist aastat tagasi viisin nad kokku ühe inimesega, kes on neid aidanud, aga kui palju nad seda abi kasutavad, ma ei kontrolli. Lõpuks saan mina treenerina soovitada ja ma ei saa sundida abi kasutama. Kui keegi ei taha, siis ta ei tee ja abi kasutamine või mittekasutamine on nende otsus. Ma ei saa sundida ka kedagi trenni või mingeid harjutusi tegema nii, nagu mina tahan, saan vaid soovitusi jagada. Samamoodi ei saa ma enda kogemusi edasi anda ega mängijaid arendada, vaid saan luua võimalused, et nemad areneksid. Kui keegi areneda ei taha, siis ei arenegi, väga lihtne.

Kui palju erineb Liisa ja Heleene juhendamine sinu teise paari, Šveitsi naiste Nina Brunneri ja Tanja Hüberli juhendamisest?

Tegelikult ei erinegi väga palju. Hea küll, harjutuste ja trennide ülesehitus on teistsugune, sest keskendume eri asjadele. Ühel võistkonnal on ühed väiksed mured, teisel teised ja keskendume rohkem enda paari muredele, aga suures plaanis juhendamine ei erine.

Ka hommikuses mängus [Brunner ja Hüberli võitsid 14. augusti hommikul EM-il 2:0 Prantsusmaa konkurente Alexia Richardi and Lézana Placette’i] oli time outi ajal juttu sellest, et nad mõlemad kardavad servida. Tegeleme ka Nina ja Tanja puhul samamoodi mentaalse poolega, räägime täpselt samamoodi.

Liisa ja Heleene on kunagi mulle öelnud ka, et sa tuled Šveitsist siia meie trenni, mis on tasemelt nii palju nõrgem. Aga trenni tase ei ole absoluutselt nõrgem, sama on. Nina ja Tanja on samamoodi mingites trennides kaikad ja asi käib üles-alla. Minu jaoks ei ole juhendamises suurt vahet.

Vahel tulevad sisse asjad, mida ühe võistkonnaga saab teha ja teisega ei saa. Kui võrdlen näiteks blokeerijana Heleenet ja Tanjat, siis nad on kaks täiesti erinevat inimest. Üks on 193 sentimeetrit pikk ja temaga saab igasugu vigureid teha, aga Heleenega peame hästi täpselt mängima. Ta peab õigel ajal õiges kohas olema, Tanja jälle võib veidi mujalt hüpata ja sama ala ära katta, mille jaoks Heleene peab seisma ja ootama. Sealt tulevad mingid erinevused sisse, aga suures pildis ei ole midagi erinevat.

Kus maal on Eesti ja Šveits rannavõrkpalli arengu osas?

Olen kunagi näitena toonud Tallinn-Tartu maantee. Kui hakkame Tallinnast minema ja tahame Tartusse jõuda, siis ideaalist rääkides, milleks on Tartusse jõudmine, on Šveits HollyFoodi märgi juures ja Eesti on kuskil Mäos. Vahe on sees.

Noortetöö on teistsugune – Šveitsis on tekkinud rannavõrkpalliklubid ja alaliit teeb nendega tööd. Alaliidul on neli treenerit, kes tegelevadki ainult noortega, neil on järelkasvu treeninggrupid, kus on 18–24-aastased mängijad, mõnikord ka vanemad, kui on noori vaja natuke kasvatada. Veel on neil kolm professionaalset võistkonda, kellele on alaliit treenerid palganud, neile on tulemas oma sisehall, välisväljakud. Jõusaalitreener on kõikide koondiste peale ning teine on lisandumas. Turniiridel on kogu aeg kaasas füsioterapeudid ja treeneritel võimaldatakse samuti võistlustel kaasas käia.

Väljaspool suve käivad koondisetreenerid kolm-neli korda erinevate noorteklubide juures trenne andmas, talente jälgimas ja infot kogumas, vajadusel treenereid aitamas. Suvel tehakse seda veelgi tihemini. Šveitsis on süsteem teistsugune ja noorte pealt ongi näha, et mängijaid tuleb järjest peale. Eestis ei ole me sinna jõudnud. Šveitsis on võib-olla ka see lihtsustav asjaolu, et seal ei ole professionaalset saalivõrkpalli liigat ei naistel ega ka meestel. Nüüd hakkab neid rohkem tulema ja hakkab näha olema, mis saab.

Eestis oleme täna siin, et meil on noortekoondised, mis toimivad ainult suvel. Talve peale oleme pikalt mõelnud, aga tegudeni ei ole veel jõudnud. Äkki sel aastal. Sisehallide tulekuga oli eelmisel talvel juba noorteturniire rohkem, mis on väga positiivne. Beach44 tegi Rimiga koostöös väga hea noortesarja, mis oli lahe. Ka teised võiks sellega kaasa tulla ning talveks võiks noortele Eesti meistrivõistluste etapid välja mõelda. Meil on veel kõvasti minna, aga viimasel ajal on areng olnud kiirem ja meil tekib toetajate näol vahendeid ja võimalusi samamoodi järjest juurde. Peame ise normaalset asja tegema ja läbi mõtlema, kuidas me seda teha tahame.

Lõpuks on mingid probleemid mõlemas riigis samad. Šveitsis on küll töö noortega väga hea, aga praegu on kõik taandunud ühele põlvkonnale. Joana [Mäder], Tanja ja Anouk [Vergé-Dépré] on kõik ühevanused ja järgmisest põlvkonnast pikki blokimängijaid väga pole. Eestis on meil samamoodi – täna on meil Heleene ja Eva [Liisa Kuivonen], aga Marta [-Mia Ploomipuu] on juba lühem blokimängija. Keira [Lukas] ei tea ka veel täpselt, kas ta tahab mängida ranna- või saalivõrkpalli.

Miks ei ole Eesti rannavõrkpallis Šveitsile sarnast noortetöö süsteemi?

Eesti ei ole kunagi sellisel kujul proovinudki. Mingi hetk see algas, kui umbes 2011. aastal tekkis esimene rannavolle toimkond ning Jaan Soomets ja Kristjan Kais tõid ellu sellised asjad nagu noortekoondised. Aga mingi hetk ei olnud meil infrastruktuuri, et ka talvel rannavõrkpalliga tegeleda ja seetõttu ongi rannavõrkpall ainult suve baasile jäänud. Nüüd peame sealt sammu edasi tegema.

Eesti on kogu aeg olnud suhtumisega, et talvel mängid saalis ja suvel mängid rannas ning Eesti võrkpalliliit on väike alaliit ja vahendeid ei ole palju. Võrkpalliliit peabki tegema valikuid, kuhu mingitel hetkedel päriselt panustada. Siiamaani on rohkem panustamist läinud saalivõrkpalli, aga viimase kahe-kolme aastaga on ka võrkpalliliidu suhtumine ja hoiak rannavõrkpalli kõvasti muutunud. Usun, et mingi hetk jõuame Tallinn-Tartu maanteel Tikupoisini ära ja sealt ka vaikselt edasi.

Tegelikult ei ole olukord nii hull, nagu ma räägin. Töö käib, aga see on pikk protsess. Igasuguste süsteemide loomine, käimasaamine ja muutmine on hästi pikk protsess. Me ei saa loota, et kahe aastaga hakkab midagi hullult juhtuma. Meil on täna isegi hästi. Kui vaadata näiteks naiste Eesti meistrivõistlusi ja suvetuuri etappe, siis meil on hästi palju medaliste, kes on alla 20 aasta vanad. Kui Eva ja Liisa-Lotta mängivad, siis on napilt üle 20-aastased. See on ülipositiivne. Kasvõi Maret Kuuse ja Laura-Liisa Maiste – Laura on minu meelest rannavõrkpalli ja üldse võrkpalli kakssada aastat mänginud, aga tegelikult on ta 23-aastane. Ta on hästi kaua igal pool pildis olnud ja see on väga positiivne.

Meil on täna vähemalt naiste poole pealt tekkinud jada – meil on Liisa ja Heleene, kes on vanemad, siis Eva ja Liisa-Lotta ja neile tuleb veel nooremaid paare järgi. Mingi süsteemialge meil on. Aga peame ikkagi ise rohkem pingutama, keegi teine meie eest seda tööd ära ei tee.

Tõid ise välja mõned noored, kes juba rannavõrkpallis silma paistavad. Kas järelkasvuga on Eestis hästi ja süsteemse tööga võime juba varsti näha EM-il mitut Eesti naiste paari?

Ma loodan küll. Tegelikult ei ole ka poiste pool hull, lihtsalt seal on esipaari ja järgmiste paaride vanusevahe päris suur. Sinna vahele jääb paar andekat mängijat, kes võiks rohkem rannale mõelda, aga me oleme selles seisus, et kui me tahame mängijaid saada kas siis rannavõrkpalli või ka saalivõrkpalli, korvpalli või petanki mängima, siis me peame neile midagi pakkuma. Aga kui meil kõigile midagi pakkuda ei ole, siis peame tegema otsuse, kas parem on pakkuda kõigile hästi vähe või panustada alguses ühte kohta, saada mingi asi tööle ja siis hakata teise kohaga tegelema. Selles suhtes on poiste pool jäänud natuke varju, aga ka seal töö käib.

Aga muidugi ma loodan, et mõne aja pärast on meil EM-il võistkondi rohkem kui üks. On need, keda me nimetasime, ja noortest on veel tulemas mängijaid. Beach44 teeb enda noortega väga korralikku tööd ja seal on kuhjaga tüdrukuid, kes mängivad ja käivad aasta läbi trennis.

Aga me peame jõudma sinna, et me saame talvel koondiselaagreid teha. Saame kokku kutsuda need, kes on kõige perspektiivikamad ja andekamad, sest fakt on see, et kokkuvõttes pole ka kõik Audentese mängijad koondises. Ka klubide juures ei ole nii, et meil on üks klubi, kus on kõik head mängijad. Me peame üle Eesti kokku koguma need mängijad, kellel on perspektiivi, ja pakkuma neile võimalust ka talvel süsteemses õhkkonnas trenni teha. Aga sealt tuleb see, et meil on vaja neile midagi pakkuda. See, et kuule, tule hakka mängima, aga sa pead kõik ise tegema, ei tööta. Neid fanaatikuid, kes selliselt tulevad, on ülivähe.

Päris mitme perspektiivika noore peas on konflikt, kas pühenduda täielikult saali- või rannavõrkpallile ning seal mängivad oma rolli ka saalivõrkpalli noorteklubid, kes jäävad peale aastaid panustamist rannavõrkpalli suunduvatest andekatest mängijatest ilma. Kas peaks olema nii, et lapsed saavad maast madalast valida saali- ja rannavõrkpalli trenni vahel?

Minu arust ei peaks. Ma olen seda alati öelnud ja minu jaoks on väga naljakas, et kellelegi tehakse valikuga liiga. Millega liiga tehakse? Klubidele maksavad lapsevanemad raha, et laps trennis käiks, aga klubi ei oma last. Kas liiga tehakse sellega, et kui laps hakkab rannavõrkpalli mängima, siis klubi ei saa pearaha? Kas sellega?

Pigem võib klubidel hakata kahju sellest, et noor ei aita enam saalivõrkpalli võistkonnal eesmärke saavutada.

Võtame vastupidise näite, et mitte öelda, et saalivõrkpall on halb või keegi teeb midagi halba. Minu meelest ei peaks olema nii, et noored treenivad ainult rannas või ainult saalis. Absoluutselt ei peaks nii olema. Oletame, et on mingi rannavõrkpalliklubi, kuhu laps kuulub ja siis ta ütleb, et ma tahan saalis mängida. Super! Kõige tähtsam on inimene seal taga, mitte klubi. See ei ole oluline.

Klubi on äriline ettevõte, näiteks MTÜ või OÜ, nad teenivad ärilise tegevuse pealt. Ma tean, et nad panustavad Eesti võrkpalli, aga nad teenivad selle tegevuse pealt. Teeme asja lõpuks selgeks – lapsevanem maksab trenni kinni ja see on fakt. Ühelgi klubil pole mitte mingit õigust öelda, et miks sa võtad minu lapsed trennist ära, sest need ei ole klubi lapsed. Need on lapsevanema lapsed. Tenniseklubi ütles ka mulle korra, et miks sa võtad meie klubi lapse trennist ära. Ütlesin, et see on minu laps, minu enda oma. Võin seda paberi peal tõestada. See ei ole teie laps. Minu jaoks on see nii ajuvaba ja naljakas jutt.

Ma saan sellest aru, et lapsed ja noored on juba sellised, et ühel päeval tahavad üht ja teisel päeval teist. Mingitmoodi peavad reeglid paigas olema. Aga saali- ja rannavõrkpall ei peaks omavahel võitlema. Laps tuleb, mängib aasta aega ainult rannavõrkpalli. Kuidas see saalivõrkpallile kahjulik on? Sellest ei saa ma aru ega hakka ilmselt mitte kunagi aru ka saama. Näiteks lähen ja küsin lapsevanema käest, et kuule, kas poiss tahab tulla rannavõrkpalli trenni? Jaa. Aga tulge. Ja siis tuleb klubi, kes väidab, et te võtate meie lapse ära. Ei, see ei käi niimoodi.

Kas selliseid olukordi aitavad vältida klubid, kes võimaldavadki aastaringselt nii saali- kui ka rannavõrkpalliga tegelemist?

Loomulikult, näiteks Tartus Duo ju teeb praegu niimoodi. See, et näiteks mõned trennid nädalas teevad lapsed saalis ja mõned rannas, on jumala okei. Kas ta peab nii olema, see on igaühe enda otsus. Minu sõnum on see, et seal taga on laps, inimene. Me ei saa inimeselt rõõmu ära võtta. Minu hea sõber Sten Esna ütleb väga hästi ja ma olen sada protsenti nõus, et igat noore otsust tuleb toetada ja teda julgustada. Kui noor tahab mängida saalis, siis muidugi, uks on lahti. Kui noor tahab minna rannavõrkpalli mängima, siis ta peab saama seda surveta teha ning saaliuks jääb talle ikka edaspidi lahti. Ja see on minu meelest igati eluterve suhtumine. Kõik treenerid ja klubid nii ei arva, aga minu jaoks on see vale. Lõpuks kiusad sa sellega last. Kas me peame seda tegema? Ma arvan, et ei pea.

Ärilises mõttes saan ma klubist ka väga hästi aru, olen ise olnud pikalt ettevõtja. Kui ma kaotan 1000 eurot aastas, siis minu jaoks on see võib-olla väga suur raha ja ühel hetkel panen võib-olla just selle saamata jäänud raha pärast klubi kinni. Aga sellest hoolimata peaks alati esikohal olema inimene.

Mis paika sa enda koduks pead?

Tallinnat pean ma koduks. Aga ma tahan, et mu kodu oleks Pärnus.

Olles praegugi pikalt EM-iks tipp-paare Eestis ja Šveitsis ette valmistanud, kui palju dikteerid sa ise seda, kus sa parasjagu viibid või kellega aega veedad?

Ikka dikteerin, aga minu jaoks teeb elamise hästi ebamugavaks see, et palju dikteerib ka rahvusvaheline alaliit enda võistluskalendriga, mis avaldatakse alati väga hilja. Täna on meil 13. august ja me ei tea, mis toimub oktoobrikuus. Kas midagi üldse toimub. Me ei tea, mis toimub novembris. Me ei tea, mis toimub järgmisel hooajal. Meil algab olümpia kvalifikatsioon ja me ei tea, mis toimub.

See on selline elu, kus mina oma elu planeerida ei saa. Ja mitte ainult mina, vaid ka minu pere. Ma ei saa lapsega puhkusele minna ega midagi ette planeerida. See on kurnav, kui ma ei saa teha oma otsuseid. See ongi see, mis minu elu kõige rohkem dikteerib ja minu otsuseid mõjutab.

Kas mõtteist on läbi käinud ka see, et nüüd võtaks pausi ja oleks korraks päriselt oma elu peremees?

Ma proovisin, see läks viisakalt öeldes metsa. Peale olümpiat proovisin aja maha võtta ja kolm kuud täiesti eemal olla, aga ei saanud hakkama. Kui ühelt poolt olla treener ja teiselt poolt eraettevõtja, siis on keeruline seda aega leida.

Ja ma olen viimasel ajal küll paremaks saanud, aga olen jätkuvalt hästi loll selles osas, et hoolin mängijatest hästi palju. Ma olen põhimõtteliselt nõus kõike tegema, et mängijatel oleks hea. Liisa ja Heleene on ise mulle öelnud, et kuule, puhka ka vahepeal. Aga kui ma näen, et nendega on vaja tööd teha ja nemad ütlevad, et tahavad teha, siis ma olen kohal. Ise loll, ma ütlen. See on puhtalt minu probleem.

Kas Liisas ja Heleenes on kõik olemas, et 2028. aastal Los Angelese olümpiamängudel võistelda?

Füüsiliselt ja tehniliselt on kõik olemas, aga ka nendes asjades saavad nad olümpiaks veel paremaks, olen sada protsenti kindel. Aga nende kõrval on vaimne pool. Kunagi Kristjan Kais küsis mu käest, kas ma päriselt usun, et nad saavad olümpiale peale. See oli poolteist või kaks aastat tagasi. Siis ma vastasin talle, et tänase seisuga, kui veel ka Nations Cup teemaks oli, et läbi Nations Cupi on meil võimalus, aga peame ise ülihästi mängima. Lisaks peab Liisa ja Heleene kõrval olema teine võistkond, kes täna on Eva ja Liisa-Lotta näol juba veidi olemas.

Täna ma ütlen, et Liisal ja Heleenel on võimalus olümpiale saada ka reitingu kaudu. Võimalus on, aga me peame psühholoogiliselt paremaks saama. Siin ei ole muud varianti. Ka tehniliselt ja füüsiliselt peame juurde panema, aga ma arvan, et see on lihtsam töö kui psühholoogiline pool.

Nagu ma ka Liisale paar päeva tagasi ütlesin, siis nendega tööd alustades nägin nende potentsiaali umbes 40.-50. paarina maailmas, heal juhul 35. paarina. Täna ütlen, et nende potentsiaal jääb 25.-35. paari juurde, headel päevadel ka top 20 maailmas. Hästi positiivne on see, et ma arvasin, et ühel hetkel näen, et nende lagi on käes. Siiani pole seda tulnud. Mingite mängijatega sa näed ära, et kõik, siin on lagi ja siit edasi enam ei saa. Aga Liisa ja Heleenega pole me laeni jõudnud.

Kui vaatame kõikide aastate igasuguseid tulemusi, siis me oleme kogu aeg sammu edasi läinud. Ka rasketel momentidel oleme väikse sammu edasi astunud. Alustasime Futuresi kvalifikatsioonidest, sealt jõudsime Futuresi põhiturniiridele, sealt medalitele. Järgmisena jõudsime Challengeri kvalifikatsiooni, põhiturniiridele ja veerandfinaalidesse. Siis tulid eliidi kvalifikatsioonid, põhiturniirid. Oleme vaikselt edasi tiksunud, aga me peame mentaalselt juurde panema ja minu töö on kokku panna suur plaan, mida mängijad peavad usaldama. Liisa ja Heleenega on õnneks hästi lihtne, sest nad on targad mängijad ja saavad ise ka aru, mida nad soovivad. Järgmine asi ongi ära oodata FIVB võistluskalender ja selle põhjal panna paika plaan, kuidas me paremaks saame.