Norras treeneri ja inimesena kasvav Tauno Lipp: võrkpall on hakanud mulle siin veel rohkem meeldima
Tauno Lipp võttis sel hooajal vastu otsuse minna peatreenerina juhtima välisliiga klubi, kui asus tööle Põhja-Norras Tromsøs ja võitis äsja seal ka esimese tiitli. BK Tromsø krooniti Norra karikavõitjaks, mida nimetatakse ka sealseks meistritiitliks ja see on Lipu sõnul kohaliku võrkpalli olulisim saavutus.
Lipp rääkis, kuidas ta on senise hooajaga rahul, mida tähendab põhjapolaarjoone taga elamine ja kuidas sealne võrkpall ning elu-olu on teda inimesena kasvatanud.
Norra meistriliiga tabelis hetkel teisel kohal olevat Tromsø meeskonda on hooajal saatnud mured, sest kaks põhimeest ei olegi haiguse ja vigastuse tõttu mängida saanud. “Selles mõttes on olnud keeruline, kui kaks meest ikkagi väljas on, põhidiagonaal ka, siis see mõjutab asjade käiku palju. Olen pidanud seetõttu vangerdama ja nuputama ning liigume õhukesel jääl. Aga esimese tiitli saime kätte ja selle üle on muidugi hea meel,” ütles Lipp, kelle sõnul on kohalik liiga võrreldes meie koduse liiga tippudega nõrgem.
“Eesti või siis Balti liiga esinelik on siinsest liigast ikka üle, aga Eesti tase ongi tänasel hetkel hea, sellest tuleb ka aru saada. Seda näitavad ka Tartu euromängud või Võru meeskonna mängud Poola klubidega. Norra liiga tase on umbes selline nagu Balti liiga esinelikust allapoole jäävatel meeskondadel. Sarnasel tasemel ollakse teiste Skandinaavia liigadega, ka nende võrkpalli üldine areng liigub Norraga üsna sarnases taktis, püütakse areneda ja tuuakse palju know-howd mujalt sisse.”
Areng igas mõttes
Üldjoontes on juhendaja oma otsusega väga rahul. “100% olen rahul, minu mõte inimese ja treenerina on kasvada ja siin olen mugavustsoonist väljas, mis seda ka võimaldab. See on hoopis teistmoodi väljakutse, mul pole siin ei staffis ega mängijatest varasemalt nii-öelda vanu tuttavaid ja pean üksinda hakkama saama. Kogu vaba aja kasutan võrkpalliga tegelemiseks, sest pere käib siin vahepeal ja vaba aega on seetõttu palju. Püüan selle õigesse kohta suunata. Samuti olen siin saanud palju koolitusi võtta. See, kes ma olin aasta tagasi ja kes olen täna, on ikkagi suur vahe,” ütleb Lipp, kes tahab võimalikult kõrgel tasemel töötada ka tulevikus.
“Tähtis on areng ja tahan olla keskkonnas, kus võistkond ja klubi tahab ka areneda. Kas see on tulevikus Eestis või välismaal, on raske hetkel öelda. Oleksin ka huvitatud abitreenerina töötamisest mõne treeneri kõrval, kellel on mulle midagi anda, niisama kuskil tiksuda ma ei taha. Püüan seda rauda nii kaua taguda, kui saan. Kindlasti saan öelda, et võrkpall on mulle Norras olles hakanud veel väga palju rohkem meeldima. Kui mingite asjadega nö pihta paned ja saad aru, et see, mida sa teed, toobki tulemust, siis hakkab asi ka rohkem meeldima.”
Keeruline on Lipu sõnul pereelu elamine, sest kaks last ja abikaasa on suurema osa ajast Eestis. “Sellest ei saa keegi aru, kes pole seda omal nahal kogenud, kui keeruline selliselt elamine on. Algselt püüdsime hoida igakuiselt käimist, aga vahepeal ikka tekivad augud sisse. See pool on keeruline, aga et mõtted mujale saada, siis teedki rohkem tööd ja see aitab, et ei hakkaks raskustele liigselt keskenduma,” räägib ta.
Vapustav loodus igal sammul
Põnev asukoht põhjapolaarjoone taga tähendab seda, et valgust näeb talvisel ajal väga vähe. “Aga kohe peaks hakkama ka esimest korda päikest nägema ja siis läheb iga päevaga tuntavalt valgemaks. Hetkel on nii, et päris valgeks ei lähegi ja tänavavalgustus on sisuliselt koguaeg tööl. Ja D-vitamiini pole ma kunagi niipalju söönud, kui siin. Samas on siin taevas pea alati selge ja näeb virmalisi. Ses suhtes on ikka äge, milline see taevas on, kui näiteks õhtul trenni kõnnid. Need on ikkagi hoopis teistusguse tugevusega virmalised, kui need, mida Eestis näha saab. Aga kui kevad tulema hakkab, soovitati korralikud päikeseprillid osta, sest lumi muudab päikse nii eredaks, et muidu võid silmi kahjustada,” kirjeldab ta kohalikku eripära.
Norralased on teatavasti kõvad talispordi entusiastid ja ka Tromsøs on tavaline, et inimesed sõidavad ka kesklinnas tööle murdmaasuuskadega. Lipp ei ole suurem asi suusataja, mägises linnas liigub ta aga libedal ajal ringi talla alla käivate spike´idega ehk naelkingadega. “Ilma nendeta on libedaga võimatu kõndida, sest siin Eesti kombel libedusetõrjet ei tehta. Ise elan ma samuti mäe otsas ja sealt alla ega üles muidu saada poleks võimalik.”
Vapustav vaade avaneb Lipu elukohas iga maja aknast. “Jõuludel Eestis käies vaatasin meie põlde ja avarust ja tundus väga imelik, eks inimene harjub kiiresti. Aga kahtlemata on see koht looduslikult väga eriline ja ses osas on see olnud põnev kogemus,” kinnitab treener.
Tulles tagasi võrkpalli juurde, selgitab juhendaja veel ka äsja võidetud tiitli tähtsust. “Seda nimetatakse siin “kuninga karikaks” ja samas ka Norra meistritiitliks, mis on kohaliku võrkpalli kõige olulisem tiitel ja läheb siinses võrkpalliskeenes inimestele enim korda. Liiga lõpeb küll ikkagi kevadel, aga seda nimetatakse liiga võiduks ning meie tulime seega ikkagi Norra meistriks,” ütleb Lipp.
